Naasin hiljuti Kasahstanist, kus ma viibisin poolteist nädalat. Mul olid seal konverentsid ja muud akadeemilise iseloomuga üritused ning ma olin päris korralikult rakkes. Peab mainima, et halvemat aega Kasahstani minekuks olnuks raske valida: selle nädala jooksul oli tõeline kuumalaine, mitme aasta kuumarekord, temperatuur tõusis üle 40 kraadi. Ja Kasahstanis on kuum tõeliselt lõikav ja kurnav.

Ent ma ei tahtnud sellest rääkida. Ma viibisin Karagandas ja juba pikemat aega soovisin ma tutvuda ühe inimesega – ettevõtjaga, kelle missiooniks on teha Kasahstanist korralik kaasaegne riik ja kasahhidest kaasaegne moderne rahvus. Üks osa selle ettevõtja missioonist on teha kasahhidele kättesaadavaks maailmakirjandus nende emakeeles. Ehk nagu antud isik mulle ütles: "Kuidas saab laps kasvada normaalseks inimeseks, kui ta pole emakeeles Tom Sawyerit lugenud?" Asi on selles, et kasahhikeelse kirjanduse riiul ei ole eriti pikk. Kasahhid loevad maailmakirjandust enamasti vene keele vahendusel. Ka need raamatud, mida nõukogude ajal tõlgiti kasahhi keelde, tõlgiti venekeelsete tõlgete pealt. Nii on see inimene käivitanud ettevõtmise, kus Balzaci, Zweigi või Stendhali tõlgitakse kasahhi keelde otse, originaalkeelest.

Kasahstanis on praegu üleval teema dekoloniseerimisest. Nii palju, kui sellest võib rääkida (ja teatud asjadest rääkimisel on Kasahstanis peal piirangud), siis dekoloniseerimine tähendab Venemaa (nii tsaaririigi, Nõukogude Liidu kui ka kaasaegse Vene Föderatsiooni) pärandi ja mõju maharaputamist. Ma jälle tsiteerin antud ettevõtjat: Kasahstan on Venemaaga seotud miljoni niidiga. Mida kauem olla Kasahstanis, seda rohkem on seda miljonit niiti ka näha. Alustuseks vast niipalju, et Kasahstan ei suuda ennast ise täielikult toiduga varustada ja peab vähemalt kaks kolmandiku vajavatest toiduainetest sisse tooma. Enamik nendest toodetest tuleb Venemaalt. Pikka aega oli Kasahstani kõige müüdavam automark Lada Priora. Kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas ja lääne firmad hakkasid oma tegevust Venemaal kokku tõmbama, siis mõned mu tuttavad läksid paanikasse. Selgus, et ka lääne autod ja nende varuosad on Kasahstanis müügil Venemaa ettevõtete kaudu. Lähemal uurimisel selgus, et kõik Kasahstani elektrijaamad kuuluvad Venemaa ettevõtetele.

Kasahstani peamine ekspordiallikas on nafta ja peaaegu kogu Kasahstani nafta liigub maailmaturule läbi torujuhtme, mis läheb läbi Venemaa territooriumi. Isegi takso, millega ma sõitsin Astana lennujaama, töötas Venemaa taksofirma jaoks. Nii et neid niite, mis seovad Kasahstani Venemaaga, on tõesti miljon. Viimaste andmete järgi on Hiina vaikselt üle võtmas Venemaa osa väliskaubanduses ja teatud statistika järgi on Hiina roll Kasahstani majanduses nüüdseks suurem kui Venemaa osa, aga see tuleb peamiselt Hiina infrastruktuuriprojektide arvelt. Tarbekaupade osas sõltub Kasahstan siiamaani Venemaast rohkem kui ühestki teisest riigist.

Sama nähtav on ka Kasahstani kuulumine Venemaa kultuuri- ja informatsiooniruumi. Seda võimaldab tõsiasi, et vene keel on Kasahstanis rohkem levinud kui ükski muu keel peale kasahhi keele. Vene keelel on Kasahstanis isegi põhiseaduslik staatus: nimelt on kasahhi keel riigikeel, aga vene keel on konstitutsioonis fikseeritud kui rahvastevahelise suhtlemise keel. Sellega on igal inimesel õigus rääkida vene keeles ja ka nõuda venekeelset teenindamist ning ignoreerida täielikult kasahhi keele olemasolu. Just kasahhi keele mitteoskamine mittekasahhide poolt tekitab Kasahstanis paksu verd. Nimelt on kasahhidel omakorda õigus rääkida igal pool kasahhi keelt ja saada ka kasahhikeelset teenindust, ent see pole alati võimalik.

Venemaa kultuuriline mõju on Kasahstanis igal sammul märgatav. Kõikides raamatupoodides müüakse peamiselt Venemaalt toodud raamatuid, kohvikutes mängib Vene poppmuusika ja kohalikud bändid esitavad pubides oma versioone selliste Venemaa rokikollektiivide, nagu Mašina Vremeni, DDT või Leningrad loomingust. Isegi kohalik noortemood on Venemaa noortemoest tugevalt mõjutatud.

Informatsiooniga on asi veel tõsisem. Kasahstanis töötavad Venemaa telekanalite Kesk-Aasiale mõeldud regionaalsed kanalid, umbes nagu meil siin oli hiljuti veel Pervõi Baltiiski Kanal. Kusjuures need kanalid on paremad ja palju sügavamalt kohalikku meediamaastikku integreeritud, kui oli Eestis tegutsev PBK. Kasahhid vaatavad ja loevad Venemaa blogijaid ja juutuubereid, Venemaa Telegrammi-kanalid (lojaalsed või opositsioonilised, vahet pole) on enamikele Kasahstani elanikele primaarseks infoallikaks ja maailmavaate kujundajaks.

Siia juurde lisandub veel see, et Ukraina-Venemaa täiemahulise sõja alguses pages Kasahstani kümneid, kui mitte sadu tuhandeid Venemaa elanikke. Üks põhjus selleks oli muidugi see, et Kasahstanis saab asju ajada vene keeles, ent vähetähtis pole ka fakt, et Kasahstani sisenemiseks pole venemaalastel vaja välispassi. Mingi osa nendest pagulastest on nüüdseks lahkunud, ent osa töötab Kasahstani majanduses, aga ka ülikoolides, või teevad oma tööd Venemaal distantsilt.

Kõik see kokku on püstitanud küsimuse dekoloniseerimisest. Dekoloniseerimisest räägitakse palju, sellest ka kirjutatakse, ent konkreetseid samme astutakse märksa vähem. Seetõttu ongi meeldiv, kui üksikud inimesed hakkavad otsima võimalusi oma tegevuse kaudu Venemaa mõju Kasahstanis vähendada. Minu jaoks sarnaneb see punk DIY (do it yourself ehk tee ise) strateegiale. Rohujuure tasandil tegutsemine, mille mõju võib ilmneda alles hiljem.

Kui eelpoolmainitud ettevõtja kuulis, et mu lemmikkirjanik on Jack London, siis kinkis ta mulle kasahhikeelse tõlke Londoni "Merehundist". Mulle on see hea võimalus arendada kasahhi keele oskust. Ja mitte ainult mulle. Kaasaegne kirjanduslik kasahhi keel on vajalik ka kasahhidele, just dekoloniseerimise vaatenurgast.