Europarlamendi nii-öelda suureks koalitsiooniks on endiselt hääled koos ehk et komisjoni selja taha saavad ka pärast neid valimisi koonduda Euroopa Rahvapartei, Renew Europe ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon. Kokku oleks neil 409 kohta 720-kohalises parlamendis. Kas see tähendab, et olulist muutust Euroopa Liidu poliitikas ei tule?

Põhimõtteliselt mingisugust väga suurt olulist muutust Euroopa tasandil märgata ei ole. Jah, paremäärmuslased on oma toetust suurendanud, rohelised on selgelt vähendanud ja ka liberaalide toetus on vähenenud, aga see on siiski suhteliselt marginaalne. Suures plaanis proportsioonid on jäänud endiseks.

Kas ei või aga tulla seda muutust läbi liikmesriikide poliitika, sellepärast et Olaf Scholtzi sotsiaaldemokraadid said selgelt lüüa Saksamaal, Emmanuel
Macroni liberaalid selgelt lüüa Prantsusmaal ja seal mõlemas suures Euroopa Liidu riigis parempoolsed jõud selgelt võidutsesid. Prantsusmaal tulevad parlamendivalimised. Kas see muutus ei või tulla sealtkaudu?

Kindlasti muutused liikmesriikide tasemel tulevad ja nad mõjutavad ka Euroopa kui terviku poliitikat. Seesama proportsioonide muutus Prantsusmaal – sellel on kindlasti väga suur mõju ka Euroopa kui terviku poliitikale, kuid meie jaoks on kõige enam polariseeriv küsimus ikkagi suhtumine Ukrainasse.

Me teame seda, et Itaalias need, keda nimetatakse äärmuslasteks, on väga tugevad Ukraina toetajad. Prantsusmaal see toetus võib muutuda, aga samas kui me mõtleme Saksamaale, siis valimised võitnud erakond on tugev Ukraina toetaja ja toetab endiselt Ukrainat edasi. Saksamaa toetus Ukrainale rahalises mõttes on olnud senini enam kui 10 korda suurem kui Prantsusmaa toetus Ukrainale. Aga ma ei näe ka selles plaanis väga suuri muutusi.

Võib vist öelda, 2019. aastal andsid Euroopa inimesed mandaadi rohepöördeks. Kas selle pöördega hiljem rahul oldi, on iseasi. Aga rohelised ja tegelikult ka ju teised erakonnad rääkisid enne 2019. aasta valimisi ja pärast ka rohepöördest palju valjemini. Said mandaadi ja tegid rohepööret. Aga mille jaoks nüüd mandaat anti?

On väga raske öelda, et mis see polariseeriv küsimus oli Euroopas, aga rohepööre see kindlasti ei olnud. Või kui oli, siis pigem oli valijate sõnum, et tuleks natuke tagasi tõmmata. Rohepööre on teatavasti ikkagi protsess. Eesti on keskkonnasõbralikku poliitikat ajanud kõik iseseisvuse taastamise järgsed aastad ja põhimõtteliselt ega see protsess ei peatu, ta läheb edasi ja nii on see igal pool Euroopas. Vahepeal on mindud äärmustesse igasuguste bürokraatlike nõudmistega, nendega ilmselt peetakse nüüd hoogu. Valijad on oma sõnumi andnud.

Suhtumine migratsiooni on endiselt Lääne-Euroopa ja Lõuna-Euroopa jaoks polariseeriv küsimus ja ka need valimised ilmselt peegeldavad eri suhtumisi. Need erakonnad, kes kunagi arvasid, et migratsioon ehk siis Euroopas varjupaiga leidmine ka siis, kui selleks põhjust ei anta, on inimõigus, said selgelt lüüa ja need, kes on soovinud migratsiooni kontrolli, need on saanud tugevama mandaadi. Aga ega üle Euroopa seda ühtset ja selget polariseerivat teemat tegelikult nendel valimistel minu meelest ei olnud.

Nädala pärast kogunevad Euroopa Liidu riikide juhid. Sellel kohtumisel pannakse tõenäoliselt paika nii Euroopa Komisjoni president kui ka mõned muud tähtsamad ametikohad. Teie olete taolisel valimisjärgsel koosviibimisel olnud korra, see oli 2009. aastal. Kuidas see käib? Kas arutelu juhivad Euroopas suured riigid ja kes ütleb esimesena ühe või teise nime välja?

Eks need arutelud on ju käinud ka enne seda, kui ülemkogu koguneb ja kui hakatakse ametlikult arutama. Nende eelnevate arutelude käigus koorub
välja see, kellele võiks olla liikmesriikide toetus suhteliselt garanteeritud, aga ka nende viimaste toetajate ärarääkimine. See on tavaliselt suhteliselt valulik protsess. Alati tahetakse toetuse eest saada ka midagi vastu ja seekord ilmselt need läbirääkimised ei saa olema kerged, sest oleme harjunud mõtlema,
et Ursula von der Leyenile on teine Euroopa Komisjoni presidendi periood justkui garanteeritud, kuid sotsid on valimistel saanud väga tugeva tulemuse. Nad on saanud täpselt sama suure toetuse nagu eelmine kord, praeguste teadmiste juures. Rahvapartei on oma toetust suurendanud, aga samas kolmas partner selles suures koalitsioonis, liberaalid Renew Europe, on oma toetust oluliselt kaotanud ja suhteliselt raske on leida seda toetust Ursula von der Leyenile.

Hääled loomulikult annavad kokku selle toetuse, aga koalitsioon Euroopa Parlamendi tasemel on hoopis midagi muud kui kusagil liikmesriikides. Kui Eestis läheb üks hääl kaotsi kokkulepitud häältest, siis ajakirjanikud hakkavad kohe otsima, kes see oli, kes hääletas teistmoodi ja see leitakse üles.

Kui Euroopa Parlamendis 10 protsenti lubatud häältest läheb uitama, siis seda peetakse väga heaks tulemuseks. Ja praegusel puhul ei saa päris kindel olla selles, et ka Saksamaa konservatiivid on üksmeelselt Ursula von der
Leyeni selja taga, rääkimata sotsidest, kellele ei meeldi see, et Ursula von der Leyen otsib tuge ka Giorgia Melonilt Itaaliast. Neid lõhestavaid teemasid on üksjagu ja sellest kümnest protsendist enamhäältest ei pruugi piisata selleks,
von der Leyen saaks valitud.

Järgmisena räägitakse kindlasti ka nõukogu presidendist, see on see teema kuhu Euroopa Parlamendi saadikud sekkuda mitte kuidagimoodi ei saa. Kes saab nõukogu presidendiks, on ka suuresti lahtine. Palju räägitakse Taani peaministrist Mette Frederiksenist, aga samas on raske aru saada sellest, miks peaks
hispaanlased, kellel on Euroopa Parlamendi sotside seas kõige suurem toetus, leppima sellega, et see tähtis ametikoht läheb just nimelt väikesesse Taani riiki. Hispaania sotsidel on oma peaminister Pedro Sanchez, kellest on ka palju räägitud, et temast võiks hoopis saada nõukogu president.

Välispoliitika kõrge esindaja kohaga on olnud nii, et ega seda senini ei ole mitte keegi suutnud ennustada. Pärast Lissaboni lepingu sõlmimist on kolmel korral Euroopal olnud selline esindaja ja mitte ühelgi korral pole ei Politico ega Euroactive suutnud ära arvata, kes see inimene võiks olla. Mäletame Catherine Ashtonit – ei teadnud temast suuresti keegi, ajakirjandus ei spekuleerinud, aga ometi temast sai välispoliitika kõrge esindaja. Järgmisena Federica Mogherini – täpselt samamoodi. Ei mingeid spekulatsioone. Joseph Borrellist ei rääkinud ka mitte keegi valimiste kontekstis, aga ometi temast sai välispoliitika kõrge esindaja.

Koalitsioonid Euroopa tasemel ei ole püsivad koalitsioonid, need moodustataksegi isikuvalimisteks. Igasuguste sisuteemade jaoks moodustuvad koalitsioonid täiesti uutel alustel riikide lähenemistest ja nende vaadetest lähtuvalt.

Olenemata sellest, et te ütlesite, et varasemad spekulatsioonid või ennustused kõrge esindaja ametikohale ei ole tõeks saanud, siis kas te peaminister Kaja Kallasele, kellest on nüüd viimastel päevadel-nädalatel päris palju selle ametikoha kontekstis räägitud, oma panuse paneksite?

Ma ei julgeks panna, sest siiani on olnud ikkagi nii, et need, kellest räägitakse, need kindlasti pole saanud välispoliitika kõrgeks esindajaks. Üldiselt senine seaduspära on pigem selline, et suured liikmesriigid ei anna seda kohta väikesele liikmesriigile käest ära. Valitsev arusaamine nende hulgas on selline,
et kuna nendel on saatkondadega kaetud pea terve maailm, siis nemad teavad, kuidas maailm toimib ja need pisemad, need ei tea sellest suurt midagi.

Põhimõtteliselt on spekuleeritud ka Belgia praeguse peaministri Alexander De Croo nimega, kes juba teatas oma tagasiastumisest. Ma pean teda ka väga tugevaks kandidaadiks, aga põhimõtteliselt kõik need, kellest varem on ajakirjandus rääkinud, ei ole osutunud sellele kohale nimetatuks. See selgub ikka detailsete läbirääkimiste käigus.

Tuleme korraks tagasi selle Ursula von der Leyeni küsimuse juurde. Te ütlete, et see ei ole sugugi kindel, et von der Leyen oma ametis saab jätkata. Iseenesest ju Euroopa Rahvapartei (EPP) juht Manfred Weber juba kutsus üles oma seniseid partnereid, liberaale ja sotsiaaldemokraate, von der Leyenit toetama. Sotsid ütlesid, et nende tingimus on, et EPP ei teeks koostööd paremerakondadega või paremal pool olevate erakondadega. Kes siis võiks olla see alternatiiv?

Mina ei oska seda alternatiivi nimetada, aga need läbirääkimised kindlasti saavad olema väga-väga rasked. Minu jaoks Ursula von der Leyen on parim kandidaat.
Ta on saanud hakkama kolme kriisi lahendamisega. Need on koroonakriis – ühine vaktsiinide hange. Me oleks siiamaani oodanud neid vaktsiine võib-olla, kui meil ei oleks Euroopa Liit suutnud ühiselt tegutseda. Energiakriisi lahendamine, Ukraina rahaline abistamine. Nende pädevuste, mis tegelikult ei ole Euroopa Liidu ühispädevused - need on liikmesriikide pädevused -, Euroopa Liidu tasemel koordineerimisega sai Ursula von der Leyen väga hästi hakkama. Kui see oleks minu valida, siis mina kindlasti valiksin uuesti Ursula von der Leyeni Euroopa Komisjoni presidendiks.

Ta on olnud hea president, vaatamata kõikvõimalikule kriitikale, mida tuleb vasakult ja paremalt, aga samas ei saa eitada seda, et rahulolematust on nii Saksamaa konservatiivide hulgas kui ka sotside ja demokraatide hulgas. Ühed heidavad endiselt ette seda, et temast sai komisjoni president väljaspool spitzen-kandidaadi süsteemi, Manfred Weber selgelt oleks pidanud saama, aga ta põlati ära ja asemele tuli Ursula von der Leyen.

Sotsidele ei meeldi kindlasti see, et Ursula von der Leyen peab täiesti mõistetavaks ja mõeldavaks koostööd Euroopa konservatiivide ja reformistidega ehk ka Meloniga. Minu jaoks ei ole selles mitte midagi küsitavat, sest sel ajal, kui mina olin Euroopa Komisjoni asepresident, sain alati tugeva toetuse ka Euroopa konservatiividelt ja reformistidelt. Pigem oli mu oma kodufraktsioon Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon (ALDE) tol korral see, kellega tuli palju rääkida, aega kulutada, aga kus arvamus oli lõhenenud enne rääkimist ja jäi selliseks ka pärast rääkimist, võib-olla said ainult paar häält juurde. Toetus tuli põhiliselt Euroopa rahvaparteilt, sotsidelt ja demokraatidelt ja Euroopa konservatiividelt ja reformistidelt. ALDE ehk siis hilisemalt Renew'ks muutunud fraktsioon oli suhteliselt lõhestunud.

Praeguseks on Renew väga selge poliitikaga ja hääletusdistsipliin on Renew's üks tugevamaid. Täiesti erinev sellest, mis oli ALDE ajal. Raske on ennustada, kuidas need hääled jagunevad praegusel puhul, kui tegemist on isikuvalimistega. Nagu on juba öeldud, siis kui tavaliselt 10 protsenti hääli läheb uitama, siis selle üle ei imesta mitte keegi. Eelmine kord Ursula von der Leyen sai valitud ainult üheksa enamhäälega. See on väga piiri peal olukord. Kas see olukord on praegu paremaks läinud? Ei ole, pigem kehvemaks.

Viimase küsimusega tuleme koju ja teie kodupartei Reformierakonna juurde.
Ka sellisel juhul, kui Kaja Kallas ei saa kõrge välisesindaja kohta, mis te arvate, kas Eestil on suve lõpuks uus peaminister ja Reformierakonnal uus juht?

Ma arvan, et on. Põhimõtteliselt ei põlga minu meelest Kaja Kallas ära ühtegi
Euroopa Komisjoni voliniku ametit ja ma ei ole ka nõus nendega, kes arvavad, et on tähtsad ja vähemtähtsad ametid. See sõltub ikkagi ka ameti pidajast, kui tõsiselt ta seda tööd võtab. Praegune Eesti poliitika on Reformierakonna jaoks
kindlasti jõudnud ummikusse ja sellele juhtis tähelepanu ka valija.

Võib ju öelda, et see populaarsuse kaotamine tuleneb kärbetest, aga kärpeid ei ole ju tehtud, nendest on räägitud. See kosmeetiline kärbe 175 miljonit ja 183 miljonit eurot tegelikult ei muuda ju pilti väga oluliselt. Kärped seisavad alles ees ja mul puudub usk, et Kaja Kallas ja tema juhitud valitsus saab sellega hakkama. Eesti vajab kindlasti uut valitsust.

Kes on teie favoriit Reformierakonnas?

Olgu see reformierakondlaste otsustada, aga ma olen ka korduvalt oma eelistuse välja öelnud. Favoriit on selgelt Kristen Michal.