Hannes Nagel kirjutab arvamusloos "Siseturvalisuse seiklused – kadunud on poid ja mõistus" ülevoolavas vormis, kuidas siseturvalisuses on kõik halvasti, viimane mõistuseraas on kadunud ja poliitikud käivad raudlatiga siseturvalisuse pehmosid peksmas.

Ühelt poolt on muidugi tore, et siseturvalisuse käekäik korda läheb ning valdkonna ekspertide kõrval võtavad toetuseks sõna ka inimesed väljastpoolt. Teisalt võib ülemääraselt vohav ja vesivõsusid ajav asjatundmatu toetus muutuda iseenda paroodiaks ning valdkonnale pikemas perspektiivis hoopis kahju teha.

Nii kipubki paraku juhtuma kõlava nimega MTÜ Kriisiuuringute Keskuse lugudega, mille uperpalle viskavad mõttekäigud ja järelduste hüperboolid asjatundjaid pehmelt öeldes peast kinni hoidma panevad.

Muidugi peab igaühele jääma võimalus arvata, mida mõte vähegi pähe toob. Kasutan aga võimalust mõned asjad siinkohal siiski ära õiendada.

Esiteks pean edastama halva uudise, et vastupidiselt autori arusaamisele ei ole siseministeeriumi koosseis kärpe järel kantsleri võrra väiksem. Ma siiski jätkan, vähemalt pole keegi peale loo autori vastupidist öelnud. Eeldatavalt on artiklis silmas peetud hoopis ühe asekantsleri ametikoha kadumist. Ei oskagi arvata, kas valdkonda helikopteri vaatest jälgivale asjatundjale on sellised faktid ebaolulised või siis lihtsalt teadmata. Nagu paraku ka paljud muud ja hoopis olulisemad teadmised siseturvalisuse valdkonnas.

Nii näiteks on autoril justkui teada ka päästekomandode sulgemise plaan, lausa nii kindlalt, et konkreetseid komandosid artiklis nimepidi üles lugeda. Ütlen täiesti kindlalt, et see info ei pea paika. Miks hirmutada oletustega nende kohtade elanikke, kõigutada turvatunnet ning demoraliseerida meie turvalisuse tagajaid?

Teiseks tahan tugevalt seista nende kolleegide eest piirivalves, kes sel poide äraviimise ööl tööl olid ning pidid olukorda hinnates käitumisotsuse langetama. Kordan mitmel pool välja öeldut, et otsus füüsiliselt mitte sekkuda oli õige. Selle aluseks oli asjaolusid hindav ja pikemalt ette vaatav kaalutlus, mitte argus, abitus või ebakompetentsus. Tugitoolis või kirjutuslaua taga võib küll lusikaga lõvikonservi süüa, kuid kahe jalaga maa peal olekule ja õigete otsuste langetamisele see paraku kasuks ei tule.

Kolmandaks pean täiesti ebakohaseks mõttekäiku, nagu võiks keegi kokkuhoiu valguses kaaluda piirialadel Venemaaga ühiste päästekomandode loomist ja selle abil sanktsioonide vähendamist. Püüan mõista, et on tahetud ironiseerida, aga isegi irooniana on see kohatu.

Mis puutub muresse, et sireenivõrgustik võib kärpe korral jääda tarkvarata ning sireene ei püstitatagi, siis pole ka sellel vähimatki alust. Sireenid tulevad, ja muidugi koos tarkvaraga.

Ja lõpetuseks. Kui see praegune kirjatükk tundus kulmukergitavalt kujundirikas, siis tõesti kasutasin teadlikult samasugust lokkav-lopsakat stiili kui repliigi aluseks olevas kommentaaris. Tegelikult aga tahan soovida lihtsalt mõistust ja tasakaalukust ka siseturvalisuse teemal arvajatele.

Kõige olulisemas oleme autoriga siiski ühel meelel: riigikaitse on tervik, mis koosneb nii sõjalisest kaitsest kui elanikkonnakaitsest. Turvalisuse tagamiseks on riigil raha täpselt nii palju, kui on, kuid praeguses julgeolekuolukorras on oluline siseturvalisust mitte väheneda. Sest lihtsamaks ei lähe.