Ema võttis mu jõhvikale kaasa. Pani rabamättale, ise kadus silmist. Raba lõhnas, oli pehme, vaikne ja hubane. Olin aastane, kartmatu ja kaitstud.

Inimese suhe soo ja rabaga on pingeline. Sinna pagetakse katku ja vägivalla eest, sinna uputakse. Maa peal on paljugi põnevat põlu all. Põnev on raba oma teistsuguse ja ohtudega, koosluste ja õrnusega. Oma põhjatusega. Rappa peab süvenema. Süvenemine on meie ajal pea võimatu, aeglane lugeminegi paljudele mõistmatu luksus. Kuuleb inimene kuskilt, et rabasid taastatakse ja metsi istutatakse ning kõik on hästi. Saab eluga edasi minna.

Saab minna poodi, osta orhidee või muu Hollandi iluduse ning tunda loodusest seeläbi rõõmu. Orhidee aga soojendab oma varbaid eestimaises turbas, millelt mõni tagasihoidlikum metsik orhidee seetõttu eest pühiti.

Majandus hindab loodust, loodus oleks nagu kõigile kuuluv igikestev materjal. Aga ei ole, vähe sellest. Kui miski looduses hõredaks jääb või kaob, toob see kaasa tagajärjed, mis mõjutab paljusid. Rabad hoiavad ja puhastavad vett. Need alad, kus pole selliseid puhvreid, uhutakse äkiliste veetulvade poolt minema. Jääb aher maa ja veepuudus. Kas me oskame olla tänulikud oma rabadele selle eest, et need meile puhast vett hoiavad?

Majandus armastab otseteid. Kui miski muundub rahaks, on see arusaadav. Riigile kuuluva turba kaevandamise tasu piirmäärad on 0,29 ja 2,87 eurot tonni eest. Mingi osa saab sellest omavalitsus. Alles peale seda käivitub tohutu rahakeeris, mis ulatub Hollandisse ja Hiina. See on loomulik, et võõrastele meie rabad mitte sookailude lumma vaid turba müügi kasumiuima õhkavad.

Eesti on olnud ka üsna lahke, avanud oma looduse, maksnud veel pealegi, et külalistel rõõmsam oleks meie väärt kraami põhjatusse globaalturu kurku kallata. Turba kaevandamise lepingud tehakse 30 aastaks lubadusega nendega ka jätkata.

Lepinguid katkestada on võimalik vaid ootamatute asjaolude korral. Arvan, et ootamatused algavad juba 2025. aastal. Praeguseni ei ole Euroopa süsinikutabelites turbarabade emissioone arvestatud. Räägitakse turba tootmise ja kasutamisega seotud arvudest, kuid jäetakse märkamata, mis toimub kaevanduses. Juba kuivendamise ajal hakkavad lenduma reogaasid. Metaan ja naerugaas juhivad rallit. Nimelt on CO2 nagu eestkõneleja, see vahendab kõiki teisi tegelasi, et pilt liiga kirjuks ei läheks.

2026. aastal algab Euroopa kliimapakti paketi Fit for 55 (Eesmärk 55) arvestus ja numbrid reastuvad uuel moel. Kui hetkel kõõlub eestlaste pea kohal trahvikirves metsade anastamise eest, siis rabade ressursiks muundamine võib veel kallimaks minna kui 750 miljonit eurot.

Kuulen pidevalt, et miks peab meid trahvima selle eest, et meil veel nii palju metsa järel on. Minu vastuküsimus: kas Eesti peaks kaitsma kõrgmäestikujärvi, flamingode elupaiku, suurt pandat? Hinnakem ja hoidkem ikka seda, mis meil on.

Raba taastamine pole just sama, mis teemanti taastamine looduslikes oludes, siiski kulub umbes 300 aastat, et taastuks kooslus ja funktsioon. Turvas pole ligilähedaseltki taastuv loodusvara, sest selleks, et raba lõpetaks gaasitamise ja hakkaks toimima, läheb mitu inimpõlve. Mida see taastamine endast kujutab? Kas see on hästikulutatud raha ja energia? Eks ta algatusena kõlbab, kui vaja tehtud kahjusid siluda, aga odavam on jätta rabad rabadeks, sood soodeks.

Milline pilt Eesti kohta välisturistidele maalitakse? Kas see pole mitte udus kümblev rabamaastik? Puhka Eestis, korja jõhvikaid, sõida kanuuga, pane räätsad alla ja naudi vaikust rabas. Koroonapandeemia ajal täitusid rabad rahvaga nii, et muutusid nakkusohtlikeks paikadeks. Inimesed lahkuvad, raba jääb alles. Kaevandus avatakse, raba kaob. Nii lihtne ongi.

Oma talu ümber jälgi jälgides näen, kui oluline on raba nii kiskjatele kui ka sõralistele. Igaüks uitab metsa ja raba vahel nii toidu otsimiseks, pesa tegemiseks kui ka kaitse saamiseks. Miks arvab inimene, et tema väljamõeldud vajadused on kõige olulisemad? Et potiorhidee nimel peavad kõik teised jääma ilma elupaigast ja sahvrist? See on üks küsimus, millele inimene peab hakkama vastama. See pole küsimus rahast ega emissioonist, turbast ega turismist. See on inimeseks kasvamise eksam meie liigile.

Raba on minu jaoks looduse hapruse ja täiuse võrdkuju, parim paik, mille najal ennast tundma õppida. Õppida nägema oma hirme, ahnust, lollust ja tasakaalu. Õppida armastama seda, mida meie maa meile nii lahkelt pakub ja võtta seda vastu tänuga veel paljude sugupõlvede vältel.