Eesti seadusandluse kohaselt peab olulise ruumilise mõjuga objekti puhul tegema keskkonnamõjude hindamise, mida teostavad litsenseeritud ehk kontrollitud ekspertiisiga spetsialistid.

See põhjalik protsess on saanud meedias kriitikat, kuid saame kindlalt väita, et keskkonnamõjude hindamine annab kindluse, et meie loodusele ei tehta liiga.

Keskkonnamõjude hindamise juhteksperdi rolli saab näiteks täita vaid käputäis inimesi, kes on saanud selleks litsentsi. Litsentsi saab taotleda isik, kellel on loodusteaduste magistrikraad, vähemalt kolmeaastane töökogemus samas valdkonnas ja mitmeid kriteeriume veel, mis näitavad tema pädevust sellel alal töötamiseks.

Litsentsi saamiseks peab esitama hunniku pädevust tõendavaid dokumente ja tegema kutseeksami. Litsentsiga ekspertide töö nõuab tasakaalukust ja täpsust ning nende südameasjaks on teha oma tööd erapooletult ja neutraalselt.

Usun, et Eestis tegutsevad eksperdid vastavad kõigile neile kriteeriumitele. Juhtekspert ei saagi olla omakasupüüdlik inimene, sest keskkonnamõju hindamistel on tugev järelevalve ja sellist käitumist valdkonnas ei tolereerita. Juhtekspert jääks oma litsentsist väga kiirelt ilma. Tänu viidatud isikuomadustele ja töö omapärale võtavad eksperdid läbi meedia antud hinnanguid väga tõsiselt.

Kui looduse seisukohta on sageli suurematesse planeeringutesse kaasatud esindama kümned eksperdid, kes uurivad ja analüüsivad oma valdkonna ekspertiisi kuuluvaid mõjusid, siis kohalike arvamused on reeglina kaardistatud kaasamiskohtumiste raames. Oleme neid kohtumisi näinud teles ja ilmselt on paljud lugejad neist ka isiklikult osa võtnud. Need on külakoosolekud, kus näiteks tuulepargi, uue tootmise või maantee rajamisest mõjutatud inimestele tutvustatakse plaane ja nad saavad eksperdilt küsida küsimusi ning teha ettepanekuid.

Üsna sageli juhtub, et avalikule arutelule tuleb murelik kodanik ja toob välja guugeldatud teadusartikli, mis väidab risti vastupidist ekspertide välja toodud mõjudele. Paraku käib selle näite juurde sageli see, et guugeldatud teadusartikkel räägib hoopis teistsugusest keskkonnast ja teistsugusest objektist kui see, mis on arutluse all. Näiteks viidatakse teadusartiklitele tööstusmürast Ameerikas, aga neid ei saa otse üle kanda ja iga objekti müra hinnanguna kasutada.

Selle taga on hirm muudatuste vastu, täiesti mõistetav inimlik emotsioon, kuid just see võib osutuda põhjuseks, miks Eestis jääb ehitamata elektriliin, mis tugevdab meie võrku, loomata uus kaasaegne tootmine, mis pakub töökohti ja panustab majanduskasvu või loodud midagi muud ühiskonna jaoks kasulikku.

Ärevus ja usaldamatus, mis esialgu tekivad ekspertide suhtes kajavad lõpuks laiemaltki, mõjutades meie majandust, arengut ja innovatsiooni. Seal, kus ühiskond on polariseerumas, on just eksperdid need, kes saavad lõhestumist pidurdada ja pakkuda usaldusväärset faktipõhja. Sellepärast on oluline, et Eesti kultuuris säiliks usaldus ekspertide vastu ja saaksime oma väikeses ühiskonnas pidada sageli valulist, aga olulist dialoogi.

Kui internetiallikate abil õppinud isehakanud plaatijal ei tule töö välja, siis saab ta süüdistada vaid iseennast ja kutsuda meistri appi tööde parandamiseks. Keskkonnamõjusid kirjeldava juhteksperdi töö vilju näeme alles siis, kui meretuulepark või 2+2 maantee on valmis. Võrreldes plaaditud vannitoaga on nende projektide tulemusi näha aastate või aastakümnete pärast. Seega on eksperdi juttu ka keerulisem uskuda, kui vastupidiseid väiteid nii lihtsalt internetist leiab.

Seega tuleb rakendada kriitilist meelt ja kontrollida fakte. Kui emotsioonid on meid juhtimas, siis ongi raske leida keerulises infomeres seda õiget teed. Kuid selle asemel, et hakata guugeldades enda ja eksperdi vahele müüri ehitama, peaks murelik kodanik hoopiski võtma julguse kokku ja kirjeldama, mis on tema jaoks kõige olulisem probleem ja mure.

Olen näinud nii paljusid olukordi, kus inimesed panevad oma auru selle peale, et esitada vastuväiteid ja leida auke, kus ekspert on äkki vea teinud. Tegelikult on kohalikul elanikul väga konkreetne mure, mis vajaks lahendamist ja kompromisside tegemist. Seega tuleks aruteludel leida viise, kuidas astuda sellest piirist üle ja pidada inimestega dialoogi, et mitte langeda kaitsepositsiooni. Kui mõlemad pooled on kaitses, on dialoogini jõudmine peaaegu võimatu.

Hoiame ja usaldame oma eksperte, kes teevad oma tööd südamega. Ärme ründa neid. Räägime nendega oma muredest, sest nemad on tegelikult võtmerollis, et leida kõigi jaoks sobivaid lahendusi.