"Arvestades konkreetseid olusid, usun, et juulilepped andsid meile maksimumi. Ei usu, et teeksin midagi radikaalselt teisiti," ütles Eesti delegatsiooni koosseisus Moskvas käinud tollane välisminister Jüri Luik. Ta rõhutas, et Venemaa ei tahtnud oma vägesid Eestist ja teistest Balti riikidest välja viia ning see sai võimalikuks paljuski tänu lääneriikide survele.

Luik meenutas ka, et kui Jeltsini tollast valitsust peetaks Venemaa üheks kõigi aegade demokraatlikumaks, siis see ei laienenud välispoliitikale, vähemalt mitte meie suhtes. "Arvestades, et tegu oli riigiga, millel olid meie suhtes halvad kavatsused, läks meil väga hästi," tõdes Luik.

Ka tollal Eesti kaitseväe vastuluures töötanud erukindral Riho Ühtegi leidis, et Vene vägede väljaviimise eest tuleb tänada Eesti diplomaate ning eelkõige president Merit.

"See oli puhtalt meie diplomaatia võit," ütles ta ning tunnistas, et teiste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegevus oli diplomaatide saavutatu elluviimine.

Ühtegi sõnul oli Meri tegevus Moskvas näide pädeva ülema käitumisest sõjaväelises mõttes. Meri oli ülem, kes julges otsustada ka ilma kogu taustainfo ja teistega konsulteerimata, kuna kohtumine Moskvas toimus ajal, kui Eesti valitsus oli puhkusel, rõhutas kindral.

Seda aspekti kommenteerinud Luik märkis siiski, et tema tollase välisministrina esindas valitsust ja tema kaudu oli otsusteks kokkulepe valitsuse ja presidendi vahel. "Aga see sündiski koha peal," lisas Luik.

Ka tollane ajakirjanik ja hilisem diplomaat Harri Tiido rõhutas Meri rolli ja tema oskust hetke ära kasutada. "See oli Meri poolt oli ikka kaunis äge temp. Aga see tulenes ka tema iseloomust, sest ega ta eriline ingel ei olnud," tõdes Tiido. "See oli võimaluse kasutamine ja riigimehelik käitumine presidendi poolt," lisas ta.  

Tiido rõhutas, et Vene vägede lahkumist 31. augustil 1994 tuleb vaadata ühes paketis juulilepetega. Tema sõnul võib neid võrrelda isegi Ukraina vägede praeguse aktsiooniga Venemaal Kurski oblastis, kuna ka see aktsioon on ebastandardne. "Aeg-ajalt on vaja käituda ebastandardselt," tõdes Tiido.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asejuht Kristi Raik ütles, et tagant järele vaadates on raske uskuda, et Eesti oleks saanud Venemaaga veel parema kokkuleppe, pigem poleks üldse saanud. "See sobib ka õpikunäiteks riigimehelikust käitumisest – Lennart Meri tegi otsuse teades, et see pole siseriiklikult populaarne. Aga ta võttis riski, tabades ära hetke olulise," rääkis Raik.

Ta tõi esile ka selle, et Vene vägede väljaviimise aluseks olevad juulilepped ratifitseeriti riigikogus alles 1995. aastal ning Eesti oli viimane Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kes jõudis Venemaaga kokkuleppele vägede lahkumise osas. Raik kirjeldas, et kui veel Nõukogude Liidu ja selle juhi Mihhail Gorbatšovi võimu ajal loobus Moskva suhteliselt lihtsalt oma vägede paiknemisest Euroopas, siis Balti riikidest mõni aasta hiljem enam nii lihtsalt lahkuda ei tahetud.

"Läänes seda enam ei mäletata, mida meie siin kogesime. Tuletan seda oma kolleegidele meelde, kui nad väidavad, et meil on Venemaa suhtes eelarvamused. Meenutan neile, et venelased ei tahtnud siit ära minna. See sai teoks ainult seetõttu, et Venemaa oli sel hetkel nõrk ja täielikult sõltuv lääneriikide toetusest," rääkis Raik.

Raik meenutas, et Eesti koos Läti ja Leeduga oli sel ajal lääneriikide jaoks veel postsovjeti silt küljes ning läänes oli levinud arvamus, et nende tee peab olema teistsugune kui näiteks Poolal või Tšehhil.

Vene vägede väljaviimine tänu juulilepetele avas aga ka meile tee, et saime üldse kutse ja hiljem võimaluse alustada liitumiskõnelusi Euroopa Liiduga ja pääsesime NATO-sse, rõhutas Raik. Ta viitas sellele, et näiteks Saksamaa tollane kantsler Helmut Kohl ei olnud veel aastaid nõus sellega, et ka Balti riigid võiks ühineda Euroopa Liidu ja eriti NATO-ga.

Ka Luik tõi esile, et Eestit ja teisi Balti riike prooviti panna, eriti Venemaa poolt, positsiooni, kus neid oleks käsitletud erinevana teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ja vastavalt sellele oleks siis Venemaal olnud meie suhtes ka suuremad õigused.

"Meie jaoks oli see täiesti vastuvõetamatu, aga läänes oli neid, kes võib-olla mõtlesid, et ehk selles midagi isegi on. Pidime pingutama, et hoida ennast selles Kesk- ja Ida-Euroopa riikide rongis, mis liikus läänega ühinemise suunas," rääkis Luik.

Ka tema leidis, et kui Vene väed oleks Eestisse kauemaks jäänud, siis võib-olla oleksime jäänud välja NATO ja EL-i laienemisringidest. Ta meenutas, et 1995. aastal otsustati avada Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele uks NATO-sse. 1995. aastal esitas Eesti taotluse saada EL-i liikmeks ning 1997. aastal otsustas EL-i Nõukogu alustada liitumisläbirääkimisi. Eesti sai NATO ja EL-i liikmeks 2004. aastal.

Luik tõi esile Vene presidendi Vladimir Putini 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõne, mis tähistab uue vastasseisu algust Venemaa ja lääne vahel ning mille järel ilmselt me poleks enam NATO-sse ega Euroopa Liitu saanud.

Ühtegi: sõjaväepensionäride kaudu saime luureinfot

Pooleteisttunnise vestluse käigus meenutas Ühtegi ka seda, kuidas Eesti luureasutused said kasulikku infot tänu Vene vägede lahkumisele.

Kui sõjatehnika suutsid lahkuvad Vene väed kaasa viia, siis mõningaid dokumente jäi siiski väeosade staapidesse ning Eesti sõjaväeluure sai nendega tutvuda.

"Kui nad lahkusid, siis üht-teist dokumente jäi maha, mis andis meile päris suure arusaama Vene vägede võimekusest," ütles kindral.

Ühtegi kirjeldas ka seda, kuidas sõjaväelaste lahkumisel jäid Eestisse sageli maha nende perekonnad või ka abikaasad ning ühest küljest pidi Eesti nende eest hoolitsema, aga teisalt ka jälgis neid ja nende suhtlust.

"Hoidsime neil silma peal, kuna nad suhtlesid oma perekondadega Venemaal. Tänu sellele saime ülevaadet ka Venemaal toimuvast ja meeleoludest. Tänu ühele vanaemale saime näiteks teada, mis on Venemaal Eesti suhtes kavas," rääkis ta.

Samas tunnistas ta, et Vene luureorganid püüdsid ka sõjaväepensionäre värvata.

Tiido: hea, et sel ajal veel sotsiaalmeediat ei olnud

Kommenteerides siseriiklikku kriitikat juulilepetele, rääkis tollal Kuku-raadios töötanud Tiido, et poliitikas oli rahvusradikaalne liin, mis leidis, et tuleb taastada sõjaeelne Eesti Vabariik ja seda kogu selle tollasel territooriumil ehk kaasates ka praeguse Venemaa Pihkva oblasti territooriumil asuvad alad.

"Minu mure oli, et ega nüüd seda lepingut tühistama hakata. Vaadates seda, kuidas on läinud Eesti-Vene piirilepinguga, siis poleks see üldsegi võimatu olnud," tõdes ta.

"Jumal tänatud et sel ajal polnud internetti ja sotsialameediat, et ei tekkinud sellist kõlakoda (nagu oleks tänapäeval tekkinud - toim.)," lisas Tiido.

Reedel Kadriorus presidendi kantseleis peetud vestlust juhatas Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja.

Enne vestlust esines lühikese kõnega ka president Alar Karis.