"Piirileping oli ja on olnud läbi aastate kogu aeg kas juba sõlmitud ja ratifitseerimata või kohe-kohe sõlmimisel ja selle järgselt pidanuks Saatse saabas ja see tee kuuluma Eestile. /---/ Tegelikult juba 1990ndatel hakati piirilepingut ette valmistama ja kõik teadsid, et Saatse saabas tuleb Eestile ja kõik olid sellega nõus, nii Vene pool kui ka Eesti pool. Nii et seal ei olnud sellist teravat probleemi ja see vastab ka küsimusele, miks seda ümbersõiduteed pole varem ehitatud," selgitas siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi praegust olukorda.

Teadaolevalt näeb siiani jõustamata piirileping ette, et Eesti ja Venemaa vahetavad piirijoone korrigeerimisel 128,6 hektarit maad, kusjuures mõlemad pooled vahetavad piiriäärseid maatükke võrdses ulatuses, teatas Postimees juba 2013. aastal.

Setomaal, Eesti territooriumisse lõikuval, aga praegu Venemaale kuuluval mõneruutkilomeetrisel Saatse saapa maasiilul kulgeb umbes 800 meetri pikkuselt Värska-Saatse maantee, mis lühendab ümberkaudsete elanike liikumisvaeva. Maanteel liikumise kord sätestati 2003. aastal Eesti ja Venemaa piiriesindajate kokkuleppega ning see võimaldab Eesti sõidukitel saapast läbi sõita, kuid ei luba seal peatuda ega seal jala käia. Saatse saapast ümber minnes pikeneb teekond sellest teisele poole jäävate küladeni paarikümne kilomeetri võrra.

Saatse saapa teema tõusis teravalt päevakorda reedel, kui piirivalve märkas sealsel maanteel eraldusmärkideta, aga relvastatud Vene sõjaväelasi ning sulges provokatsioonide ärahoidmiseks tee. Samas on teada, et nii politsei- ja piirivalve, aga ka muud Eesti riigiametnikud väldivad juba ammu selle teelõigu läbimist, kuna sellel sõites sisenetakse Venemaa territooriumile ning sellega sisuliselt ka tema võimu ja voli alla.

Pärast reedest juhtumit on valitsus lubanud siiani veninud ümbersõidutee ehitamist kiirendada ning esmaspäeval teataski taristuminister Kuldar Leis, et valitsus plaanib seadusemuudatust, mis võimaldaks Saatse saapa ümberehitust takistava keskkonnamõju hindamise ära jätta. Seadusemuudatuse korral saaks ümbersõidu ehitus alata 2026. aastal ning võiks valmida juba sama aasta lõpus.

Paet ja Lavrov on piirileppe allkirjastanud kahel korral

Esmakordselt leppisid Eesti ja Venemaa delegatsioon riigipiirilepingu põhitekstis kokku juba 1996. aasta oktoobris. 5. märtsil 1999 parafeeriti mõlema lepingu tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisadega delegatsioonide juhtide tasemel – Raul Mälgu ja Ludvig Tšižovi poolt, seisab riigikogu ülevaates.

Pärast seda on Eesti valitsused pidevalt kinnitanud oma valmisolekut lepingutele alla kirjutada, kuni 2005. aastal jõuti läbirääkimistel lepingute tekstide üle lõplikule kokkuleppele ja need said mõlema poole jaoks sobivaks.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson viitas ühe võimaliku põhjusena, mis seni leppega viivitanud Venemaad meelt muutma pani, asjaolu, et Eesti oli 2004. aastal saanud vaatamata piirilepingu puudumisele NATO-sse ja Euroopa Liitu. 

Piirilepingu, mis sätestab Eesti ja Venemaa vahelise maismaa- ja merepiiri kulgemise, allkirjastasid välisminister Urmas Paet ja tema Vene kolleeg Sergei Lavrov esimest korda Moskvas 18. mail 2005.

Piirilepingu ratifitseerimisel otsustas aga riigikogu tollaste Res Publica ja Isamaa saadikute algatusel ning toetudes õiguskantsler Allar Jõksi soovitusele lisada leppe ratifitseerimise seadusele preambul, milles viidati Tartu rahulepingule kui Eesti riigi õigusliku järjepidevuse alusele.

See oli aga ajend, miks Venemaa võttis lepingult oma allkirja tagasi ning arusaadavalt keeldus seda ka ratifitseerimast, väites, et Tartu rahule viidates võib Eesti esitada Venemaale territoriaalseid nõudmisi, kuna teatavasti Tartu rahuga kokku lepitud piiri alusel oleks Eesti Vabariigi territoorium Venemaa arvelt mõnevõrra suurem.

Uuesti sõlmisid Eesti ja Venemaa piirilepingu 2014. aasta 18. veebruaril – taas Paeti ja Lavrovi isikus – , millele oli seekord lisatud veel kaks täpsustavat lauset, millega kinnitati vastastikuste territoriaalsete nõudmiste puudumist ja seda, et riigipiiri lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiriga seotud küsimusi.

Eesti valitsus algatas piirilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 7. märtsil 2014 ning see läbis riigikogus esimese lugemise 16. aprillil 2014. Teise (lõpliku - toim.) lugemiseni ei jõutud riigikogu koosseisu ametiaja lõppemise tõttu, millest tulenevalt langes eelnõu menetlusest välja ning valitsus peab selle uuesti algatama. Samas Vene parlament ei ole lepingu ratifitseerimiseks seni teinud ühtegi sammu ning kui Venemaa 2014. aasta kevadel Ukraina vastu agressiooni alustas, muutus teema käsitlemine taas väga valuliseks ega ole tulemusi andnud.

Pärast Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungi algust Ukrainas 2022. aasta 24. veebruaril on aga Eesti suhted Venemaaga veelgi halvenenud ning piirileping seetõttu täiesti tagaplaanile jäänud.

Poliitikud preambuli lisamises viga ei näe

Ehkki alguses ei toetanud Tartu rahule viitava preambuli lisamist 2005. aastal sõlmitud piirileppele mitte kõik riigikogu fraktsioonid, sai sellisel kujul ratifitseerimise otsus lõpuks sama aasta 20. juunil ikkagi 78 saadiku poolthääle. Preambuli toetajad rõhutasid, et see käib ainult lepingu ratifitseerimise seaduse kohta, mitte ei muuda lepet ennast.

"Eks me teame, kuidas Eesti ühiskonnas asjad käivad. Sisepoliitiliselt oli väga keeruline poliitilistel jõududel selle vastu olla," kommenteeris algul ideed mitte toetanud, kuid pärast siiski selle poolt hääletanud Reformierakonna liige Paet toonast olukorda ERR-ile.

Kui ERR küsis praeguselt reformierakondlaselt, aga 2005. aasta Res Publicasse kuulunud riigikogu saadikult Mihkelsonilt, kes preambuli lisamist toetas, et kas selles otsuses võib näha algeid praegusele olukorrale, lükkas Mihkelson sellise mõtte kategooriliselt tagasi.

"Me ei saa kunagi teada, kas Venemaa oleks liikunud ratifitseerimisega edasi või mitte, sest 2014. aasta näide veenab ja kinnitab [seda] – Venemaal polnud mitte mingisuguseid takistusi ratifitseerida 2014. aasta lepe, mis oli alla kirjutatud välisministrite poolt. Mitte mingisugust takistust ei olnud, Eesti näitas valmisolekut leppe ratifitseerimisega lõppfaasi minekul. Ma jään enda juurde, et Eesti süüdistamine selles kontekstis ei ole kindlasti asjakohane, sest meil puudub vähemgi informatsioon, kuidas oleks läinud olukord teisiti, kui ei oleks olnud seda arutelu ratifitseerimise seadusesse selle lause lisamisega," rääkis Mihkelson.

"See, kui keegi teeb täna järelduse, et meil ei ole nüüd Venemaaga piiri selle tõttu, mis juhtus 2005. aastal, siis pigem on see Venemaa huvides käitumine kui Eesti huvides käitumine, sest Venemaa ei ole näidanud kunagi tahet tegelikult piirilepingut sõlmida ja ratifitseerida, nagu me läbi ajaloo oleme näinud," jätkas Mihkelson. "Ja 2005. aastal ei olnud ka mitte mingisugust takistust tal seda meie ratifitseerimise järel teha, sest veel kord: puht-juriidiliselt ei omanud [preambul] mitte mingisugust jõudu leppe kontekstis, sest lepe ise ju ratifitseerimisel ei muutunud," rõhutas ta.

"Õigem oleks öelda, et Venemaa pole kunagi üles näidanud tahet Eestiga piirilepingut jõustada. See on tegelikult see, mis vastab tõele," tõdes Mihkelson, lisades, et piirilepingu teema on olnud Eesti välispoliitikas kogu aeg üks kõige enam vaidlusi tekitavamaid küsimusi. 

Temaga sarnast vaadet jagas ka sotsiaaldemokraat Sven Mikser, kes möönis, et kui ka Eesti sisepoliitikas oli piirileppe suhtes erimeelsusi, poleks ka selle ratifitseerimine ja kehtima hakkamine saanud Venemaa tänast käitumist ära hoida.

"Mina arvan, et kindlasti oleks võinud toona piirilepped meie poolt nii-öelda loogilisse faasi viia. Eks neid üritusi oli, eks oli teatud poliitilisi reservatsioone seal Eesti poliitika konservatiivsel tiival. Lõppude lõpuks ikkagi selle eest, et piirilepped ei saanud kahepoolselt ratifitseeritud, lasub vastutus Venemaa poolel," rääkis Mikser. "Aga ega see nüüd kokkuvõttes ei hoiaks kindlasti ära tänaseid Venemaa provokatsioone ega oleks hoidnud ära Venemaa agressiooni Ukraina vastu koos kõige sellest tulenevaga. Nii et need seosed selles mõttes on kaudsed. Ma kindlasti ei ole valmis kellelegi näpuga näitama, ütlema, et kellelegi Eesti sisepoliitiline intriig või kaalutlus või avantüür oleks vastutav selle eest, et Venemaa täna korraldab provokatsioone Saatse saapas," rõhutas Mikser.

Mihkelson meenutas korduvalt, et kui Eesti ja Venemaa sõlmisid 2014. aastal uuesti piirilepingu, siis ka see on jäänud ratifitseerimata.

"Viimati me leppisime Vene poole parlamendiga kokku selliselt, et 2013. aasta lõpus, kui oli teada, et minnakse piirilepingut alla kirjutama – et kui see on tehtud, siis liigutakse kohe edasi ratifitseerimisele ja oli isegi selline esialgne kokkulepe, et 2014. aasta lõpus oleks Lavrov tulnud Eestisse ratifitseerimiskirju vahetama," rääkis Mihkelson ERR-ile.

Vene agressiivsus ei muutu

Mihkelsoni sõnul ei ole näha, et lähitulevikus tekiks olukord, kus Venemaa oleks valmis piirilepingut ratifitseerima. "Ma arvan, et Venemaa huvi on olla palju agressiivsem, nagu me näeme Ukraina puhul," lisas ta.

Ka Mikser rõhutas Venemaa agressiivset käitumist ning leidis, et seda ei oleks saanud Eesti sammud ära hoida.

"Kahtlemata tõukub tänane olukord otseselt Venemaa agressioonist Ukraina vastu, üldisest pingete tõusust Venemaa ja NATO, Venemaa ja Euroopa vahel. Selles mõttes Venemaa korraldab provokatsioone kõigi oma naabrite suunal, aga mitte üksnes oma vahetute naabrite suunal, vaid ka kaugemal oma piiridest," rääkis Mikser. "Nii et selle vastu, et Venemaa üritab meie suunaga provokatiivselt käituda – kindlasti ei oleks aidanud üks või teine tegemine või tegemata jätmine kaugemas minevikus."

Ehkki Mihkelsoni sõnul oleks piirilepingu omamine Venemaaga Eesti huvides, ei ole praegu näha selle sõlmimise võimalust.

"Meile on see leping oluline just nimelt [seepärast], et Venemaa oma agressiivsust kasvatab. Eesti julgeoleku huvides oleks, et meie piirid oleks määratletud kahepoolse lepingu alusel, kus kohas oleks [piiri]joone kulgemine rahvusvaheliselt tunnustatud leppe kohaselt selge," rääkis Mihkelson, kes on praegu riigikogu väliskomisjoni esimees. "Praegusel hetkel ei ole näha kuidagiviisi, et me mingis nähtavas tulevikus jõuaksime Venemaaga olukorda, kus ta oleks valmis piirilepingut ratifitseerima," lisas ta.