Keri saare tähtsus maamärgina, mil sealt meremeestele mingil moel tuld on vilgutatud, on olnud teada juba vähemalt 401 aastat.

"See on oma ümbritsevate karide ja leetseljakutega ohtlik laevasõidule, kui liiga lähedale tulla. Ja Keri saar on esimest korda märgitud ühe Hollandi kartograafi kaardil, mis kujutab Läänemerd ja Soome lahte. See on aastast 1623," lausus meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

"1. august 1724, kui tegelikult tuli hakkas siin põlema. Tornist kui sellisest võime rääkida peale Krimmi sõda ehk 1857–1858 oli midagi juba enam-vähem sellist, nagu me täna näeme," lisas ta.

Eriline on see muinsuskaitsealune hoone kindlasti oma paleelikult laia keerdtrepi poolest. Selle taga on Peeter Esimese õuearhitekt, šotlane Charles Cameron

"On öeldud naljatamisi, et kui inimene oli enne Tsarskoje Selos projekteerinud igasuguseid kauneid asju, siis ka see tuletorni alumine osa kukkus tal välja massiivne kiviehitis, aga suhteliselt uhke ikkagi," ütles Dresen.

Kuigi Keri saar on tibatilluke – vaid 400 meetrit pikk ja 100 meetrit lai –, eeldas tuletorni käigushoidmine püsiasustust. Ent 2002. aastal see ajalooline järjepidevus katkes, kui viimane saarel elanud majakavaht lahkus.

Kuigi Keri saarel ei ela keegi püsivalt juba paarkümmend aastat, siis ometi jõudsid lõpule tuletorni taastamistööd ning jõudumööda hoitakse elu alles ka teistes hoonetes.

Nüüd toimetavad saarel Keri seltsi vabatahtlikud, kelle kogutud annetuste ja töötundide abiga hooneid tagasi elule kõpitsetakse.

"Hästi kurb oli vaadata, kuidas katused mädanevad ja asjad kukuvad ümber, aknad lähevad katki. Nagu ikka mahajäetud kohtades need asjad juhtuvad," ütles MTÜ Keri Selts juhatuse liige Peep Rada.

Saarel on eelmise sajandi keskel ehitatud kortermaja, mis nüüd püüab hotellina ellu ärgata, samuti saun ja isegi kultuurimaja koos kinoga, kui külastajad endale ise filmid kaasa võtavad. Kõigel sellel hoiab navigatsioonihooajal silma peal vabatahtlik saarevaht – amet, mida ihkavad paljud, ent saavad vähesed.

"See on juba väga eriline koht iseenesest. Pluss veel see, et kui sa oled siin saarevaht, siis on terve see saar sinu oma praktiliselt. See on niisugune tunne, mida tasub kogeda. Olla oma saare peal," lausus Rada.

"Põhiliselt on ametiülesanne kohal olla. Teine ametiülesanne on tegelda külalistega, näidata neile kohtasid, jutustada natukene saare ajaloost, kuidas siin asjad üldse käivad. Ja siis loomulikult müüa meeneid. Tualettide koristamine on ka saarevahi ülesanne," lisas ta.

Saarele pääsemiseks tuleb endale paadimees ise ära rääkida, sest regulaarliine sinna ei käi. Kes juba Pranglile on jõudnud, ei tohiks paadi leidmisega hätta jääda.

Saarele minna aga tasub, sest lisaks sajale linnuliigile on Keril nüüd transpordiameti rahastusel äsja korda tehtud tuletorn, mis veel neli aastat tagasi ilmastikule juba peaaegu alla vandumas oli.

"Põhikonstruktsioon püsis püsti, aga pikaajaline säilimine oli küsimärgi all," märkis transpordiameti haldusosakonna haldur Rando Sirak.

Kuigi tänapäevane tehnika on hea, olid kolm aastat kestnud ja 1,5 miljonit eurot maksma läinud taastamistööd ikkagi keerukad.

"Esimene, teine ja kolmas keerukas asi on võitlus merega. Sa võid küll planeerida, aga meri teeb oma korrektuurid. Mõnikord oli nii, et tormised ilmad, kehvad ilmad kestsid pikemalt ja nii ei olnud sul ka ei toitu, materjale anda meestele. Siis kõik asjad nihkusid ja kõik tuli jälle ümber planeerida," lausus Siirak.

"Peale neid rekonstrueerimistöid ei tahagi ette kujutada, kuidas seda kunagi oli üldse rajada," lisas ta.

Milleks aga renoveerida vanu tuletorne, mida navigeerimiseks enam vaja ei lähe?

"Tahaks, et Eestis kõik need vanad ajaloolised tuletornid, mis on kaitse all, et nende nende elu kestaks. Et need oleks ka külastajatele avatud. Isegi kui muud ei tee, siis südame soojaks teeb ikka. Ja mis seal salata, need annavad ka tuge, kui mingi muu süsteem on maas," ütles Dresen.

Ent taastamistööd pole veel päriselt lõppenud. Konserveerimist ootab torni tiibhoone ning väljavahetamist metallist tornikiiver. See aga on juba teadmata tulevikumuusika.