Taasiseseisvumisjärgse maareformi algusaastatel toimus märgatav kasv põllumajandustootjate arvus, kuid aja möödudes pöördus see trend vastupidiseks ja põllumajandustootjate arv hakkas Eestis kiiresti vähenema. Kahekümne aastaga on põllumajandustootjate arv vähenenud 80 protsenti ning 2023. aastaks oli ühe tootja keskmine maakasutus juba üle 90 hektari. Samal ajal on koondunud ka maaomand.

Põllumajandustootjate arvu kiire vähenemine ja ühe tootja kasutuses oleva maa suurenemine viitavad sellele, et põllumajanduse struktuur hakkab üha enam meenutama nõukogudeaegseid suurfarme, sovhoose ja kolhoose.

Erinevus seisneb vaid selles, et tänapäevased suurtootjad kasutavad maad tunduvalt killustunumalt. Samal ajal on toidutootjate suur arv oluline meie toidujulgeoleku seisukohalt ning lai omanikering tähtis julgeolekutagatis. Väiksemaid põllumajandustootjaid, kes harivad alla 400 hektari suuruseid maid, leidub enim Võru, Pärnu, Tartu, Harju, Saare ja Viljandi maakondades.

Nüüd on valitsus saatnud riigikogule arutamiseks maamaksu seaduse muudatused, mis soodustavad omandi koondumist. Valitsuse hinnangul varieerub maamaksu osakaal omavalitsuse tuludes riigi lõikes ja on kõige suurem Tallinnas ja hajaasustusega suurtes omavalitsustes, sealhulgas piirkondades, kus on palju väikeseid põllumajandustootjaid.

Kõrgema maamaksu tasumine võib osutuda keeruliseks inimestele, kelle omandi väärtus on kõrge, kuid sissetulekud väikesed. Eriti haavatavad on selles osas just madalate sissetulekutega leibkonnad.

Maapiirkondades elamine muutub aasta-aastalt kulukamaks ja keerulisemaks. Ühest küljest pakub riik põllumajandustootjatele ja põllumajandussektorisse alles sisenevatele inimestele, sealhulgas noortele, erinevaid toetuseid, et soodustada põllumajanduse head käekäiku ning elu maapiirkondades.

Teisest küljest koormatakse põllumajandustootjaid bürokraatia ja kõrgete maksudega. Elu linnas ahvatleb inimesi oma lihtsusega, pakkudes kõrgemaid palku, madalamaid kulusid ja kõiki eluks vajalikke teenuseid käe-jala juures.

Miks peaks noor inimene üldse põllumajandusega tegelema ja maale jääma, kui linnas on elu lihtsam ja tulusam?

Eesti liigub maapoliitika osas vales suunas. Selle asemel, et mõista põllumajandusmaa koondumisega seotud ohtusid ja rakendada vastavaid meetmeid selle protsessi aeglustamiseks või peatamiseks, soosib valitsus omandi koondumist.

Suured tootjad on küll majanduslikult efektiivsemad, kuid mitmekesise põllumajandusstruktuuri säilimise seisukohast on oluline ka väikesemahuline tootmine. Väikesed põllumajandustootjad on äärmiselt olulised elu säilitamiseks maapiirkondades, Eesti toidujulgeoleku tagamiseks ning laia omanikeringi hoidmiseks.

Maa on toidu tootmise fundamentaalne alus ning väiketootjate arvukus tagab suurema hulga inimeste teadmised ja oskused toidu tootmisel, mis on kriisiolukorras asendamatud. Nägime ju, mis juhtus, kui koroonapandeemia tõttu seiskus riikidevaheline kaubandus.

Seega tuleks Eestis põllumajandusmaa koondumist soosivate eelnõude asemel rakendada poliitikat, mis tagaks elu maapiirkondades, väiketootjate konkurentsivõime ja laia omanikeringi. Kavandatav maamaksu seaduse muudatus ei aita sellele kaasa, vaid võib viia olukorrani, kus omandist loobutakse ja see koondub veelgi enam.

Eesti esimesel iseseisvusperioodil mõisteti, et oma maad hariv talurahvas on riigi kõige kindlam riigi tugi, seda tarkust ei tohiks unustada ka nüüd.