Valitsus on vahetunud, kuid peataolek juhtimises ja maksufestival kestavad endiselt. Seda ilmestab eriti valitsuskoalitsiooni erakondade ja ka ministrite tõlgendused koalitsioonis kokkulepitule. On ilmselge, et selline juhtimisstiil on läbi kukkunud ja ummikus. Eesti juhtimine vajab käiguvahetust.

Eelkõige puudutab see otsustustasandeid ja eesmärke. Jah, kindlasti on puudujäägid ka poliitikute kvaliteedis, kuid rahvas on ju mandaadi selleks andnud ja sellega on, nagu on. Küll aga saaks paremaks tuunida või õigemini täielikult ära reformida praeguse valitsemismudel. Valdkondi, mis karjuvad reformide järele, on palju, kuid keskendun neist ühele.

Justiitsminister algatas riigisekretäri haridusnõuete muutmise ja selle käigu taustana kahtlustatakse ühele kandidaadile sihitud sobitamist. Ehk siis jutt käib nimest, mitte sisust. Vaja oleks aga reformida kogu riigi tippjuhtimist.

Kuigi põhiseadus näeb Eestis ette parlamentaarse riigikorra, on riigi poliitika kujundamise ja valitsemise raskuskese tegelikkuses nihkunud täitevvõimu kätte. Täitevvõimu üks suuremaid probleeme on nn silotornistumine ehk kapseldumine kord juba välja kujunenud ministeeriumite ja nende allasutuste pädevus- ja tegevusvaldkondadesse.

Kapseldumine ei võimalda täitevvõimul tegutseda ühtse üksusena ning kujundada ja teostada ühtset poliitikat ning toob kaasa nii vaimsete kui ka materiaalsete ressursside raiskamise. Kokkuvõttes pole see riigi mitte strateegiline, vaid pigem ad hoc juhtimine. Seda on näha ka valitsuse igapäevaelus.

Eelnenud tähelepanekud tõi Riigireformi SA välja juba viis aastat tagasi. Veelgi enam, välja pakuti ka selged lahendused. Kui veel viis aastat tagasi ei paistnud probleemid niivõrd eredalt välja, siis peale mitmeid kriise on ilmselge, et juhtimismudel on ajale jalgu jäänud. Koroonakriisi ja julgeolekuolukorra muutumise ajal on seadusandliku ja täidesaatva võimu vaakum eriti esile kerkinud. Ühtedel pole enam üldse mingit sõnaõigust (kummitempli olukord) ja teistel puudub strateegiline võimekus kuhugi edasi liikuda, olla eestkõneleja. Kui peaks puhkema tõsine julgeolekukriis, siis oleme sellise juhtimismudeliga tõsiste probleemide ees.

Inimeste võimekus ja sobivus jäägu valijate hinnata, küsimus on pigem sisus ja õiguslikes regulatsioonides.

Järgmised lahendused on samuti Riigireformi SA välja pakkunud. Need on vaja sahtlist üles otsida ja hakata ellu viima. Ühtegi kriisi ei tohi raisku lasta ja praegu on just see ajaaken, mil neid reforme saab ellu viia.

Meil on tekkinud juhtimisstrateegiline kriis, mida ilmestab peataolek koalitsiooni eesmärkides, kokkulepetes ja riigirahanduses. Praegu on õige aeg alustada just Eesti juhtimismudeli kaasajastamisest. Sealt edasi saab minna ainult sügavamale ja reformida ka ülejäänud riigijuhtimist. Kordame need ettepanekud siis üle.

Eesti on edukas, kui riiki juhitakse strateegiliselt õigesti. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks riigikantselei praeguse strateegiabüroo, Riigikogu Arenguseire Keskuse ning Eesti Panga asjakohaste struktuuriüksuste ja spetsialistide baasil ning vajadusel teisi oma ala eksperte kaasates luua peaministri otsealluvusse Eesti Vabariigi strateegiakeskus.

Tegemist ei oleks täiendava asutuse, vaid olemasolevate asutuste ja üksuste pinnalt loodava organiga. See töötaks välja Eestile põhimõttelise tähtsusega (pikaajalisi) strateegiaid, vähendades ühtlasi erinevate institutsioonide ja asutuste lugematul hulgal koostatavaid arengukavasid ja strateegiadokumente. Enesestmõistetavalt ei ole strateegiakeskus parlamentaarsest riigikorraldusest väljaspool seisev üksus. Riigi strateegia saab eluõiguse alles pärast seda, kui valitsus ja riigikogu on selle kinnitanud.

Eesti avaliku sektori esindajad on viidanud, et üks suurimaid probleeme riigijuhtimises on konkreetsete prioriteetide ja pikemaajalisema plaani puudumine. Probleem on eesmärkide laialivalguvus, sõltuvus konkreetse ministri isikust ja koos uue valitsuse võimuletulekuga kaasnevad muutused. Strateegiakeskuse loodud strateegiad annaksid võimaluse panna paika Eesti konkreetsed pikemaajalisemad mitmeid valdkondi hõlmavad eesmärgid ja saavutada soovitavad tulemused, mille muutmine või muutumine ei oleks seotud nelja-aastase valimistsükliga, vaid oleksid analüüsi- ja teadmuspõhised.

Silotornistumisest vabanemiseks tuleb ühendada ministeeriumid nende praeguses tähenduses üheks asutuseks. Sellist teed on läinud näiteks Rootsi, kus õiguslikus mõttes kuuluvad kõik ministeeriumid ühe organisatsiooni, regeringskanslieti (eesti keeles näiteks riigivalitsus, nagu on riigikogu ja riigikohus) koosseisu. Sarnase lahenduse on sisse viinud ka Šotimaa.

Rootsis on ühtse valitsusasutuse (riigivalitsuse) töötajatel töölepingud sellesama ühtse valitsusasutuse ehk regeringskanslietiga, mitte konkreetse ministeeriumiga. Valdkonnapõhised ministeeriumid on küll jätkuvalt olemas, kuid organisatsiooni mõttes kujutavad need endast pigem riigivalitsuse kui terviku struktuuriüksust. Ministeeriumid järgivad pikaaegset strateegiat ning muutuvad vastavalt iga uue valitsuse valitsemisperioodiks seatavatele prioriteetidele ja fookuspunktidele.

Sarnase lahenduse elluviimine Eestis, mis nõuab põhiseaduse muutmist, võimaldaks paindlikkust ja paremat koostööd ministeeriumite vahel, teemapõhist planeerimist ja ka näiteks tegevuspõhist eelarvestamist. Ühtlasi lihtsustab ministeeriumite ühendamine ühtseks valitsusasutuseks (riigivalitsuseks) valitsuse juhtimist ning prioriteetide ja eesmärkide koordineeritud seadmist.

Selliselt ühendatud valitsusasutusel võiksid olla valdkonnapõhised ministrid, kes koos peaministriga moodustavad valitsuse, kuid on üks kantsler (või riigisekretär) ja üks ühtne tugiteenuste üksus. Selline valitsusasutuste käsitlus tingiks iseenesest silotornistumise ja ametkondlikkuse vähenemise. Ühtlasi suurendaks see valitsuspoliitika ühtsust ning tugevdaks ministrite poliitilist mõju. Väheneks oluliselt erinevate huvide ja eesmärkidega tippjuhtide (kantslerid, asekantslerid ja peadirektorid) arv, mis on seni andnud olulise panuse silotornistumise süvenemisele.

Ministrite mõttesättumus muutuks ministeeriumite esindamisest valitsuses valitsuse esindamiseks ministeeriumis. Ametnikkonna tegevuses hakkaksid eelduslikult riigi huvid prevaleerima ametkondlike huvide suhtes. Peaministri alluvusse kuuluv strateegiakeskus kuuluks sellise valitsusasutuse koosseisu.

Ei ole midagi uut siin päikese all, nimelt jõudis sellise tulemuseni viis aastat tagasi Riigireformi SA. Ja nagu näha, olid nad ajast ees. Lisaks on antud ettepanekud pikalt arutatud ja tulemus on kindlasti adekvaatne. Seda enam, et selle töös osalesid oma ala profesionaalid. Ka meie Vabaerakonnas ei paku valitsemise reformiks midagi uut, vaid ikka unustatud vana. Usaldame eksperte ja hindame nende tehtud tööd.

Aeg on reformideks küps ja alustada tuleks avaliku juhtimise moderniseerimise reformist. Sealt on juba lihtsam edasi minna teiste riigi juhtimises vajalike reformidega. Lihtsalt julgust ja tahet on vaja. Vabaerakond kutsub üles nägema suuremat pilti, kui ühe ministri või erakonna poliitiline punktivõit koalitsiooniläbirääkimistel või eelarvekõnelustel. Eesti vajab juhtimist, kaasaegset kvaliteetset juhtimist.