Saaremaal proovitakse kasvatada lahtist põisadru
1966. aastast tegutseb Saaremaal maailmas ainulaadne tehas Est-Agar, mis töötleb sadades tonnides ümber ainult Saaremaa rannikumeres kasvavat punavetikat ehk furtsellaariat. Eelmise aasta sügisest asub Saaremaa rannikumeres Eesti ainus eksperimentaalne vetikakasvatus, kus proovitakse kasvatama hakata lahtist põisadru.
Saaremaa rannikumeres elavat furtsellaariat töödeldakse Kärlal asuvas tehases aastas ligi 200 tonni. Ümbertöötlemisel saadakse furtsellaraani, millest 80 protsenti läheb Saaremaalt ekspordiks, aga ka näiteks Kalevi mitmed marmelaadid sisaldavad ligi kaks protsenti Saaremaa rannikumere vetikaprodukti.
Maailmas nõudlus furtsellaraanile kasvab ja seetõttu ei välista Est-Agar, et nad hakkavad punavetikat tööstuslikult juurde kasvatama.
"Seda looduslikku kvooti ei pruugi meil jätkuda ja seepärast meil on vaja hakata kasvatama. Ja võib-olla õnnestub midagi ka põisadruga teha. Ja kogu sini- ja roheline mõtteviis ja veganlus, seal on kahtlemata vetikas väga perspektiivne," lausus Est-Agari juht Urmas Pau.
Esimesi katsetusi vetikakasvatuse alal tehaksegi Saaremaa rannikumeres.
"Me kasutame oma lahtist merevetikat, põisadru, mis hõljub looduslikult mööda põhja, aga seda saab panna ka sumpa. Ja seal sumbas see kasvab kenasti ja iga natukese aja tagant saab vetikat sealt vähemaks võtta ja see mis jääb, kasvatab uue biomassi juurde. See on lahtine vorm ja nagu näha, ei ole kinnitumise kohti. Nagu meie põisadru, aga natuke käharam ja peenem ja natuke teistmoodi," ütles Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadusdirektor Jonne Kotta.
See ei ole see, mida torm meile randadesse vallideks toob?
"See on sama liik, aga teine vorm lihtsalt. See mida (meri) vallideks toob, see on kinnitunud vorm, laiema lehega ja sellel on põied ka küljes," ütles Kotta.
Kuna sinimajanduse valdkond on maailmas kiiresti arenev, siis Eesti rannikumeres võiks just lahtine põisadru olla see vetikaliik, mida siinsetes tingimustes kasvatada saaks ja mis võiks majanduslikku kasu anda.
"Põisadrus sisaldub alginaate väga palju ja alginaadist me saame toota kilet. Ehk põhimõtteliselt me saaksime asendada naftast tehtud plasti loodusliku kilega ja see ei tee keskkonnale mingisugust kurja. Ja see vetikas kõlbab süüa ka," lausus Kotta.
Merekeskkonna vaatevinklist oleks samuti vetikakasvatusel siinses piirkonnas oluline roll, nimelt aitaks vetikas Läänemerd liigsetest toiteainetest puhastada.
Toimetaja: Marko Tooming