"Seis ei ole hea, aga kust tuli viis protsenti, siis sellest ma ei saa aru," ütles Herem ETV hommikusaates "Terevisioon".

"Ma ei saa kinnitada, et väide "vaid viis protsenti vajaliku õhutõrje olemasolust" vastab tõele. Ma olen tegelikult isegi üsna kindel, et ükskõik kes sellise väite esitas, tugineb kellegi teise (päris eksperdi) seisukoha vaid väikesele osale," lisas Herem hiljem sotsiaalmeedias tehtud postituses.

Tema sõnul peetakse sellise hinnangu andmisel tõenäoliselt vajaliku õhutõrje all silmas pikamaa- või keskmaa õhutõrjet (PMÕT / KMÕT).

Ukraina kogemused näitavad komplekssema lahenduse vajadust

"Ukraina õppetunnid näitavad, et õhutõrje, õigemini õhukaitse vajab hoopis komplekssemat lahendust kui lihtsalt Patriotide, NASAMS-ite või IRIS-te hankimine ja relvastusse võtmine," kirjutas Herem.

"Terevisoonis" kirjeldas Herem Ukraina õhutõrje tulemuslikkust kaks aastat kestnud sõja ajal, märkides, et Venemaa poolt tulistatud 20 000 raketist ja kaugmaadroonist on pooled alla lastud.

"Ballistilisi rakette on alla lastud 6000 raketist umbes seitse protsenti," tõdes Herem. "Peamiselt Patriotidega, aga kõiki neid rakette ei võta ka see süsteem maha. /.../ Parima tahtmise juures saaks kätte 50 protsenti."

Sotsiaalmeedia postituses esitas Herem ka täpsemad arvud: veidi vähem kui 20 000 õhuründevahendist on Ukraina õhutõrje hävitanud ligi 10 400. Neist omakorda 8470 on olnud pikamaa ulatusega droonid (Shahed, Geran) ja tiibraketid Kalibr või Kh 101/555.

Kindrali sõnul on droonid ja tiibraketid hävitatud nii kahurite, kuulipildujate kui ka õlalt lastavate lühimaa (LMÕT) õhutõrje rakettidega. Kui tiibraketid ja droonid on sellest õhutõrjest siiski läbi pääsenud, siis on tulnud kasutada ka palju kallemaid keskmaa õhutõrje (KMÕT) vahendeid (NASAMS, BUK, IRIS, Patriot).

Herem tõdes, et viimasel ajal paranevad ukrainlaste tulemused ka selliste õhuründevahendite hävitamises kuulipildujate ja kahuritega. "See kõik põhineb aina paraneval õhuseirel ja tulejuhtimisel (infosüsteemil)," märkis ta.

"Kuid oluline on, et selliste ründevahendite tõrjumiseks ei pea, ja isegi ei tohi kasutada keskmaa või pikamaa õhutõrjesüsteemi. Vene relvajõud ongi droone kasutanud edukalt Ukraina õhutõrje kurnamiseks ehk kallimate süsteemide kulutamiseks. Ukraina on aga õppinud ja õpetab meidki. Lugejad võivad ise hinnata, kui palju Ukraina näitel lastaks Eesti pihta näiteks ühekuulise agressiooni korral," selgitas kaitseväe juhataja.

Eestil on lühimaa õhutõrje olemas

Herem kinnitas oma postituses, et Eesti kaitseväel on olemas droonide ja tiibrakettide kahjutuks tegemiseks vajalikud sellised õhutõrjevahendid.

"Kuulipildujad, LMÕT õhutõrjeraketid Piorun ja Mistral, moderniseeritud 23-millimeetrised õhutõrjekahurid. Sellesse loetelusse kuuluvad põhimõtteliselt ka lahingumasinate CV90 35-millimeetrised kahurid," loetles ta.

Samas ei ole seda relvastust liiga palju ning vaja oleks palju rohkem laskemoona, kui Eestil seda täna on. Samuti peab kuulipildujate kasutamiseks need ette valmistama ja välja õpetama sõdurid, kes neid sel otstarbel kasutada oskaks. Kindlasti tuleb oluliselt arendada õhuseire ja tulejuhtimisesüsteemi, millega Eesti on tegelenud 2022. aastast alates, loetles ta.

"Põhimõtteliselt võib tiibrakettide ja pikamaadroonide vastu kasutada ka meie liitlaste lennukeid või helikoptereid, kuid seegi oleks ebatõhus võttes arvesse ründevahendite hinda," lisas kindral.

"Ligi poolt Ukrainas kasutatud õhuründevahenditest on võimalik tõrjuda vahenditega, mis täna Eestiski olemas on. Kuid arendada tuleb kindlasti õhuseiret, tulejuhtimist ja laskemoona koguseid," rõhutas Herem oma postituses.

Eesti on kesk- ja pikamaa õhutõrje hankimisel poolel teel

Teise õhuründevahendite grupina tõi Herem oma postituses välja lennukid ja helikopterid, mille vastu on kõige tõhusamad keskmaaõhutõrjesüsteemid (KMÕT) ja lennukid.

"NATO lennuvägi on kahtlemata võimekam kui Venemaa oma, kuid suur puudujääk on just KMÕT-st, sealhulgas Patriot-süsteemidest, mis oleksid võimelised ka ballistiliste rakettide hävitamiseks. Eesti hangib omale 2026. aastaks KMÕT-süsteemi IRIS-T. Kuid isegi kui võtta arvesse NATO panus meie kaitsesse, on laskemoona vajadus siingi suurem, kui meie täna hankimas oleme, tõdes kaitseväe juhataja.

Venemaa õhuründevahendite kolmanda grupina tõi Herem välja ballistilised raketid – Iskander, Kindžal, Tsirkon, aga ka Kh perekonna raketid ja õhutõrjeraketid S300, mida on lastud maasihtmärkide pihta.

"Neid on hävitatud oluliselt vähem. Ligi 6100-st 419 ehk vaid seitse protsenti. Selle tabamisprotsendi viib eriti alla S300 ligi 2800 raketti, mida õhutõrje on tabanud vaid ühe protsendi ulatuses," kirjutas ta.

"Enamasti on nende hävitamiseks kasutatud Patriot-süsteemi, mis kaitseb strateegilist taristut, kuid ei kata kaugeltki mitte tervet Ukraina territooriumi. NATO puhul tuleks arvestada ka erinevate pikamaa õhutõrjesüsteemidega laevadel. Kindlasti oleks sellise võimekusega laevad konflikti korral ka Läänemerel ning tõenäoliselt jõuaks Eesti või Balti riikide territooriumile ka Patriot-süsteeme, kuid tervet territooriumi need vähemalt täna kaitsta ei suuda," selgitas kindral.

Herem tõi ka välja, et kui NATO lennukitel oleks vajadus suuremal hulgal Balti riikide õhuruumi tulla, peab Läänemerelt tõrjuma Vene Balti mere laevastiku õhutõrje alused. "Selleks on näiteks Eesti hankinud laevatõrjeraketid Blue Spear. Ühtlasi suudavad need hävitada tiibrakette Kalibr kandvaid laevu," märkis ta.

Vaja oleks rohkem võimet tabada vastase stardiseadeldisi

Herem kirjutas, et ballistiliste rakettide tõrjumiseks on puudu nii Patriote kui pikamaa õhutõrjet ja tõenäoliselt jääks rohkem kui pooled ballistilised raketid kättesaamatuks ka neile. Samuti jääks tabamatuks S300 raketid ja "liugpommid".

Aga seda mitte õhutõrjevahendite puuduse tõttu, vaid nende ründevahendite kiiruse ja õhuseirele märkamatuks jäämise tõttu.

Herem ütles, et selliste süsteemide hävitamiseks oleks vaja need platvormid juba vaenlase alal puruks lasta ning selle võimekuse arendamisega Eesti tegeleb. "Ei saa kogu aeg kilpi käes hoida ja ennast kaitsta, tuleb platvormide juurde minna ja need puruks lasta," rõhutas ta.

Selleks on Eestil osaliselt juba vahendid olemas, kuid järgmise kahe aasta jooksul saab neid olulisel määral ka juurde, ütles kindral.

"Need on pikamaa kaudtulevahendid (haubitsad K9 erimoonaga, varitsev õhuründemoon Harpy, HIMARS, laevatõrje raketid Blue Spear), mis võimaldavad hävitada õhuründevahendite platvorme, ilma et ründevahendid õhku tõuseksid. Neid vahendeid hangib Eesti ja hangivad teisedki NATO riigid," kirjeldas Herem.

Eestil juba olemasolevate haubitsate laskeulatus on 70 kilomeetrit ning peagi saabuvate relvasüsteemide nagu varitsev laskemoon on löögiulatusega 90 kilomeetrit ja HIMARS-id kuni 300 kilomeetrit.

"Kuid jällegi, võttes arvesse Ukraina kogemusi, tuleb meil tänasest palju rohkem investeerida laskemoona ja sihtmärke leidvatesse luurevahenditesse," lisas ta.

"Raha on vaja juurde, ma rõhutan. Meie seis nii mõnegi riigiga võrreldes on pigem rahuldav," ütles Herem. "Olen oma arvud esitanud, tõenäoliselt selgitan veel, järgmisel nädalal."

Herem on viidanud, et Eesti peaks lisalaskemoona hankimiseks kulutama poolteist miljardit eurot. Sel nädalal on poliitikud oodanud kaitseväe juhi vastavat pöördumist.

Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud esile õhukaitse tähtsuse, mida iseloomustavad Kiievi palved lääneriikidele tarnida talle veel õhutõrjesüsteeme ja -rakette, et kaitsta oma linnu, vägesid ja energiavõrku Vene relvajõudude igapäevaste õhurünnakute eest.

FT: NATO-l on vaid viis protsenti idatiiva kaitsmiseks vajalikust õhutõrjest

NATO enda sisemiste arvutuste kohaselt on Euroopal vaid murdosa õhutõrjevõimest, mis on vajalik oma idatiiva kaitsmiseks, kirjutas neljapäeval väljaanne Financial Times (FT).

Üks kõrge NATO diplomaat ütles lehele, et võime kaitsta Ida-Euroopat õhurünnakute eest on keskne osa regiooni kaitseplaanidest. "Ja praegu meil seda pole," lisas ta.

Venemaa intensiivne rakettide, droonide ja ülimalt suure purustusjõuga nõukogudeaegsete liugpommide kasutamine Ukrainas on sundinud NATO liikmesmaid suurendama oma kaitsekulutusi pärast aastakümneid kestnud sõjaliste eelarvete kärpimist.

"[Õhukaitse] on üks suuremaid auke, mis meil on," ütles üks teine ​​NATO diplomaat FT-le. "Me ei saa seda eitada."

Ühendkuningriigi valitsus kirjeldas eelmisel aastal tehtud ulatuslikus kaitseülevaates õhurünnakute tõrjumise suutlikkust kui viimase 30 aasta kõige keerulisemat probleemi, viitas leht.

Samas on mõned Euroopa liidrid ja sõjaväeametnikud öelnud, et Venemaal võib selle kümnendi lõpuks olla võime rünnata ka mõnda NATO liikmesriiki.

NATO liikmetest Euroopa riikide suutmatus viimastel kuudel pakkuda Ukrainale lisaks õhutõrjevarustust on toonud esile kallite ja aeglaselt toodetavate õhukaitsesüsteemide varude nappuse Euroopas.

See on ajendanud ka mitmeid osaliselt kattuvaid algatusi, et püüda leida pikaajalisi lahendusi. Eelmisel aastal käivitas Saksamaa oma Sky Shieldi (e.k. Taevakilbi) algatuse enam kui kümne teise Euroopa Liidu riigiga, et arendada USA ja Iisraeli väljatöötatud tehnoloogia abil välja ühine õhutõrjesüsteem.

Prantsusmaa on aga ettepanekut avalikult kritiseerinud ja pakkunud konkureerivat kontseptsiooni, mida toetab väiksem arv liitlasi.

Eelmisel nädalal kutsusid Poola ja Kreeka Euroopa Komisjoni üles aitama arendada üleeuroopalist õhutõrjesüsteemi ja potentsiaalselt abistada selle rahastamisel. Komisjoni president Ursula von der Leyen andis märku, et toetab ettepanekut.

Mõned EL-i liikmesriigid on ka teinud ettepaneku väljastada kaitseprojektide rahastamiseks ühiseid võlakirju.

Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis ja tema Poola ametivend Donald Tusk kirjeldasid von der Leyenile saadetud kirjas õhutõrjet kui "meie julgeoleku suurt haavatavust", lisades, et "Ukraina sõda on andnud meile õppetunni, mida me ei saa enam ignoreerida".

Üks NATO ametnik märkis, et võimete loomise sihteesmärgid ja kaitseplaanid on salastatud, kuid lisas, et õhu- ja raketitõrje on peamised eelistused ning et nende varud on praegu vähenenud.

"NATO uued kaitseplaanid suurendavad oluliselt ka õhu- ja raketitõrjenõudeid nii koguse kui valmisoleku osas," ütles ametnik ja lisas, et riigid investeerivad uutesse õhutõrjevõimetesse, sealhulgas hävitajatesse. "Seega oleme kindlad, et NATO heidutusvõime Venemaa vastu on endiselt tugev," lisas ametnik.