Praegune ülimalt keeruline rahvusvaheline olukord on toonud riigi julgeoleku ja turvalisusega seotud küsimused poliitikute ja avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Kuna samal ajal kogeme juba mõni aasta kestnud majandusliku keskkonna halvenemist, kerkivad riigi tasemel üles ressursside jagamise probleemid. Millised valdkonnad on otseselt seotud riigi sõjalise kaitsevõimega ning seetõttu kärbete jaoks suletud? Mis on ülejäänud, kust tuleb leida täiendavaid võimalusi kokkuhoiuks? Ja "tühi", nagu vanarahvas teab rääkida, "toob alati tüli majja".

Järgneva analüüsi eesmärgiks on anda ülevaade riigi julgeoleku tasanditest ja nendega kokku kuuluvatest erinevatest riigikaitselistest funktsioonidest. Et leida sobivam alus tegemaks riigi tasemel otsuseid, mis ei toimuks valdavalt poliitilise lehmakauplemise ja/või jonnina nii, et ministrid halavad neid tabanud kurjade saatuselöökide üle ja nõuavad kõigi riigielu valdkondade proportsionaalset kärpimist.

Kõige kõrgemat tasandit riigi julgeoleku tagamisel võib määratleda kui meie (Eesti) paiknemist globaalses julgeolekuarhitektuuris, ehk kuidas me oleme määratlenud riigina enda sõbrad ja vaenlased. Ja tulenevalt sellest, kes peavad meid oma sõbraks ja kes mitte. Iga riik kui suverään teeb paratamatult selliseid valikuid.

Meie valik pärast iseseisvuse taastamist oli ühene: me loeme ennast lääne-kristlikku tsivilisatsiooni kuuluvaks ja tulenevalt sellest püüame olla võimalikult tihedalt seotud just läänemaailma vastavate struktuuridega.

Vahtetult pärast iseseisvuse taastamist rünnati intensiivselt ja regulaarselt meie võimekust ja valmisolekut läände integreeruda, püüdes luua meist lääne partnerite silmis võimalikult halba pilti. Meie vaenlased mõistsid kiiresti, et integreerumine läänemaailmaga viib meid eemale nende haardeulatusest ja teeb ka rahvusvahelise olukorra neile soodsamaks muutumise korral oluliselt keerukamaks meie taas vallutamise.

Kui praegu toimub globaalse julgeolekuarhitektuuri ümberkujundamine ja kaasajastamine, siis oleks meist arulage püüda saada sõbraks nendega, kes on meile kultuuriliselt ja ideoloogiliselt kauged ning kellega sõbrasuhete loomine pole arvestades kujunenud olukorda realistlik. Lausa hukatuslik oleks aga samal ajal kaugenemine oma tegelikest sõpradest, liitlastest, lahkudes näiteks meid üheks siduvatest majandus- ja kaitseühendustest.

Eelkõige räägime Euroopa Liidust ja NATO-st, mis pole lõplikult valmis struktuurid, vaid sõltuvad kõigi osalejate jätkuvast panustamisest. Esimene esindab eelkõige n-ö pehmet võimu, jõudu ja teine otsest sõjalist kaitsevõimet, meie liikmesus mõlemas on hädavajalik. Oleme neis võtnud endale kohustusi ja püüdnud neid täita nii hästi, kui suudame, sest muud võimalust kahe tsivilisatsiooni piiril iseseisvana ellu jäämiseks pole.

Eesmärk on, et meid võetaks täielikult omadena, et me pole pelgalt piletita reisijad, n-ö jänesed, kes on end "ree peale" poetanud ja loodavad ühe mõnusa liu teha. Ise muudkui nõudes seda, teist ja kolmandat, olles samal ajal enda panuse osas võimalikult tagasihoidlik. Läänemaailma niisugune idamaise basaari stiil ei sobi kohe kuidagi ja sellele teele läinud riigid saavad oma valikut kindlasti tulevikus kahetsema.

Sellest joonistub välja julgeoleku tagamise järgmine tasand, mis tähendab lojaalsust nende väärtuste suhtes, mida läänemaailm peab prioriteetseteks. Näiteks õigusriik, võimude lahusus, vabadus, inimelu ja inimväärikuse austamine. Ja seda mitte üksnes sõnades, vaid ka ja eelkõige tegudes.

See tähendab meie riigi kõigi institutsioonide, ülesehitamist ning toimimist vastavalt eelnimetatud väärtustele. Samuti erineva tasandi infrastruktuuride (nt raudtee rööpalaius, maanteede võrgustik, elektri ülekandevõrgustik) lahti ühendamist Venemaa taristust ja kohaldamist vastavaks läänemaistele standarditele. Majanduslikus sõltuvuses olek totalitaarsest militaarriigist ükskõik millisel kujul kujutab endast otsest ja väga suurt julgeolekuohtu.

Eesmärk on, et siinne sotsiaalne ja majanduslik keskkond oleks praegu ja edaspidi selgelt eristatav sellest, mis valitseb teisel pool Peipsit. Selle erisuse peaks ära tundma mitte ainult riigiasutuste töö, riigi ja kodanike suhtlusviisi järgi, vaid ka selle põhjal, kui otse või viltu on tänavapostid ja kui palju näeb tänavail ringi hulkumas kodutuid koeri ja kasse. Või kasvõi avalike tualettide hulga ja neis valitseva hügieenitaseme järgi. Et mitte kellelgi ei tekiks vähimatki kahtlust meie loodud sotsiaalmajandusliku keskkonna orientatsiooni suhtes.

Julgeolekut tagavate struktuuride alla kuuluvad ilma kahtluseta siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi haldusalas asuvad teenistused alates neist, mis moodustavad kriminaal- ja justiitssüsteemi, lisaks päästeteenistus ja piirivalve.

Meie riigi selgroog kui selline asub seal, sest just need teenistused tagavad oma igapäevase tegevusega riigi kestva sisemise turvalisuse nii rahuaja kui ka sõjaaja tingimustes. Tagavad selle, et võimalikult igale kuriteole järgneb karistus ja igapäevaelus valitseb kord ja ennustatavus ning riigi toimimises kindel järjepidevus ja riigipiir on kindlalt kaitstud.

Silmas tuleb pidada, et üldjuhul kuuluvad sisejulgeolekut tagavad teenistused mitte militariseeritud struktuuride, vaid tsiviilteenistuste alla, olles samal ajal siiski sarnaselt sõjaväele subordineeritud (nt piiripolitsei).

Selles suhtes erineb läänemaailm fundamentaalselt totalitaarsetest militaarriikidest, kus kogu riigi elu toimub justkui sõjaväelaagri või kasarmu tingimustes ja sõjaväe vajaduste rahuldamine on vaieldamatu prioriteet. Samal ajal oleme sisekaitse valdkonnas suhteliselt vabad otsustamaks, kuidas täpselt talitame, vastutades aga täielikult siia suunatud rünnete eduka tõrjumise eest.

Kõige lõpus (või tipus, kui lähtuda terviklikku riigikaitset kirjeldava uroborose kujundist) tulevad riigi sõjalist kaitsevõimet tagavad struktuurid, institutsioonid alates kaitseväest ja kaitseliidust ning lõpetades siin NATO lepingu alusel paiknevate liitlasvägede üksustega.

Nende puhul saame rääkida ühetähenduslikult tugevast jõust, tugevast julgeolekust, mis sõja puhkemise korral asuvad otsesesse sõjalisse konflikti vaenlasega. Ning omandavad siis selgelt prioriteetse staatuse, sest "kui ei taheta toita oma sõjaväge, siis tuleb varem või hiljem hakata ülal pidama võõrast sõjaväge".

Nii näeme, et sõjaväe lahinguvõimekus on oluline, kuid üksnes osa riigi julgeoleku tagamise terviklikust süsteemist.

Veel mõni aeg tagasi rääkisime palju laiapõhjalisest riigikaitsest, mis eriti pärast 2022. aastat on jäänud millegipärast tahaplaanile. Laiapõhjalise riigikaitse keskne idee oli leida võimalikult paljudele teenistustele ja ametkondadele riigikaitseline funktsioon. Mõnikord juhtus aga nii, et mõne teenistuse riigikaitseline roll struktuursete ümberkorralduste käigus hoopis kängus.

Sellekohane näide on piirivalve, mis viidi 2010. aastal kiirkorras politsei- ja piirivalveameti alla justkui eeldades, et Eesti ja Euroopa Liidu idapiir Venemaaga kui külma sõja aegse vastasega kaotab paratamatult oma tähtsuse.

Nii pandi piiripolitseiks reformitud piirivalve vastamisi FSB-ga, sest Venemaa piirivalveteenistus on jätkuvalt osa sealsest julgeolekuteenistusest. Nüüd jälgib merevalvekeskus, mis viidi küll mõne aja eest mereväe koosseisu, Eesti ranniku radaripilti ja sama hakkab toimuma idasuunalisel maismaapiiril, kuid selle informatsiooni kasutamiseks vahendeid ei ole. Ning kui siseministeeriumit tabab kärpekirves, on ka siinse piirivalve senine võimekus löögi all.

Väärib märkimist, et Eesti vähendas enda reaalset võimekust piiril toimuvat kontrollida just enne suurte hädade algamist meie maailmajaos. Nagu demonstreeris Eston Kohveri juhtum 2014. aastal meie idapiiri sisulist välja ehitamata olekut, kus looduses polnud võimalik intsidendi toimumiskohta täpselt tuvastada. Juhtum õnnestus lahendada diplomaatiliselt ja taaskord meiepoolsete järeleandmiste hinnaga, kuigi saime oma inimese õnneks elusalt ja tervelt koju tagasi.

Aastal 2014 alustas Venemaa agressiooni Ukraina vastu, hõivates Krimmi ja osa Donetski ja Luganski oblastist. Sõjaliste aktsioonidega paralleelselt saatis Venemaa Ukraina territooriumile, eirates selle riigi soovi ja rahvusvahelise õiguse norme nn humanitaarkonvoid. Selleks olid Vene veoautod värvitud sarnaselt ÜRO humanitaarkonvoidele valgeks ja peale olid maalitud venekeelsed tähed MS (mirotvortšeskije silõ ehk rahuvalve jõud).

Kuna rahvusvahelistel organisatsioonidel ja ukrainlastel puudus võimekus kontrollida veoautode laadungit, võib üsna kindlalt väita, et tegemist oli ka relvatarnetega separatistidele. Veelgi huvitavam oli see, et tagasiteel oli autode koormaks tehaste ja ettevõtete sisustus, mida veeti Ukrainast Venemaale. Hävitades sisuliselt nende piirkondade majandust, mida loodeti edaspidi järjest enam Venemaaga siduda.

Aastatel 2015–2016 puhkes Euroopas enneolematu piibellike mastaapidega ränderünne, mil erinevatesse Euroopa riikidesse sisenes illegaalselt kuni kaks miljonit identifitseerimata isikut. Praegu näeme kõigis neis intsidentides kindlat loogikat, sest need olid suunatud riikide elukorralduse vähekaitstud punktidesse. Nii näiteks kasutasid inimkaubitsejad kõhklematult ära läänemaailma pea jumaldamiseni ulatuvat lastekultust ja õpetasid ilma dokumentideta noori mehi õigusametkondade esindajatele väitma, et nad on alla 18 aasta vanused ja vajavad seetõttu erikohtlemist.

Alati tuleb küsida võimalikult ausalt ja ilma roosade prillideta, kuidas näeb meid ja üldse läänt vaenlane?

Eesti traditsiooniline vaenlane asub idas, kuna just sealt suunast on meid regulaarselt rünnatud aastasadade jooksul. Sõda pole olnud aktiivses faasis üksnes siis, kui vaenlane on saanud oma tahtmise ja siinsed alad okupeerinud.

Kõrvuti otsese sõjalise agressiooniga on regulaarselt rünnatud meie kõiki riigielu toimimise tasandeid. On selleks siis püüd ajada meid tülli sõpradega või õõnestades riigielu kas korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, rahapesu või riigipiiril regulaarsete provokatsioonide korraldamisega. Võimaluste spekter on lai või isegi lõputu ja üha enam segunevad n-ö pehmed ja tugevad julgeolekumeetmed.

Tänapäeval mahub see kõik hübriidsõja mõiste alla, mille peamine eesmärk on leida meie vastupanu nõrku punkte, kus me kas ei saa või ei oska adekvaatselt ründele reageerida. Vaenlane üritab seeläbi saavutada eelist ilma otsese riikidevahelise sõjalise konflikti puhkemiseta. Piltlikult öeldes kombitakse pidevalt piire, kui kaugele saab veel minna, et ründele ei järgneks selle ohtlikkusega adekvaatset vastust.

Värske näide on Vene poolelt Narva jõel Eesti ja Venemaa vahelisele kontrolljoonele veeliikluse lihtsustamiseks paigutatud piiripoide äraviimine öö varjus pannes nii Eesti riigi juba toimunud fakti ette.

Rääkida võib ükskõik kui rahustavat juttu sellest, kuidas meie piirivalve toimuvat pidevalt jälgis ja kui mõistlik oli kohene mittereageerimine sisuliselt riigipiiri tahtlikule rikkumisele. Kui aga küsime teistpidi, milline on meie piirivalve reaalne võimekus sedalaadi sündmustele jõulisemalt reageerida, siis ei saa vastata midagi head.

Pole mingit kahtlust, et meie idapiirile viimastel aastatel tugevnenud surve sunnib PPA-d üle vaatama oma piirivalve- ja piirikaitse senise kontseptsiooni ja võimekuse, mis vastaks edaspidi enam hübriidsõdade ajastu poolt riigikaitsele esitatavatele nõuetele. Ja lubab näha meie riigikaitset kui terviklikku süsteemi, mille igal osal on täita oluline roll.