Rohepöördest ehk kestma jäämisest rääkides tullakse aeg-ajalt välja mõttekäiguga, et ärme suru inimestele muutusi peale, vaid ootame, kuni on olemas ühiskondlik nõudlus, kuni on olemas alt üles initsiatiiv. Mulle tundub selline mõttekäik nii lihtsustav kui ka aegunud.

Miks lihtsustav? Sest vähe on rohujuure tasandi initsiatiive, mida on päriselt võimalik viia otsustavale skaalale ilma, et sellele tuleksid toetuseks kaasa regulatsioonid nagu planeeringud, seadused, maksud või muu. Nende väga otseselt ülevalt alla meetmeteta ei teki ühelegi algatusele piisavalt jõudlust saada nähtavaks ja veenduda nende püsimajäämises.

Lisaks esineb suur osa kestlikkust puudutavast nõudlusest varjatud kujul ega kajastu tarbimises, sest süsteem on väga keerukas ja üksikisikuna ei ole võimalik süsteemi osiseid muuta.

Vaatame näiteks, kuidas on meie asulad arenenud ja viinud meid väga autostunud ühiskonda. Lihtne on tagasi vaadata ja väita, et inimene on ise tahtnud laialivalgunud ja pendeldavat eluviisi ning turg on tulnud vastu ootustele. Paraku on see kaugel tõest, sest esiteks ei ole tegu vaba valikuga, kui turul puuduvad adekvaatsed ja hinna mõistes võrreldavad alternatiivid, ning teiseks ei ole inimesel olnud otsustaval hetkel käes kogu informatsiooni võimalikest tulevikest.

Linnalähedaste ja suhteliselt monofunktsionaalsete uusasulate teke on olnud kiire ja lihtne ja sellega ei ole suutnud tiheasustuse areng ilmselgelt konkureerida. Linnavälise maa soetamine on olnud soodne ja planeeringu kehtestamine lihtne (vähem regulatsioone, vähem naabreid, vähem avalikku huvi igas mõttes) ning selle tulemusena on kujunenud kiiresti kasvav ja turuolukorrale reageeriv pakkumine, mis on ostjale ka näiliselt soodne.

Ostu hetkel ei ole aga inimesele teada kogu võimalik tulevikus kaasnev koorem ja kui see ka on osaliselt teada, siis pole sellega suurt midagi indiviidi tasandil peale hakata.

Selle koorma hulka kuuluvad puudulikud teenused, millega kaasneb pendeldamisvajadus, ja hilisema taristu tagamise ja hooldusega kasvavad kulud nii omavalitsusele kui ka riigile laiemalt. Ning sealt edasi veel mõju teiste teenuste kvaliteedi nõrgenemisele ja rahakoti haavatavusele mistahes ressursside kallinemisel (olgu need seotud kütte või liikumisega). Seda illustreerivad kohtuvaidlused omavalitsusega haridusteenuste tagamisel, kasvav autokasutus ja sellega seonduvalt ka tõre reaktsioon automaksule.

Seda kõike saab muuta ainult regulatiivselt, tagades üksikisiku kaitse pikas vaates. Vaid regulatiivselt on võimalik tagada ka tiheasutusaladel peredele mõeldud ja erinevale rahakotile sobivaid elupindasid, kus olulised teenused ja töökohad on kättesaadavad ja kus leibkonna profiili muutumisel on võimalik ka kodukohta vahetada, kolimata täiesti uude linnaossa. Samuti saab nõnda tagada inimesele hea ligipääsetavuse võimalikele hüvedele, hoides sealjuures kokku püsikulude pealt.

Kas see kõik räägib vastu automaksule, mis on täiendav koormus haavatavale leibkonnale? Ei, vastupidi. Laiali valgunud elulaad viibki selleni, et üha kasvavad ülalpidamiskulud tuleb ühiskonnal kinni maksta.

Taristu rajamine ja pidev ülalpidamine on ränk kulu ning mida suurem on seda kasutav liikumisvahend ja nende hulk, seda suuremat koormat see taristule tekitab, rääkimata laiematest negatiivsetest mõjudest. Õnneks vastupidiselt levitatud müüdile ei liigu kehvemas olukorras olev leibkond ringi paari aasta vanuse maasturiga ning reaalselt kasutatava sõidukiga kaasnev igakuine maksukoormus ei ole suurem ei telefoniarvest ega Netflixi kasutustasust.

Oluline on see, et kujunenud olukorras ei ole süüdi üksikisik ja selle süsteemi disaini muutmine ei alga üksikisikust. Kuna tegemist on planeerimatuse ja pika perspektiivi nägematuse tõttu üksikisiku varna lükatud mugavusotsuste jadaga, siis muuta saab seda vaid läbi kaalutletud ja targalt juhitud planeerimise ja mõtteviisiga, mis seab fookuseks üksikisiku kaitse pikas perspektiivis.

Eelnev tähendab, et süsteem tulebki nõnda üles ehitada, et varjatud kulud ei ole enam varjatud, ja aidatakse teha teadlikke valikuid, et planeerimises ja arenduses on tähelepanu all kõik inimesele eluks vajalikud osised, ning et enne uue ehitamist täiendatakse olemasolevat, tagades elementaarsed teenused paikades, kus juba inimesed elavad.

Miks on mõtteviis, et ärme suru inimestele muutusi peale, vaid ootame, kuni on olemas ühiskondlik nõudlus, aegunud? Sest alt üles nõudlus on ammu kohal.

Esiteks on alati olemas nõudlus elada (rahakotti ja keskkonda) säästvamalt. Teiseks pole meil ammugi puudust väiksematest ja suurematest alt üles "roheinitsiatiividest". Mis tõendaks ühiskondlikku tellimust veel enam kui mitte see, et vabatahtlikult koondunud noored peavad ise ette võtma koormava ja otsustava kohtukäigu mitmesaja miljoni eurose investeeringu vastu, nähes, et see investeering töötab vastu kõigile muudele lubadustele.

Kuigi viimastel aegadel on rohepöörde skeptikud saanud hoogu juurde mõnede riikide lubaduste tagasitõmbumistest, siis ei maksa neid näiteid liiga hoogsalt meile üle kanda. Meil pole veel lihtsalt kuskilt tagasi tõmbuda.