Elades sooderikkal maal on siinsete inimeste kokku leppida, kas aktsepteerime seda ürgset maastikku ühes tema vete ja sellest sõltuvate liikide ning iseloomulike näitajatega: surnud organismide jäänustest koosnev süsinikurikas turvas, metaani heide, kohati väga vähene taimede juurdekasv, keeruline ligipääs, looduslikult enamasti väga märjad alad.

See loetelu ei kutsu just majanduslikult harjumuspäraselt sellises kohas tegutsema, kuid need tingimused on ei rohkem ega vähem kui hädavajalikud siinsete liikide eluks.

Võimalus, mida seni nõukogude ajast tööstuslikult kasutame, on see, et juhime soodest vee minema ja võtame soode andidest enda kasutusse turbamulla. Ühes sellega viime atmosfääri tagasi turbasse aastatuhandete jooksul kogunenud süsiniku ja kaotame jupphaaval selle Eestile nii iseloomuliku maastiku ning teatud elupaigad nagu madalsood ja allikasood muutuvad järjest haruldasemaks.

Või otsustame, et teeme nii seda kui ka teist. Nagu see ka suuresti praegu käib. Samal ajal toimub looduslike soode kaitse ja kunagiste ning olemasolevate soode intensiivne kasutuse kavandamine ja kasutamine. Näiteks Elbus või Niilusoos uute kaevanduste kavandamine ja kuivendamine metsanduse, põllumajanduse, kaevandamise ja taristu arendamiseks.

Muutuste kiirus on olnud meeletu, eelmise sajandiga laienes kuivenduse mõjuala kahe kolmandikuni soodest ja nõukogude perioodil oli kohati iga-aastane kuivendustööde pindala Tallinna linna suurune.

Kas põhjendused soode kaitseks on piisavad?

Soode kaitse alla käib nende taastamine, sest eesmärk ei ole üksnes piiritleda hoidmist vajavad alad, vaid tagada soode ja teiste koosluste soodne seisund. Soodne, et kooslusega seotud funktsioonid toimiksid, iseloomulikud tingimused säiliksid ja liikidel oleks piisavalt elupaiku.

Kasu ei ole ainult sellest, kui piirame inimeste majandustegevust neil aladel, vaid samal ajal tuleb soode toimimiseks seal alles hoida põhiline võluvõti, vesi. Lisaks on sellisest tegevusest kasu ka kliimale, kui soodesse seotud süsinik CO₂-na atmosfääri ei paisku.

Soode taastamisega käivad kaasas pahatihti konfliktid, sest kunagiste lagesoode ja soometsade asemele on kasvanud (teistsugused) metsad. (Kõdusoo)metsad on kasvanud, kuna väärtustame metsa ja kasvatame seda sageli kuivendamise võtetega, mis soodustab just puude kasvu. Teema on valuline paljudele, kuna taoline majandamisviis toob suuremat tulu puidu müügist. Selle teadmise, kuivenduse traditsioonide ja kogemuse kõrval on kuivenduskraavide sulgemine mõistetavalt paljudele kui mitte vastuvõetamatu, siis piisavalt põhjendamata.

Kui pöörduda tagasi kaitsealade asutamise juurde, mis suuresti leidis aset eelmise sajandi lõpukümnendil, siis ei osanud nendes protsessides osalejad, sh Eestimaa Looduse Fondi eksperdid, veel ette näha vajadusi ja võimalusi looduslike olude taastamiseks, kuid printsiibiks oli siiski piisavalt suurte alade jätmine looduslikule arengule.

Näiteks saab tuua Alam-Pedja looduskaitseala ja Soomaa rahvuspargi ning nõukogude perioodist Tudusoo ja Sirtsi kaitsealad. Enamasti on neid alasid kujundanud viimase saja aasta vältel tehtud kuivendustööd ja raied ning seal kaitstavatele kooslustele soodsa seisundi saavutamine võtab veel aastakümneid.

Kui soistele aladele tagasi antud ja kauem hoitud vesi toob sinna ka nendega seotud liigid, muutuvad sarnaseks seal kunagi paiknenud mosaiiksete soo- ja metsamaastikega ühes nende mitmekesise elustiku ja suure süsinikureservuaariga.

Taastamistegevuse jäljed

Kraavide sulgemine, eelkõige siis, kui veetase on pikaajaliselt üle maapinna tõusnud, võib viia sinna kuivenduse järgselt kasvanud metsa hukkumiseni. Need on alad, kus turvas on varasema kuivenduse mõjul kraavi(de) ümbruses tihenenud, maapind ümbritseva suhtes alanenud ja kuhu pärast kraavide sulgemist jääb vesi kauemaks, ning alad, mis maapinna reljeefist lähtuvalt asuvad soovee liikumisteedel või raba servade märedes. Samuti leidub neid mõnede paisude lähiümbruses, kus veetase tõuseb pikemaajaliselt üle kraavikallaste.

Soode märjemaks tegemise käigus on mõnel juhul alale kasvanud metsa raiutud, et taastada kuivenduseelsele olukorrale sarnane kooslus. Enamasti on seda tehtud lagerabade ja lagedate siirdesoode taastamisel (nt Tudusoos), kuid ka madalsoodes (nt Harjumaal Paraspõllu soos).

Paljudel juhtudel aga jätkub alale kasvanud puude kuivendav mõju ja metsa areng päädib seal tema loodusliku suremusega, kus tekivad häilud ja häiludesse järgev metsakooslus.

Enamasti on raie olnud taastamistöödel üheks kallimaks osaks, sest märgades soodes liiklemine ja väljavedu esitavad tööde teostajatele suuri väljakutseid. Saadud raietulu ei ole enamasti tehtud kulutusi katnud ning näiteks rangema kaitsega aladel, nagu sihtkaitsevööndis, ei ole ka puidutulu teenimine eesmärgiks seatud.

Mets või soo?

Muidugi on olulised nii mets kui ka soo. Mitmekesistel loodusmaastikel seda küsimust ei teki, kuna sobivaid elupaiku peaks olema kõigile sealsetele asukatele. Kuid inimtegevusest (osaliselt) kujundatud maastikel peame silmas pidama koosluste asukohta, kaitsealadel kokku lepitud kaitseväärtusi ja eesmärke ning inimmõju ulatuse aktsepteerimist või selle mõju vähendamist.

Metsad ja sood on inimtegevusest tugevasti mõjutatud, mõnda soo või metsatüüpi rohkem (näiteks madalsood, olgu need siis lagedad või madalsoometsad), teist vähem (näiteks rabad, lage- või puisrabad või rabametsad). Kui pole tagatud piirkonnas esineva koosluse elujõulisust, võib ohustatuks kujuneda mingile kooslusele tüüpiline elustik.

Vaadates lähemalt Eesti kaitsealasid, siis inimmõju, eelkõige kuivendusmõju on sageli ulatuslik ka nende piirides ja seda nii metsadele kui ka soodele. Et seda mõju leevendada, on võimaluseks passiivne kaitse, ehk seniste tingimuste säilimine, või aktiivne tegevus, sh taastamistööde läbiviimine.

Kaalutlemiskohad soode taastamisel

Soode taastamistöödel peetakse silmas võimalikult suure mõju saavutamist mingile piirkonnale, sest vaid üksikute kraavide või kraaviosade sulgemine ei loo soodele soodsat elukeskkonda. Sestap võib töödega kaasneda kunagisele sooalale kasvanud metsa osaline hukkumine, et ruumi anda seal kunagi paiknenud märjema soo koosluse – olgu selleks siis soometsad või lagesood – taastekkele.

Sageli mõjub surnud puudega mets inimsilmale ärritavalt, teisalt käib nii taastamistööde kui ka looduslike soodega kaasas maastiku selline muutmine, kus kohati võtavad võimust puud, seejärel jälle lagesood. Ei saa ka kõrvale jätta tõika, et ka surnud puud on paljudele oluliseks elupaigaks.

Taastamistööde kavandamine muutub järjest spetsiifilisemaks, taastamistöid on võimalik planeerida üha täpsemalt ja kunagistele soistele aladele tekkinud metsamaastikel on vaja arvestada paljude asjaoludega. Näiteks on kaalutluse all kuivendatud alal kujunenud vanemaealised metsakooslused, mis ei ole samas soodele iseloomulikud ega paku soodega seotud hüvesid ega väärtusi. Nende väärtuste kaalumisel on otsustuskohaks, kas jääda ootama kraavide toime hääbumist, mis võib väldata sajandeid, või sekkuda.

Võimalus on teha ka väiksema ulatusega taastamistöid või teha neid järk-järgult. Näiteks kõdusookuusikutes kasutada ülevooluga paise, et säilitada puude kasvu jätkuks vastav veetase, mis võib aga omakorda leevendada põudade mõju. Kõik need võimalused on taastamistööde planeerimisel laual ning erinevaid kohti ja olukordi läbi analüüsides langetatakse otsused.

Kuidas edasi?

Soode taastamisel näitavad kiireid tulemusi veerežiimi muutused. Koosluste seisundi muutus võtab mõnedest aastatest kuni sajandini, jälgi maastikes näeme aga kohe. Soode ja soometsade käekäik sõltub siinsete inimeste otsustest.

Kaalutlemiskohad kuivendatud metsade ja märjemate elupaikade vahel ei ole nii mustvalged, kui sageli lihtsustades saaks väita. Ei tasu karta või saada pahaseks, et inimene ei saa hakkama, kui mõnes paigas anname võimaluse muutuda maastikul tagasi sooks, muutub tuluallikas või õpime uuesti käima märjemas metsas.

Karta tasub seda, et kaotame väärtuslikud kooslused, mis pakuvad liikidele elupaiku, leevendust põudadele või mis püüavad kinni äärmuslikest sademetest tuleva vee, hoiavad ära süsiniku heidet ja võimaldavad ka inimestel kogeda midagi erilist. Seda on nii praegu kui ka tulevikus kokku päris palju, et taluda soode taastamistöid.