Hariduse juhtimine on delikaatne kunst, mis nõuab stabiilsust, paindlikkust ja pikaajalist visiooni. Ettepanekud, mis pooldavad koolijuhtide töölepingute tähtajaliseks muutmist, toovad meid tagasi vanadesse vaidlustesse. Stabiilsus on koolide arenguks hädavajalik, sest see võimaldab juhtidel keskenduda pikaajalistele eesmärkidele, ilma et nad peaksid pidevalt oma töökoha pärast muretsema.

Pikaajaline juhtimine loob tingimused jätkusuutlikuks arenguks, andes koolijuhtidele võimaluse süsteemselt ellu viia oma hariduspoliitikat. See loob kooliperele kindlustunde ja usalduse, et juhi visioon ja plaanid viiakse ellu. Tähtajalised lepingud tekitavad ebakindlust ja võivad viia lühiajalise kasu nimel tehtavate otsusteni, mis pikas perspektiivis kooli arengut kahjustavad.

Rahvusvaheline praktika näitab, et koolijuhtide lepingud on sageli seotud piirkondade ja rotatsioonisüsteemidega, mitte kindla tähtajaga. Riigid, mis on seda süsteemi katsetanud, on tihti sunnitud erakorraliselt suurendama koolide ja hariduse rahastamist, et säilitada hariduse kvaliteeti. See tõestab, et rotatsioonisüsteem ei ole jätkusuutlik ega kuluefektiivne lahendus. Näiteks võib tuua PISA testide riikide pingeridade tulemused, mis sageli peegeldavad selliste süsteemide puudusi.

Koolijuhtide liikuvuse probleemid välismaal, kus koolijuhid vahetavad sageli koole, on ilmsed. Liiga tihti ei jõua juhid piisavalt süvitsi minna kooli arengukavadesse enne, kui nad edasi liigutatakse. See viib poolikute muutusteni ja järjepidevuse puudumiseni. Lõpptulemusena ei saavuta koolid soovitud arengutaset ning stabiilsus kannatab liiga sageli. Me peame vältima teiste riikide vigu ja säilitama Eesti hariduse eduloo.

Eestis on liiga tihti tehtud haridusreforme reformide pärast, jättes sageli sisu muutmata. Koolidele tuleb anda stabiilsus ja koolijuhtidele vajalikud vahendid kooli juhtimiseks. Haridusministeeriumi kavandatud muutus tähtajaliste lepingute näol võib tunduda atraktiivne, kuid see ei paku püsivat lahendust. Pigem tuleks keskenduda sellele, kuidas koolijuhtidele anda tõelised võimalused ja ressursid koolide arendamiseks.

Stabiilsuse puudumine ja pidev reformimine tekitab haridussüsteemis reeglina segadust ja ebakindlust. Koolijuhtidel peab olema selge ja stabiilne raamistik, milles töötada, et nad saaksid keskenduda kooli pikaajalisele arengule. Reformide tegemine reformide pärast ei lahenda tegelikke probleeme, vaid pigem loob uusi väljakutseid.

Kvaliteetsete koolide tagamiseks on vaja tõhusaid juhtimisvahendeid, mis on meie väikese riigi jaoks sageli kulukad. Lühiajalised lepingud kalduvad allutama koolijuhte tsentraalsele juhtimisele, mis soodustab keskpärasust ja vähendab innukate ning uuendusmeelsete juhtide mõju.

Kui ministeerium hakkab järjest enam dikteerima, kuidas koole juhtida, kaob kindel visioon ja valmisolek muutusteks ning tulemuseks on stagnatsioon, mida võib juba täheldada riigi juhtimisel. Sellega kaovad erilise käekirja ja hoiakutega koolijuhid, kes suudavad tõeliselt kaasa tuua üleriigilisi haridusmuutusi, areneb keskpärasus.

Tsentraliseeritud juhtimismudel, mille puhul dikteerib ministeerium koolide juhtimise viisi, viib sageli taandarenguni. Selle asemel, et luua elutervet konkurentsi ja uuendusi, soodustatakse olemasoleva olukorra säilitamist, mis pikemas perspektiivis kahjustab hariduse kvaliteeti. Investeeringud haridusse peavad olema suunatud pikaajalise arengu toetamisele, mitte lühiajalistele lahendustele.

Sageli pooldavad lühiajalisi lepinguid koolijuhid, kes on juba riigi alluvuses. Neile on antud suuremad võimalused juhtimiseks, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et selline süsteem oleks õiglane või efektiivne. Kui gümnaasiumiharidus riigistatakse, tuleb nende koolide tulemuslikkus sageli tugevate põhikoolide arvelt. Enne lõplikke järeldusi tuleks näha vähemalt kolme-nelja täistsüklit ka riigigümnaasiumides, kus selguvad koolijuhi roll ja oskused, mis eeldab seitsme- kuni üheksa-aastast töötsüklit.

Selliste gümnaasiumide juhtimise mudel ei pruugi olla universaalselt rakendatav kõigile koolidele. Riigikoolide puhul on tihti kasutada suuremad ressursid ja parem toetus, kuid see ei pruugi kehtida kõigi koolide puhul. Seetõttu tuleks enne lõplikke otsuseid põhjalikult analüüsida erinevate koolide vajadusi ja võimalusi ning anda nendele ka ressursid kooli vajalikuks arenguks.

On raske mõista, miks koolijuhi roll peaks olema teistsugune kui teistel erialadel, näiteks arstidel või päästjatel. Kujutage ette, et kirurgil oleks viieaastane tööleping. See poleks mitte ainult ebaefektiivne, vaid ka potentsiaalselt ohtlik. Koolijuhtimine vajab stabiilsust ja pikaajalist plaani. Lühiajalised lepingud ei sobi ühtegi eluvaldkonda, kus järjepidevus ja pikaajalised strateegiad on võtmetähtsusega.

Koolijuhtide tähtajalised töölepingud loovad ebakindlust ja võivad viia selleni, et juhid keskenduvad lühiajalistele eesmärkidele, jättes pikaajalised plaanid tähelepanuta. See on sarnane olukorraga, kus arst või päästja peab pidevalt oma töökohta kaitstes eelistama lühiajalisi lahendusi pikaajalistele strateegiatele. Stabiilsuse puudumine võib viia selleni, et väga head ja võimekad koolijuhid lahkuvad süsteemist, kus nende ekspertiis on meie väikese riigi haridussüsteemile hädavajalik.

Praegused probleemid koolijuhtidega saab lihtsalt lahendada töölepinguseadusega. Kui koolijuht ei vasta ootustele ja ei täida oma ülesandeid, on olemas järelevalve hoovad, mis võimaldavad vajalikud muudatused. Tähtajaliste lepingute taastamine ei lahenda probleemi, vaid pigem loob uusi.

Tähtajatud lepingud võimaldavad paremini tagada koolijuhtide töökindluse ja motivatsiooni. Kui probleemid tekivad, on olemas seaduslikud vahendid nende lahendamiseks. Tähtajaliste lepingute kasutamine toob aga kaasa suurema bürokraatia ja ebakindluse, mis ei soodusta ühegi kooli arengut.

Kipume ikka ja jälle tegelema poolikute lahendustega, kus muutusi tehakse muutmise enda pärast, mitte sisuliste vajaduste tõttu. Kui kuulame aastaid kestnud nõudmisi teatud koolijuhtidelt halbade direktorite lahtilaskmise vajaduse kohta, peaksime vaatama süvitsi hea koolijuhtimise tava sisse. Sageli peituvad saavutuste taga erakordsed õpetajad ja õpilased, mitte ainult koolijuht ise. Võib-olla polegi kõik nii hiilgav, kui näidatakse.

Reformid peavad olema sisulised ja lähtuma tegelikest vajadustest. Hea koolijuhtimise tava analüüs ja parimate praktikate rakendamine peaks olema reformide aluseks, mitte lihtsalt olemasoleva süsteemi muutmine muutmise pärast.

Seega on järjekordne hariduse reformimine lühinägelik ega arvesta haridussüsteemi vajadust stabiilsuse ja järjepidevuse järele. Me ei ole nii rikas riik, et iga paari aasta tagant ümber kujundada otsuseid, mis on tehtud haridusekspertide põhjalike analüüside ja pikaajaliste visioonide alusel. Nende otsuste eesmärk oli tagada hariduse jätkusuutlik areng ja konkurentsivõime, mistõttu tuleks neid säilitada, et tugevdada meie haridussüsteemi, mitte seda iga hinna eest lammutada.

Hariduspere on väsinud lõpututest reformidest, mis kulutavad asjatult inimeste potentsiaali ja riigi raha. Peaksime olema välja kasvanud noore riigi kasvuraskustest ning tegema otsuseid, millel on sisu ja kaalu ka pikemas tulevikus.