Eestit ootavad juba sel aastal ees riigieelarve kärped. Ka tulevased riigieelarved tehakse tuntavalt kõhnemad. Esialgu on siseturvalisuse valdkond pääsenud kergemalt, aga pikemas plaanis ei saa sellele kindel olla. Kui ka otseseid kärpeid ei tule, siis märkimisväärset lisaraha pole samuti oodata.

Samal ajal on Eesti laiapindne riigikaitse kõike muud kui valmis. Oleme alles hakanud teadvustama, mida kõike on tarvis, et ka tegelikult suuta hakkama saada suuremate kriisidega nagu pandeemia, tormid, elektrikatkestused või sõda.

Alles vähem kui viis aastat tagasi olime riigina veendunud, et kriisideks valmisolek on Eestis parem kui kunagi varem, sest me ei teadnud, mis kõik on tegemata. Pärast aastakümneid ja peale Ukraina sõja algust oleme taas hakanud mõtlema elanikkonnakaitse, kriisivarude, evakuatsiooni ja muu peale ning teadvustama, kui palju on turvatunde jaoks veel puudu.

Mitu aastat on riik teinud tublit tööd, et kriisivalmiduse temaatikat inimestele teadvustada. Nüüdseks pole ilmselt enam ühegi ettevõtte juhile ega linna- või vallaametnikule võõras mõte, et suurema kriisi korral ei saa loota, et riik otsekui võluväel kohe appi tuleb.

Nagu iga pere peaks olema valmis nädal aega omal käel hakkama saama, nii ka teenusepakkujad peavad suutma edasi tegutseda kriisiajalgi. Osale on see seadusega kohustuslik. Muidugi on see, et ettevõtte äri ei katkeks koos esimese elektrikatkestusega, ju ka iga ettevõtja enda huvides. Aga mida siis teha, kui riigil valdkonda suunamiseks raha ei ole ega ilmselt ka tule?

Kärpeaja kriisikindlus

Kui ressursse juurde ei tule, saab kvaliteeti tõsta olemasoleva parema organiseerimisega. Ka kärbete ajal saab Eesti kriisivalmidus siiski edasi areneda. Võtmeks on aina paremad süsteemid, suurem läbimõeldus, ette tehtud kokkulepped ja läbi harjutatud plaanid. Kui meil pole ühiskonnana võimalik investeerida kriisikindlusse senisest rohkem raha, siis peaksime selle võrra rohkem investeerima aega, tähelepanu ja algatusvõimet.

Mida see tähendab? Maailm ei muutu turvalisemaks ega prognoositavamaks. Seega tasub igas organisatsioonis, kus seda veel tehtud ei ole, mõelda kriisispetsialisti positsioonile. Suuremates ettevõtetes ja asutustes peaks see pigem olema eraldi töökoht. Väiksemates kollektiivides on seda ilmselt võimalik täita ka mõne muu rolli kõrvalt. Organisatsiooni kriisijuhtimine ja toimepidevuse tagamine peaks olema ettevõtte või asutuse sama loomulik osa nagu strateegiline juhtimine või personalitöö.

Selline töökorraldus lubab tõsta ettevõtte, riigiameti või kohaliku omavalitsuse kriisivalmidust ka siis, kui näiteks uue taristu rajamiseks raha ei ole. Mistahes kriisis on konkreetse kahjutekitaja kõrval sama ohtlikuks vaenlaseks kaos ja hirm, sest paanikas inimesed võimendavad kriisi. Aga ka vastupidi: kui me oleme kõigil tasanditel alates töökollektiividest kuni valdade, linnade, maakondade ja kogu riigini läbi mõelnud, kokku leppinud ja läbi harjutanud, mida me kriisi korral teeme, siis sellega hoiame palju kahju ära ja kriisi lühema.

Hakkame varakult valmistuma

Organisatsioone, millel oleks vaja kriisispetsialiste värvata või mõnda töötajat ümber koolitada, on Eestis tuhandeid. Aga kriisispetsialistide koolitamise tempo ja seni üsna väike maht on paraku üheks tõsiseks pudelikaelaks. Seda rolli ei saa kanda võtta igaüks lihtsalt niisama, tegu on nüansirohke ametiga, mis nõuab põhjalikku väljaõpet.

Samal ajal mahub igal aastal kõrgharidusõppesse õppima kokku ainult 60 inimest. Kuidas niimoodi mehitada kõik seda vajavad organisatsioonid kriisispetsialistidega? Täiendava lahendusena on käivitatud õppekavade kõrval ka kriisireguleerimise mikrokraad, mille vastuvõtu mahtu suurendatakse lähiaastatel veelgi.

Seega üks konkreetne samm, mida iga organisatsioon saab kohe astuda, et ilma suure lisakuluta oma kriisikindlust pigem kiiresti tõsta, on suunata oma tiimi tulevane kriisispetsialist õppeprogrammi läbima.

Arvatavasti kõhkleb nii mõnigi ettevõtja või asutuse juht, kas eelkirjeldatu ikkagi ka just tema organisatsiooni kohta paika peab. Kas ikka tasub kriisikindluse teemale enda ja töötajate aega ning tähelepanu kulutada? Kas siis mina pean kärpiva riigi töö ise ära tegema?

Tasuks meelde tuletada maailmapanga uuringu järeldust, et iga kriiside ennetamisse ja nendeks valmisolekusse panustatud euro säästab kahjude vältimise läbi keskmiselt kaks kuni kümme eurot. Tasub kaaluda?

Seega lisaks sellele, et meil kõigil on teatav kodanikukohus anda oma panus Eesti kriisikindlusse, on asjal jumet ka Exceli tabelisse panduna. Kui asutuse või ettevõtte kriisijuhtimise süsteemid on hästi paigas, teenib selle jaoks investeeritud raha end kriisi korral kordades tagasi.

Kokkuvõtteks saab nentida kolme asjaolu. Esiteks, riigieelarve kärped ei tähenda, et Eesti alles habras kriisikindlus peaks praegusele tasemele seisma jääma, sest igal tasandil kriisiplaanide loomisega saame võita segadust ja korratust, mis on pool ohust. Teiseks on kriisijuhtimine kui funktsioon organisatsioonidesse tulnud, et vähemalt ettenähtavaks tulevikuks jääda ning see tasub strateegiasse sisse arvestada. Kolmandaks tasub kriisivalmiduse arendamise otsused juhtidel teha pigem varem kui hiljem, kuna need on ka majanduslikult mõistlikud.