Kliimaministeeriumi esitatud kliimakindla majanduse seaduse kava kohaselt nähakse aastaks 2030 ette kaevandamismahtude vähendamist kuni kümme protsenti.

Alles sel kevadel valminud teaduslaborite uuringust saime teada, et riikliku turbasektori heide oli 28,5 protsenti ülehinnatud. See tähendab, et riik oli iseseisvumisest saati deklareerinud liiga palju CO2 heidet – täpselt +6,8 miljonit tonni –, mis ka kliimaministeeriumi 2024. aasta aruandes ära parandati. Nüüd väidab kliimaministeerium sektori jalajäljeks olevat endiselt kümme protsenti kogu Eesti kasvuhoonegaasidest.

Eesti Maaülikooli selle aasta uuring leidis, et sõltumata heite arvestamise mudelist jõuavad turbatooted pärast kasutamist uuesti maapõue, kus need suurendavad väga pikaajaliselt mulla süsinikuvaru. Lihtsas keeles tähendab see, et kõik taimed seovad süsinikku, mis osaliselt jõuab ka maapõue tagasi. Ligi 30 protsenti turbas sisalduvast süsinikust ei muutu uuringukohaselt mitte kunagi atmosfääriheiteks. Seega ei saa süsinik olla samaaegselt tahkel kujul nii mullas kui ka õhus.

Asjakohane oleks Eesti heitena käsitleda üksnes tootmisaladest lähtuvat heidet, mis kliimaministeeriumi aruande kohaselt oli 2022. aastal 163 000 tonni CO2 ekvivalenti. Sel aastal valminud maaülikooli uuring leidis, et tegelik heide on 120 000 tonni. See moodustab 0,7 protsenti Eesti koguheitest. Mitte kümme protsenti, nagu otsuses väidetakse.

Oleme samade arvutustega korduvalt ka riigi poole pöördunud, kuid minevikus tehtud poliitiliste otsuste tagajärjel, millega võeti riigile liiga suuri kohustusi kliima valdkonnas, üritatakse nüüd vastutus veeretada ettevõtluse poole.

Teaduslikult mitte põhjendatud andmetele toetudes asuvad EL-i eesmärkide täitmisest huvitatud ametnikud välja suretama järjekordset tööstusharu, mis tagab tuhandeid töökohti maapiirkondades ning toob riigile aastas sisse umbes 30 miljonit eurot maksutulu.

Lisaks sellele on sektor ka läbi aegade olnud tubli investor. Ainuüksi perioodil 2018–2023 on turbasektor investeerinud üle 65 miljoni euro. Juhin tähelepanu, et sellesse aega mahuvad ka koroona-aastad. Kas tõesti on lihtsam kehtestada uusi makse, kui tunnistada varasemat ebatäpsust ja lähtuda nüüdsetest andmetest?

Ainuüksi Euroopa Liidus tugineb igal aastal konservatiivselt hinnates 15 miljardit tervislikku toidukorda Eesti turbatoodetele. Meie kasvusubstraatidele pole rohelisemat alternatiivi. Maailmas suureneb 2050. aastaks nõudlus turba vastu hinnanguliselt kahekordselt. Et meie tooted on juba praegu kõrgeimalt väärindatud, kärbime me potentsiaali, mida tööstustele suure suuga lubatakse. Nii hõivavad meie niši eelkõige head naabrid Lätist, Leedust ja Skandinaaviast, kes ei seadnud endale üle jõu käivaid eesmärke, ja õigesti teevad.

Meie aga jääme ilma olulisest maksutulust ja töökohtadest. Lisaks sellele peame edaspidi ostma väärtuslikku loodusvara oma metsandusele, aiandusele ja põllundusele välismaalt. See tähendab, et kohalik aednik peab suutma pakkuda samale Läti tootjale paremat kasvusubstraadi hinda kui näiteks suur Hollandi ettevõte. Kui meie kohalik aednik seda teha ei suuda, mis on üsna tõenäoline, tekib tal odavam alternatiiv sanktsioneeritud Venemaa ja Valgevene näol.

Otsusega piirata hästi töötavat sektorit vähendame oma isemajandamist, tõmbame kokku maksutulu, tõstame tootmise sisendi hinda ning muutume strateegiliselt olulise tooraine osas sõltuvaks välismaa turgudest. Paslik oleks küsida kaks lihtsat küsimust: "Mis probleemi meie lahendame?" ja "Kuidas rakendatavad meetmed elavdavad juba pea kaks aastat languses olevat majandust?"

Töösturina ei taha ma vastu seista majandusmudelite arengule, hoopis vastupidi. Parem konkurentsivõime, efektiivsus ja roheline maine on tugevad väärtused, mille poole liikuda. Kuid ainuüksi poliitilisest soovist olla roheline ja faktide eiramisest uus majandusmudel ei sünni ning vana süsteemi lammutamine ei vii meid soovitud suunas. See vaid vähendab meie šansse luua uusi lahendusi, sest investeeringud, kindlus tulevikus osas ja stabiilsus taoliste otsuste tagajärjel vaid kahanevad.

Ühiskonnana maksame ka selle eest, et piirame oma vanu tootmisi enne, kui käivitame uusi ja seda lisaks energeetika, puidutööstuse ja keemiatööstusele nüüdseks ka turbatööstuse valdkonnas.