Digiriigis tuleb halvaks praktikaks pidada seda, kui tarkade lahenduste ja digitaliseerimise asemel, mis muudaks töö efektiivsemaks, soovitakse ametkonda hüppeliselt kasvatada. Just seda plaanib teha tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA), kavatsedes suurendada oma sidevaldkonnaga tegelevat ametnikkonda 44 protsenti. Kõigi riigiametite eesmärk peaks aga olema saavutada efektiivne riik, millel on maailma madalaimad valitsemiskulud, läbi tööülesannete ja protsesside automatiseerimise.

TTJA täiendavaks rahastamiseks on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koostanud elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mis näeb ette sideettevõtjatele käibepõhise tasu kehtestamise, mis oleks 0,2 protsenti eelmise majandusaasta käibest. Kokku umbes 900 000 eurot aastas.

Lisamaksu kehtestamine ministeeriumi ühe allasutuse tulubaasi suurendamiseks on ohtlik pretsedent, kuna avab ukse Eesti lihtsa ja ühetaolise maksusüsteemi kaotamiseks. Samuti võib seda kasutada hiljem eeskujuna, et avalik sektor saab eelarvepuudujäägi lappimiseks kehtestada sarnaseid erimakse ka teistes valdkondades oma äranägemise järgi. Sama loogikat jätkates võiks ehitusettevõtted eraldi rahastada TTJA ehitusjärelevalve tegevusi, raudtee ettevõtted raudteeohutuse alaseid jne.

Maksukoormis ei aita kaasa ülikiire interneti jõudmisele kõigini

Uuest tasust saadavat raha ei kavatseta kasutada investeeringuteks, vaid suurendatakse sidevaldkonnaga tegelevate ametnike töömahtu 72 protsenti võrra ning soovitakse selleks palgata juurde 12 uut töötajat. Sama raha eest saaks paigaldada kuni kümme uut mobiilimasti, kuid need vahendid ei jõua enam investeeringuteks.

TTJA kavandatud lisatööd ei toeta mingilgi moel sidesektori arengut ega kokkulepitud "Eesti Lairiba plaan 2023" eesmärkide täitmist. Selle asemel on eelarve suurendamise vajaduse põhjendamiseks mõeldud välja rida kunstlikke sundhüvesid ja -teenuseid.

Sideettevõtjad ei vaja regulaatorilt sedalaadi lisateenuseid ega -tegevusi, mis õigustaksid täiendava rahalise koormise loomist. Senine koostöö TTJA-ga on olnud konstruktiivne ja tihe ning sideettevõtetel puuduvad etteheited teenuste osas. Seetõttu on raske mõista, kuidas lisanduvad teenused võiksid koostööd parandada või milliseid probleeme need ettevõtjate või tarbijate vaatenurgast lahendaksid.

Tasu loomist põhjendatakse mitmesuguste ülesannete täitmisega, kuid need ei pruugi olla hädavajalikud. Samuti pole need ülesanded alati otseselt seotud telekommunikatsiooniga või kuuluvad osaliselt ka teiste riigiasutuste vastutusalasse.

Kohati jääb eelnõust mulje, et riik hakkab üha enam dubleerima funktsioone, millega tegelevad juba teised riigiasutused. Näiteks viidatakse eelnõus nii küberturvalisusele kui ka lairiba valdkonnas riigiabi jagamise toetusmeetmetele, kuid Eestis tegeleb küberturvalisusega peamiselt Riigi Infosüsteemi Amet ning "valgete alade" lairiba toetusmeetmetega on viimastel aastatel tegelenud Riigi Tugiteenuste Keskus, mitte TTJA.

Samuti ei saa julgeoleku tõhustamine elutähtsa teenuse toimimise paremaks tagamiseks olla põhjendus TTJA eelarve suurendamiseks, kuna see ülesanne lasub peamiselt sideettevõtetel ja TTJA roll on selgelt sekundaarne. Riigile oleks kasulikum keskenduda asutuste vastutusvaldkondade selgele jaotusele ning dubleerimise vältimisele, mis suurendaks tõhusust.

Bürokraatiaaparaadi suurendamine ei aita kaasa ka Euroopa Liidu gigabiti eesmärkide täitmisele. Palgatavad ametnikud ei tule sideettevõtetele appi, et muuta selleks vajaliku infrastruktuuri rajamise riigile ja KOV-idele kuuluvatele teedele, maaüksustele ja hoonetele lihtsamaks ja kiiremaks. Seega pole see kindlasti investeering tulevikku, vaid pigem riigi püsikulude kasvu katmine ettevõtete arvelt. 

Makstakse niigi rohkem kui järelevalveks vajalik

Ametnikud püüavad avalikkusele selgitada, et kui nende eesmärkide täitmiseks ei saa sideettevõtetele lisatasu kehtestata, tuleb see lisanduv kulu kanda maksumaksjatel.

Reaalsuses panustavad sideettevõtted juba praegu riigi tuludesse märkimisväärselt suuremal määral, kui on TTJA praegune eelarve ja soovitud lisarahastus täiendavate töötajate palkamiseks. Ehk see raha on riigil tegelikult juba olemas, kuid iseküsimus on see, millist kasu planeeritavad töökohad päriselt tooksid, ja kellele.

Sidesektor maksab riigieelarvesse maksudena sadu miljoneid eurosid. Lisaks sellele makstakse miljonitesse eurodesse ulatuvaid eritasusid (näiteks sageduste ja numeratsioonilubade riigilõivud ja oksjonitasud). Ainuüksi 2023. aastal maksid sidesektori ettevõtted sageduslubade eest riigilõivu enam kui 1,78 miljonit eurot ja numbrilubade toimingute riigilõivu 2,73 miljonit eurot.

Oluline on märkida, et käesoleva aasta juulist tõsteti sageduslubade riigilõivude määrasid keskmiselt 23 protsenti, mis tähendab, et juba selle aasta jooksul kasvab vastav tulu riigieelarves märkimisväärselt. Peale selle maksid sideettevõtjad hiljutistel sagedusoksjonitel miljoneid ühekordset tasu omandatud 5G litsentside eest.

Väide, et Eesti on ainus riik, kus sellist tasu ei ole, on nagu õunte võrdlemine apelsinidega. Pole õiglane võrrelda tasude süsteeme, mis on oma olemuselt erinevalt üles ehitatud. Samuti ei ole arvesse võetud mitmeid Eestis juba makstavaid tasusid, mida mõnel teisel riigil üldse ei eksisteeri.

Uus tasu tooks endaga kaasa täiendava halduskoormuse sektorile, riigile ning seeläbi ka kodanikele. Ametnike arvu järsk tõus suurendaks paratamatult bürokraatiat, mis omakorda oleks täiendav takistus Eesti majanduskasvu edendamisel. Ettepanek riigikogule ja valitsusele: ärge ainult lubage kokkuhoidu ja kärpeid, vaid tegutsege päriselt kooskõlas plaanidega. Vajalikku kokkuhoidu saavutame ka sellega, kui peatame riigisektori paisumise.