2008. aastal võttis riigikogu sotsiaaldemokraatide eestvedamisel vastu seadusemuudatuse, millega muutusid koolijuhtide töölepingud tähtajatuteks. Muudatust põhjendati koolide arengule stabiilsuse tagamise ja koolijuhtide valiku poliitikast lahti sidumise vajadusega. Varem kehtisid direktoritele viieaastased tähtajalised töölepingud.

Koolijuhtidele – aga mitte koolidele – soodsa muudatuse taga seisid toona pikaaegsed koolijuhid ja koolijuhtide ühendus. Tähtajalise töölepinguga võis ju juhtuda, et staažikas koolijuht ei saanudki enam jätkata omal kohal ning see tundus toonastele koolijuhtidele ebamugav ja hirmutav.

Küllap kõlistasid väärikas eas kolleegid "võidu" puhul klaasegi kokku, aga mina ei rõõmustanud ja olen seda ühe kitsa kildkonna lobitööna läbi surutud muudatust pidanud alati valeks ja Eesti haridusele kahjulikuks.

Asusin ka ise 2005. aastal koolijuhina tööle tähtajalise lepinguga, kuid ühtäkki muutus see tähtajatuks ning nägin koolijuhtide koosolekutel rõõmsaid ja võidukaid nägusid. Mul oli kõhe, sest nii mõnegi puhul oli selge, et nüüd jätkub tema koolil määramatult pikk stagnatsiooni periood ja arengut ju ei ole...

Pean väga õigeks haridus- ja teadusministeeriumi plaani muuta koolijuhtide töölepingud tagasi tähtaegseteks. Ikka tuleb lähtuda õpilaste huvidest ja kooli arengust, mitte ühe inimese, kelleks on antud juhul koolijuht, turvatundest ja isiklikust huvist.

Kui koolijuht on head tööd teinud ja tõestab seda uuesti kandideerimisel ka konkursikomisjonile, siis on ju kõik väga hästi ning asutuses varem töötanud juht saab jätkata uut tsüklit ja selles, et vahepeal tuli uuesti kandideerida, ei ole midagi ebaloomulikku. Ka riigikogusse, linnavolikogusse ja isegi presidendiks kandideeritakse tähtajaliseks perioodiks ning see on igati eluterve ja demokraatlik protsess, mis tagab, et võimalus kandideerida on kõigil ning ametisse asub parim. Samuti valitakse ju ülikoolidele rektoreid ametisse kindlaks perioodiks, mitte "eluaegsena". Miks ometi peaks koolides olema teisiti? 

Tihti on nii, et keskpärane või vähem võimekas koolijuht suudab kooli dokumentatsiooni korras hoida nii, et juriidiliselt ei ole justkui midagi ette heita, kuid nii koolipere kui ka kogukond tajub, et koolil ei ole nagu minekut, arengut ja tegelikult ka tulemusi – ei ela ega sure.

Samuti võib koolipidaja olla murelik, kulmu kortsutada ja arenguvestlusi koolijuhiga läbi viia, kuid muutusi ei ole ega tule ja peale tulutute vestluste midagi muud teha ka ei saa. Ometi on kõigile selge, et koolile ja isegi piirkonnale oleks parim juhi vahetus.

Loodetavasti saab peale seadusemuudatust nii mõnigi kool kännu tagant minema ning arenguks uue hoo. Pealegi vajavad koolid lisaks õpetajatele ka juhtide põlvkonna vahetust, et noored säravad juhid saaksid oma võimaluse, sest hea hariduse peavad võitma õpilased ja seda läbi parima juhtimise, mille tagab aus konkurss koolijuhi kohale ja loomulik juhtide rotatsioon.

Ja kui mõni tublis keskeas koolijuht soovib jätkata, siis loomulikult: kandideeri, võida konkurss ja jätka ning kõik on rahul. Mina soovin kandideerida ja saada ka ise tagasisidet ning kindlustunnet väljastpoolt, et olen vormis ja sobin jätkama.

Kui keegi räägib, et iga viie aasta tagant koolijuhiks (tagasi)kandideerimine on stressirohke ja asjatu paberimäärimine, siis selline inimene ei sobigi koolijuhiks. Kandideeri, tõesta, veena ja ole valmis pingutama. Vähemaga pole õigustki.

Kõlanud on emotsionaalseid hõikeid, et koole tuntakse nende juhtide kaudu: Treffneri kool, Leesi kool jne. Miks mitte? Kui on tubli koolijuht, siis las rahvas kirjutab koolijuhi nime koolist ettepoole, kui sellel on põhjust ja kaalu, aga sellise positsiooni saab välja teenida vaid hea tööga, mitte juriidilise lepinguga.