Alustame sellest, et Heiki Kranich, te olete paljude jaoks ootamatus ametis ja rollis ehk õpetaja.

See on ka minu jaoks natukene ootamatu, kuigi väga meeldiv ootamatus. Lihtsalt üks tuttav ütles mulle, et ta kavatseb minna õpetajaks. Ma ütlesin, aga miks mitte? Sain kokku direktori ja õppealajuhatajaga, nemad arvasid, et väga hea plaan.

Nüüd ma olengi venekeelses põhikoolis eesti keele õpetaja. Ja mis seal salata, õpetajate puhkuste ja kursuste ajal olen lisaks eesti keele tundidele, mida ma annan nii vene kui Ukraina lastele, erinevates klassides pidanud vene keeles õpetama ka matemaatikat ja füüsikat.

See on väga värskendav. Ma olen õpetajaametis eelmise aasta sügisest ja selle aja jooksul ma olen avastanud, et minu vene keel on kõvasti paranenud ja ma oskan peaaegu ilma vigadeta juba vene keeles kirjutada.

See on Eestis tegelikult tänase päeva seisuga erakordne oskus.

Ma olen ju lõpetanud ülikooli Peterburis ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis ma kirjutasin vene keelt ilma vigadeta. Aga läks mööda umbes poolteist aastat ja siis ma pidin venekeelsele "Aktuaalsele kaamerale" andma otse-eetris venekeelse intervjuu. Mitte ühestki otsast ei tulnud mitte ühtegi sõna. Poolteise aastaga oli kõik see vene keel kadunud.

Enne, kui me poliitika juurde siirdume, kuidas selle vene keelega üldse Eesti hariduses peaks talitama? Siin on inimesi, kes arvavad, et vene keele õpetamise peaks Eesti koolides ära lõpetama.

Vene keele õpetamist ei pea tingimata ära jätma, sest iga naabri keelt ja tema kultuuri on väga praktiline tunda.

Kui ma praegu vaatan sealsamas koolis, siis Ukraina lastel elab sees väga sügav lootus, et nad saavad kunagi koju tagasi, ja nende õpimotivatsioon on seetõttu keskpärane. Nad ei näe oma tulevikku Eestis, nad tahavad koju ja kodus ei ole neil eesti keelega midagi peale hakata.

Venelastel on teine soov: kes räägib, et ta läheb ära Venemaale, kes räägib, et ta läheb ära Kanadasse või Saksamaale. Ma olen siis öelnud, et kuulge, Kanadas ja Saksamaal, juba siinsamas üle lahe Soomes ei ole teil kirillitsas ühtegi avalikku teenust.

Eesti riik on teinud vene inimestele eesti keele õppimise täiesti mittevajalikuks. Kõik avalikud teenused on vene keeles kättesaadavad. Kauplustes kõik need piiks-piiks puldid, pangateenused, absoluutselt kõik. Ma saan aru, et pankade ja kaupluste jaoks on seal mingi ärimotivatsioon, aga ma ei saa aru sellest, miks Eesti riigi teenused on venelastele vene keeles kättesaadavad olukorras, kus me teise käega just nagu finantseerime seda, et nad saaksid eesti keelt õppida.

Eesti riik on teinud kõik selleks, et venelased saaksid Eestis vene keeles elada ja see on viga.

Aga kas eesti lapsed peaksid koolis vene keelt õppima?

Siis, kui nad tahavad. Mul on neli last ja kõik on vabatahtlikult koolis vene keelt õppinud.

Aga mure on vist sellega, et vene keelt ei saa tänasel päeval enam koolis keegi õieti selgeks?

Seda küll. Mina olen ka ju vene keelt õppinud tegelikult neli korda. Ma olen ise Haapsalust, seal oli Vene lennuväli, ohvitserid, ohvitseride lapsed. Iga jumala päev kaklesime nendega ja kakluse hakatamiseks on ju kõigepealt solvata vaja. Nii et kõigepealt pead sa mõned elementaarsed venekeelsed solvangud selgeks õppima, et kaklus alata saaks.

Teiseks, koolis oli teisest klassist kuni kooli lõpuni vene keel. Kolmas kord nõukogude armees, kus ma õppisin täiesti teistsugust vene keelt, mis tänasel päeval tuleb ilmselgelt kasuks, sest need lapsed, kes seal koolis käivad, nemad räägivad ka väga palju tänavakeelt.

Ja neljas kord oli siis ülikoolis, kus ma tõepoolest sain vene keele enam-vähem selgeks. Vähemalt ma kirjutasin ilma vigadeta.

Akadeemik, professor Jaak Aaviksoo esitas neljapäeval haridusministri tellimusel ülevaate sellest, kuidas Eesti haridust rahastatakse: kus see raha on, kuidas seda kulutatakse, kus on teda palju, kus on teda vähe. Kindlasti lugesite neid uudiseid selle kohta, võib-olla ka seda raportit ennast?

Raportit ennast ma ei lugenud, aga ma nägin Aaviksoo intervjuud sel teemal ja mul ei ole sinna mitte midagi lisada. Väga mõistlikud mõtted.

Nii et koolist seest vaadates tundub samuti arukas see väide, et Eestis, eriti üldhariduskoolide puhul, õpetaja palk on kulude hierarhias kuskil tagumisel kohal ja tuleks tuua ettepoole kasvõi näiteks kinnisvarakulude või investeeringute arvelt?

Sellega on mitu asja. Õpetajad, kes tõepoolest annavad 25-30 tundi nädalas, saavad täiesti korralikku palka. Samas see koormus on selgelt nii-öelda üle keskmise. Ja need õpetajad, kes piirduvad seal 10 või 12 tunniga nädalas, nende palk on loomulikult väiksem. Loomulikult on mõju suurem ka väikestes kohtades.

See on ju vana vaidlus, kas haridust rohkem tsentraliseerida või toetada väikseid maakoole. Väikeste maakoolide puhul on ka see, et kuna seal on õpilasi vähe, õpetaja palk sõltub ka sellest, siis sinna õpetajat leida on üsna keeruline, mille tulemusena jääb ka see hariduse tase võib-olla nigelaks.

Eesmärk peaks olema ikkagi hea haridus, mitte see, et laps astub üle õue koduuksest välja ja kohe kooliuksest sisse.

Eesti haridus on vist üks neid asju, mille puhul mulle tundub, et kõik eestlased, maksumaksjad ja valijad peaksid selle üle õigustatult uhked olema. Ükskõik, kust seda ei mõõda, ükskõik, kes välismaalt ei tule, ei võrdle seda oma kodumaise kogemusega, kõik leiavad, et meil on sellega siin tegelikult hästi.

Minu vanem tütar käis vahetusõpilaseks USA-s kümnendas klassis ja see, mis ta mulle rääkis Ameerika haridussüsteemi kohta pani mind pehmelt öeldes kulmu kergitama. Ameerikas on võimalik haridust saada väga palju kergemalt kui Eestis ja selles mõttes Eesti haridussüsteemile, vähemalt tema varasemates versioonides ei ole küll mitte midagi ette heita.

Iseküsimus on need eksperimendid, et eksameid ei pea enam tegema ja ühe punktiga lõpetab kooli. Selles suhtes ma olen mõnevõrra skeptiline, sest kui sel ajal, kui mina koolis käisin, ei oleks olnud eksameid, ma ei oleks elu sees ülikooli jõudnud.

Kui kvaliteedist rääkida, siis meil justkui on ka see ühtluskooli põhimõte, et ükskõik, kus Eestis kooli minna, siis üldhariduses me suures plaanis ikkagi saame enam-vähem sama hariduse kvaliteedi kätte. See enam-vähem kehtib mingite eranditega. Kui me nüüd vaatame Jaak Aaviksoo kirjutatud raportit, siis üks tähelepanek, mille ta välja tõi, oli see, et ka õpetajate palgad peaksid üle Eesti olema sarnased, võrreldavad, ühtlased, mis tagaks selle, et kuskil väikeses koolis on sama hea matemaatika- või ajalooõpetaja kui mõnes Tallinna koolis. Aga tegelikult nad ikkagi ei ole. Varieeruvus on kuskil 30 protsendi sees või isegi suurem ja see sõltub mitte niivõrd haridusministeeriumist või koolist, vaid kohalikust omavalitsusest ja selle omavalitsuse keskmisest palgatasemest. Kas eesmärgina tundub õige, et me peaksime kõigile õpetajatele maksma samasugust võrreldavat palka sõltumata sellest, kas õpetaja töötab Tallinnas või Võhmas?

Ma ei ole kindel. Eeskätt sellepärast, et Tallinnas, kus sul on klassis 30 õpilast ja sa pead nende kõikidega suutma tegeleda või siis sealsamas Võhmas, kus sul on klassis näiteks 10 õpilast, ei tundu mulle õiglane maksta neile võrdselt palka. Iseküsimus on see, kas need klassid peavad olema nii suured või nii väiksed. Väiksed klassid on tegelikult praktilised väga paljude õpilaste jaoks, eriti tänasel tiktoki ajastul, kus keskendumisvõime on enam-vähem null.

Õpetaja vahetu suhtlus õpilasega on pool asja. Ma võin omast kogemusest öelda, et täiesti pea laiali otsas poiss juhul, kui sa hoiad tal, mitte sõna otseses mõttes, kõrvalestas kinni ja tegeled temaga, esitad suunavaid küsimusi ja juhatad teda, siis kaheline poiss võib saada neljaliseks. Aga ta peab tundma seda, et õpetaja tunneb tema vastu huvi. Kolmekümneses klassis ei ole see võimalik. Ja kui klassid on kümnesed, viieteistkümnesed, siis sellisel juhul tekib meil täna ka Tallinnas probleem, et kuhu me nad paneme. Kui me betoonist raha ära võtame, kuhu me need uued klassid paneme sellisel juhul?

Aga kuidas see plaan, mis ka tõenäoliselt kuskil haridusministeeriumi laua peal on, et alla saja õpilasega gümnaasiumid tuleks kinni panna, kõlab?

Eestimaa on ju nii mitmekesine. Võib-olla mõnes kohas on ka väiksem gümnaasium õigustatud puhtalt geograafiliste iseärasuste tõttu.

Aga mina olen küll seda usku, et head haridust ei ole võimalik ühtlaselt nagu võid noaga üle Eesti laiali määrida. Hea haridus eeldab häid õpetajaid ja häid õpetajaid on reeglina siiski vähem kui rohkem.

Mina näiteks meenutan suure tänutundega oma ajalooõpetajat, oma eesti keele õpetajat. Tänu oma eesti keele õpetajale olen ma praegu ülitundlik selles suhtes, kui näiteks ajakirjanikud kasutavad valesti mingeid väljendeid: teineteist - üksteist, õigesti - õieti. Isegi kirjutavas ajakirjanduses on eesti keelega pehmelt öeldes kehvasti ja inimesed loevad seda ja juhinduvad sellest.

Ja need, kes kirjutavad ÕS-i! No mind ajas täiesti pöördesse, kui mõned head aastad tagasi oli ÕS-is lubatud pension kirjutada j-iga sellepärast, et rahvas räägib nii. Ma ootan põnevusega, millal h-täht sõnade eest ära korjatakse, sest keegi ei ütle ju "hommikul", kõik, ütlevad "ommikul", "obune". Kuhu see eesti keel niimoodi läheb?

ÕS siiski vähemalt mõneks aastaks veel jääb.

Ma väga loodan, et jääb ja ma väga loodan, et nad seal selliseid "põnevaid" eksperimente enam ei korralda, vaid üritavad eesti keelt hoida, mitte seda tänavakeeleks muuta.

Kas ma saan aru, et Heiki Kranich on ka üks neist inimestest, kes arvab, et kuna eestlaseks olek on mõnevõrra keeruliselt defineeritav, siis eesti keel, selle õige kasutus ja teadmised selle kohta on üks peamiseid tunnuseid, mis eestlasest eestlase teevad?

Ilma eesti keeleta on eestlane väga keeruline olla. Ma arvan, et eesti keel on üks kõige jämedamaid sambaid, mis eestlaseks olemist üldse defineerib.

Kui me Jaak Aaviksoo raporti juurde veel kord tuleme, siis ta luges terve rea mõtteid selle raporti kohta pressikonverentsil ette ja ütles veel, et ülevaate saamine sellest, kui palju hariduses kulutatakse ja kuhu kulutatakse, osutus oodatust märksa keerulisemaks ja selgus ka, et kogu pilti selle kohta mitte kellelgi Eesti Vabariigis ei ole. Tsiteerin: "Me küll teame, kui palju kulutatakse, kuid miks kulutatakse ja kuidas on see seotud eelarvega, sellest ei saa Eesti riigis täna mitte keegi aru. Tegelikult seda pilti ei ole. See, et riigikogu kurdab, et ei saa aru, mitte keegi ei saa aru."

Jah, ma olen temaga nõus. Ta ütles veel väga ilusa lause, et kui eelarvet vaadata, siis see ei ole mitte tegevuspõhine, veel vähem, see ei ole isegi mitte eelarve.

Kui me loeme näiteks selle aasta riigieelarve seletuskirja, siis sinna võib ära eksida. Seal on risti-rästi igasuguseid asju. Mõne programmi puhul, mis tegevuspõhist eelarvet peaks nagu iseloomustama, on ka vastutavad ministeeriumid välja toodud, mõne puhul ei ole. Mööda ministeeriumi on laiali IT-kulud, mööda ministeeriumi on laiali teadus-, arenduskulud. Kui palju teaduse, arenduse peale tervikuna läheb, on jälle väga keeruline võtta.

Kui me võtame eelarve enda, mis on seadus, seletuskiri ei ole seadus, siis eelarves on ainult programmid, kaunid sõnad, tegevusvaldkonnad, aga kuidas tegelikult raha kulub ja mille jaoks tegelikult kulub, seda ei ole võimalik eelarvest välja lugeda. See on selline vangitöö, kui sa hakkad siis võtma: eelarve, eelarve seletuskiri, ministeeriumi mingisugused dokumendid.

Ükski riigikogu liige, Aivar Sõerd võib-olla välja arvatud ainult, viitsib seda niimoodi läbi jalutada.

Võib-olla isegi Aivar Sõerd ei saa pihta kõigile asjadele seal. Ma olen vaadanud näiteks mõõdikuid seal, millest tegelikult ei olegi mõistuslikult võimalik aru saada. Kuskil on mingisuguse täiesti suvalise programmi mõõdikuks pandud see, kas midagi on täidetud või mitte täidetud, kas rahulolu on kõrge või madal, või lihtsalt mingid suvalised kriipsud või tähed. Ega see ei olegi mõistusega võetav ju.

Sellega on jälle see asi, et ametnike umbusk seaduslooja vastu ei ole mitte midagi uut ja ametnike umbusk poliitikute vastu ei ole ka mitte midagi uut. Aga välja on mõeldud üks hoopis kummaline rohi. Nimelt, seadusi on tänapäeval üsna keeruline teha.

Kui ministeeriumisse saabub uus särasilmne minister ja ütleb, et nii, nüüd hakkame seda tegema, siis talle öeldakse, et kõigepealt tuleb valmis teha väljatöötamiskavatsus. Väljatöötamiskavatsuse koostamiseks läheb mitu kuud. Siis läheb paar kuud veel väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamiseks. Siis võetakse arvesse kõikvõimalikud arvamused väljatöötamiskavatsuse kohta. Siis, kui hästi läheb, valmib mõne kuu jooksul, aga võib-olla poole aasta jooksul, seaduseelnõu. Seaduseelnõu saadetakse kooskõlastusringile. Ja selleks ajaks, kui see kooskõlastusringilt tagasi jõuab, on kas riigikogu laiali läinud või minister minema läinud ja kogu see asi unustatakse.

Eesti riik on iseennast oma regulatsioonidega viinud sellisesse stagnatsiooni, kus mingisugusele operatiivsele küsimusele seadusandlikult ei ole võimalik reageerida.

Ja see teeb võimalikuks selle, et meil istuvad mõnes ministeeriumis inimesed, kes, ma ei tea, mis nad muidu teevad, aga tegelevad näiteks sellega, et hädasti oleks vaja mingisugust veapunktisüsteemi või keskmise kiiruse mõõtmist. Nad teevad mingi asja valmis, tuleb minister ja ütleb, et ei, see ei lähe. Siis nad lähevad ja tegelevad sellega edasi. Tuleb järgmine minister, nad lähevad samade paberitega uue ministri juurde.

Mis nad teevad? Need inimesed ei peaks ministeeriumis töötama, kes ajavad mingisugust oma asja, millel ei ole Eesti riigi aktuaalsete huvidega mitte mingit pistmist. See on nende idee fix. Aga need inimesed koostavad väljatöötamiskavatsusi, neile makstakse selle eest palka. Ja nad ootavad, et minister võib-olla läheb minema.

Ma olen ise kuulnud, et saunaõhtutel ametnikud kiitlevad sellega, mitu ministrit nad on üle elanud. See on nende tulemusmõõdik. See on ebanormaalne.

Sinna on Eesti riik vaikselt jõudnud. 90-ndate alguses poliitiline idee jõudis väga lühikese ajaga eelnõuks, sai seaduseks, midagi juhtus. 90-ndate alguses me ei mõelnud mitte selle peale, kuidas mingit seadust muuta, me pidime mõtlema selle peale, missugust seadust üldse on tarvis, mismoodi seda äsja taasiseseisvunud Eesti riiki üldse korraldada, reguleerida. See on tänaseks juba ammu möödanik.

Mina tulin Toompealt ära siis, kui ma nägin seda, et seaduste loomise asemel hakkas toimuma seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse vastu võtmine.

Kogu see elaan, millest Eesti Vabariik sündis, oli vaikselt maha käinud.

Aga see muutus on olnud pigem evolutsiooniline. Mis hetkest ikkagi nii läks, et meie riigieelarve, riigi kõige tähtsam seadus ja kõikide maksumaksja poolt makstud sentide ja eurode kulutamise alus, muutus nii arusaamatuks? Selle taga oli ju tegelikult poliitiline nõusolek.

Jah, selle taga oli pigem poliitiline nõusolek.

Tegelikult, kui jällegi tagasi vaadata, siis Mart Laari esimene valitsus oli selgelt poliitiline valitsus. Ametnikke oli ka vähe, ministrite sõna maksis selgelt rohkem. Sealt edasi on üritanud tugevnev ametkond pidevalt oma rolli suurendada.

Seal kindlasti on see mõju, et mitte kõik ministrid ei ole olnud poliitilise agendaga ministrid, vaid üsna paljud neist on olnud lihtsalt oma ametkonna pressiesindajad, kes on valitsuse istungil kandnud ette seda, mis nad on A4 peal majast kaasa saanud.

Ma ei tea, kuidas praegu on, aga Vähi valitsuse ajal tekkis selline nähtus nagu kantslerite nõupidamine, kus kõik asjad otsustati enne ära, kui nad valitsuse istungile üldse jõudsid. Mart Laari teise valitsuse ajal see kõik likvideeriti. Jälle muutus valitsus nii-öelda poliitiliseks, see jätkus ka Siim Kallase valitsuse ajal, aga sealt edasi on järjest vähem selliseid poliitilisi ministreid.

Kui täna näiteks vaadata poliitmaastikul ringi ja küsida, kui palju meie riigikogu liikmetest ja ministritest võiksid kanda oma nime ees omadussõna "poliitik", siis neid ei ole kahjuks väga palju. Neid võiks rohkem olla.

Hästi palju räägitakse suuri sõnu: riigireform, mis iganes, mis päeva lõpuks sumbub mitte kusagile. Seesama tegevuspõhine eelarve sündis ka just nagu osana kaunikõlalisest väljendist riigireform – teeks midagi, teeks teistmoodi. Aga mida teistmoodi teha, seda minu arvates tolleaegne valitsus endale lõpuni ei sõnastanud. Ja nad tõepoolest nõustusid.

Igas ettevõttes, kus mingisugust eelarvet peetakse, on see suurtes plaanides samasugune. On otsustatud, mis on selle kuu tulud ja kulud, siis järgmine tulp on, mis on siis tegelikud tulud ja kulud, siis on võrdluseks näiteks eelmise aasta või eelmise kahe aasta võrreldavate perioodide tulud-kulud ja siis on juba fantaasia küsimus, milliseid tulpasid sinna eelarvetabelisse veel võrdluseks pannakse. Miks riigi tasemel ei võiks sellist eelarvet olla?

Loomulikult võiks ja peaks.

Aga võtame veel lihtsama mudeli. Ettevõte ei pruugi olla hea näide, võtame perekonna. Ei istu ju isa ja ema maha ega kirjuta tegevuspõhist eelarvet "Meie kultuuriliste vajaduste rahuldamine" või programm "Õnnelikud lapsed ja tõhus perekond". See on absurd.

Hästi palju on selliseid pastakast välja imetatud asju, mida peetakse just nagu vajalikuks. Võtame needsamad programmid. Neid programme ei loe mitte keegi, kurivaim, aga terve hulk inimesi on istunud, neid kirjutanud, selle eest palka saanud. Pannakse sahtlisse, linnuke kirjas, et tegime programmi.

Loe seda programmi! Vajadus. Teeme. Tõhustame. Nende dokumentide järgi saab jube hästi bullshit bingot mängida.

Ühest küljest see ametnike vastukaal poliitikutele mingisuguse järjepidevuse hoidjana on ju vajalik ja riigi arengu mõttes igal pool olemas.

See on täiesti loomulik protsess. Küsimus on ainult selles, kuhu maale sel minna lastakse.

Kas tuleb majja uus minister hiilgava ideega ja ametnikud tapavad tema idee ära koos väljatöötamiskavatsuste ja ma ei tea, mille kõige muuga, või suudab minister sellest läbi murda. Tänases päevas peaks see olema üks väga tugev minister, kes sellest läbi murrab, sest kõik majad on kasvanud väga tugevaks ja on sada põhjust, miks mitte teha.

Aga see, et ametnikkond üritab stabiilsust hoida, see on nende loomulik seisund. Tegelikult kaitsevad nad ennast, sest mis seal salata, ministrite hulka on sattunud ka inimesi, kelle eest tulebki kaitsta.

Kui nüüd vaadata seda kärpeülesannet, mis on juba mitme järjestikuse valitsuse ees olnud ja millega, peab küll tunnistama, mitte ükski neist ei ole hakkama saanud, siis mul on tekkinud selline tunne, et ega siin mingit ridade kaupa või süsteemset kärpimist ei olegi võimalik väga teha. Lihtsalt tuleks öelda ministeeriumile X, ministeeriumile Y, et palun 1. jaanuarist vallandage pooled töötajad, kes teil on ja siis vaatame, mis juhtub.

Midagi ei juhtu.

Ebanormaalne on selle eelarve juures näiteks see, et aasta pärast seda, kui eelarveaasta on läbi, selgub, et kuskil on sada miljonit üle.

Selle eelarve järgi ei ole võimalik riiki juhtida. Hästi palju on räägitud nullbaasiga eelarvest, aga see nullbaasiga eelarve ei ole üldse võimalik, kui ei minda üle kulupõhisele eelarvele, sest selle kulupõhise eelarve puhul sa näed seda, kus on tegelikult topeltkulutamised, kus on topeltülesanded.

Täiesti märkamatult on meil silotornideks nimetatud ministeeriumide kõrvale tekkinud veel suurem silotorm – riigikantselei. See on paisunud nii suureks, et ta tegelikult dubleerib väga paljude ministeeriumide asju. Ta ütleb, et ta koordineerib.

Riigikantselei, mis tegelikult peaks olema valitsust toetav mingisugune struktuur, omab täna seadusandlikku õigusinitsiatiivi. Riigikantselei suudab täna pidurdada ükspuha missuguse seaduse vastuvõtmist.

See on üks suurepärane näide sellest, kuidas ametnikkonna eneseorganiseerumine on jõudnud täiesti uuele tasemele. Meil lisaks ministeeriumidele on sündinud ka peaministeerium.

Aga Kristen Michal, kes on oodanud sisuliselt 15 aastat seda, et ta saaks peaminister olla, läheb sinna peaministri kabinetti, see peaministeerium eesotsas riigisekretär Taimar Peterkopiga ootab teda, lilled on valmis pandud, kalender on juba ette täidetud. Ta istub sinna tooli ja Peterkop siis sujuvalt lükkab kogu selle masinavärgi liikvele.

Saame näha, aga minu lootused on suuremad.

Aga selleks, et tegelikult riigikantseleis mingeid muutusi teha või ka üldisemalt valitsuse tegevuses, peaks ikkagi ametkonna jaoks väga ebameeldivaid koondamisi ja lõikeid läbi viima.

Väga palju. Ja tegelikult see jutt, et lõikame kõigilt ühe palju, on väga rumal otsus, sest ministeeriumid ei ole tegelikult võrreldavad.

Ametnikud teavad seda ja selliste ettepanekute väljakäimine võibki olla sellest tulenev.

Ja selle tulemusel likvideeritakse ära puhkpilliorkester.

Või võtame ametnike palka maha, aga ametnikke meil väga palju ei ole.

See on nüüd jälle huvitav. Ametnikke meil võib olla tõesti palju ei ole, aga inimesi, kes ametniku tööd teevad, ja mitte ainult ministeeriumis, kuskil harnos või EISA-s või muus...

Tervise Arengu Instituudis, mis on võtnud üle suure hulga sotsiaalministeeriumi funktsioone...

Vaatasin Jaak Aaviksoo raportist, et harno palgakulu eelmisel aastal oli suurem kui haridusministeeriumi palgakulu.

Nii haridus- kui ka sotsiaalministeeriumis on tegelikult enda funktsioone, seda, mida ministeeriumi ise peaks tegema, andnud üle hallatavatele asutustele. Ta on oma tegelikest funktsioonidest loobunud. Ta on selle kantinud just nagu majast välja ja ometigi ta vastutab.

Veel selline populistlik näide on kõikvõimalikud riigiettevõtete nõukogud. See on huvitav teema. Riigiettevõtete nõukogudesse nimetatakse tohutuid spetsialiste, välismaalasi, mida kõike veel. Aga kui midagi läheb valesti, on see siis Estonian Air või Eesti Post, siis on süüdi minister kui üldkoosolek.

Eesti Vabariigis kehtiva äriseadustiku järgi peaks nõukogu liikmetel olema isiklik vastutus. Mõned head aastad tagasi oli Eesti Postist suurepärane lugu. Vaatasime, et täiesti ootamatult on kulud suuremad kui tulud. Nõukogul, välismaa tohututel spetsialistidel null vastutust. Keerate ettevõtte tagumikku ja ei vastuta mitte millegi eest, aga vastu kurki saab minister, kellel ei ole õigust nimetada inimesi, keda ta usaldab, vaid ta peab nimetama ma ei tea, keda.

Tuleme sinna harnode ja EISA-de maailma korraks tagasi. On ju selge, et tegemist on väga kallite, aga teisest küljest, mulle tundub, ka suhteliselt vähetulemuslike organisatsioonidega, kuhu on viidud need tegevused ministeeriumist, mida mingitel veidratel põhjustel ei soovita seal teha. Miks näiteks turismiarendus ei võiks olla majandusministeeriumis või ettevõtete toetusmeetmed ei võiks olla ministeeriumis või miks eksamite korraldamine ei võiks olla haridusministeeriumis? Miks ta peab olema kuskil mingis oluliselt läbipaistmatumas kõrvalstruktuuris?

Ma ei oska vastata sellele. Ministeeriumi enda ametnike jaoks on see ilmselgelt palju mugavam.

Väga mitmes ministeeriumis on näiteks need just nagu pärmi peal paisuvad avalike suhete osakonnad. Seal ei ole mitte ühtegi ametnikku, need on kõik lepingulised töötajad. Lisaks nendele palgatakse veel suhtekorraldusfirmasid. Ja istuvad inimesed, kes reklaamivad ministeeriumi Tiktokis. Mida kuradit?

Ma toon näite. Olen EAS-is (EISA eelkäija, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus – toim.) kokku puutunud olukordadega, kus ma ütlen, et on alustav ettevõte, suurepärane toode, välismaal partnerid olemas, vaja natukene tootmismahtu suurendada, et välismaale müüa. Kas toetust saab?

EAS: "Teate, me võiksime teile õpetada, kuidas välismaalt partneri leida." Ei taha. Meil on välismaal partnerid olemas, me lihtsalt ei suuda nii palju toota, kui nemad tahaksid. EAS: "Teate, aga me võime teile pakkuda mingit koolitust sel teemal." Ma ütlesin, mul ei ole koolitust vaja, mul oleks vaja lihtsalt investeerimistoetust. EAS: "Aga meil pole meedet."

Võib-olla peaks asutuse ikkagi sulgema? Võiks eksperimendi korras näiteks EISA 1. jaanuarist kinni panna ja vaadata, kas juhtub midagi.

Midagi ei juhtu.

90-ndate alguses ei olnud midagi niisugust ja Eesti ettevõtted kasvasid ja arenesid, muu hulgas ka põllumajandus muutus järjest konkurentsivõimelisemaks. Vaata praegu põllumeeste kokkutulekut. Mis autod seal ukse taga seisavad? Pole elu sees nii uhket autot olnud.

Osa ametnikke on mingil põhjusel ilma igasuguse poliitilise mandaadita võtnud südameasjaks näiteks keskmise kiiruse kaamerate seadustamise Eestis, kirjutavad mingisuguseid uuringuid, projekte, teevad eksperimente. Kuidas tekivad ametnikkonnas sellised projektid, millele ei ole keegi andnud mingit valijate mandaati? Kust nad tulevad ja miks nendega üldse keegi julgeb tulla ministri juurde?

See on järjest rohkem ametnikukeskseks muutuva riigi tasuta kaasaanne, et tekivad sellised maa-õhk tüüpi ametnikud, kellel on täpselt üks idee ja kes leiavad, et see on maailma parim. Neid ei saa süüdistada. Nemad elavadki selles teadmises.

Minu meelest on palju hullem see, et ma elan Pelgulinnas, kõnnin mööda Sõle tänavat ja tõenäoliselt siis maksumaksja raha eest on pandud üles suur plakat keset Sõle tänavat "Hoidu rongi eest!" Ma kõnnin mööda Pärnu maanteed, kesklinnas, ühtegi rongi ei ole, aga "Hoidu rongi eest1"

See on veel suhteliselt mõistliku sisuga plakat, aga meil tehakse sotsiaalreklaami või moodsa nimega nügimist ju ka asjade suhtes, mis tegelikult ei peaks üldse mitte kellessegi valitsemise tasandil puutuma.

Aga need inimesed, kes seda ministeeriumis otsustavad, ei ole ametnikud, nad on lihtsalt ministeeriumi palgal olevad inimesed.

Mina ei tea, miks nad selliseid reklaame teevad, sest vaevalt, et ühel terve mõistusega inimesele tuleb pähe panna Sõle tänavale silt "Hoid rongi eest!" Linn on täis plakateid kohtades, kus ei ole raudteed.

Ma täna hommikul võtsin lahti ajakirja Kroonika, väga tore erameedia poolt kirjastatav seltskonnaajakiri ja seal on terve lehekülg kliimaministeeriumi reklaami, kus kliimaministeerium ütleb mulle: "Söö taimetoitu." Mis see tema asi on, mida ma söön?

Jah, kui võtta lahti kliimaministeeriumi eelarve seletuskiri, siis sellist reklaami sealt ei leia, aga sa leiad sealt kaladest, allveelaevadest, lennukitest, energeetikast, millest iganes kokku pandud tõelise puntra.

Kristen Michal on olnud tõeline fakiir, sest selline moodustis nagu kliimaministeerium ei ole jätkusuutlik.

Eelpool kirjeldatud ametnikud, kes inimesi õigesti elama õpetavad ja reegleid kehtestavad, on tegelikult ikkagi kasutanud poliitilist heakskiitu selliste asjade tegemisel. Ja väga paljudes nendes ministeeriumides on olnud nende aastate jooksul ministriks keegi, kes on Reformierakonnast. Reformierakond aastatel 1995-1999, kui Heiki Kranich oli peasekretär, oli üks hoopis teistmoodi erakond, mille põhiliseks keskseks ideeks oli vabadus, üksikisiku vabadus ja majandusvabadus. See on kõik kadunud.

Selle kohta olen ma ka öelnud, et kuni teatava ajani oli Reformierakond valitsustes nii-öelda noorem partner. Ja noorematel partneritel on alati palju rohkem ruumi jalgu trampida. Aga sellest ajast saadik, kui Reformierakond on olnud valitsuse juhtiv erakond, on ta pidanud tegema ka väga palju kompromisse ja partnerid on meil olnud väga mitmekesised läbi nende aegade.

See loomulikult ei õigusta seda, et väga paljudest olulistest asjadest on loobutud. Vahetevahel oleks võib-olla tulnud olla jäigem, sellega ma olen nõus.

Aga ma olen tuleviku suhtes positiivselt meelestatud.

Mulle tundub küll vastupidi. Siis, kui sul on riigikogus 18 kohta, nagu vist 99. aastal oli, siis on sul ju palju vähem võimalusi oma vaateid või põhimõtteid kehtestada, kui siis, kui sul sõna otseses mõttes on 39 kohta, nagu Reformierakonnal tänase seisuga on.

Iga ettevõte aktsiapakist müüakse kõige kallimalt see 51. protsent, seetõttu on selle 51. protsendi omanikul palju rohkem jõudu kui 49. või 50. protsendi omanikul.

Eesti 200, kellel on 13 kohta riigikogus hetkeseisuga ja Reformierakonna poolel 39 kohta annavad kokku sellise vana hea kolmikliidu kohtade arvu, millega edukalt valitseti, tehti väga raskeid kõikvõimalikke turumajanduslike reforme. Eesti 200-l ei õnnestu ennast vist väga kallilt müüa tänases olukorras. Mis takistab siiski?

Kuna ma seisan nendest läbirääkimistest ja asjadest eemal, siis isegi teoreetiliselt on raske midagi öelda.

Mingis mõttes on kindlasti praegu tegemist Reformierakonna jaoks teatava murdepunktiga. Kuhu poole ja kuidas see asi murdub, ei oska mina täna ennustada.

Olen väga optimistlikult meelestatud ja mulle ei meeldi, et kunagi Igor Gräzini poolt öeldud sõnad tõepoolest tõeks saaksid. Gräzin ütles mingil hetkel, minu meelest Ansipi valitsuse ajal, et Reformierakond on muutunud tavaliseks vasakpoolseks erakonnas, ainult selle vahega, et me lubame kõige vähem. Mulle see ütlus ei meeldinud.

Võib-olla on asi ka selles, et EKRE ja kes iganes üritavad nagu liberaalsust ümber defineerida millekski räpaseks. Liberalism on väga ilus, selge ja puhas ilmavaade ja Reformierakond kindlasti toetub ka täna sellele. Ma loodan, et see kompromissidele minek või valmisolek minna kompromissidele, mis liiga palju sellest klassikalisest liberalismist eemaldab, et seda ei juhtu.

Minu meelest on see juba ammu juhtunud - kui ma vaatan kasvõi sedasama koroonaaja väga kurba perioodi, kus tegelikult ju klassikalistest isikuvabadustest ja klassikalise liberalismi põhimõtetest lähtudes oleks saanud väga selge kompassi, kuidas teha, kuidas liikuda. Oli piirkondi ja riike maailmas, kus sellest lähtuti, aga Eestis neid vabadusi, mis olid 2020. aasta jaanuaris, ei ole küll tänase seisuga oluliselt vähemaks võetud, aga põhimõtteliselt palju nukram toon tänaseks on olemas. Me arutame praegu seda, kas politsei võiks inimeste mõtteid lugeda selleks, et otsustada, millise loosungiga keegi võib teadmata hetkel meeleavaldusele siseneda, selleks, et seda meeleavaldust kas lubada või mitte. Ma arvan, et see on selle koroonaaja pärand ja see on ka selle Reformierakonna valitsemisperioodi pärand väga absurdsel kujul.

Ma arvan, et see ei ole koroonaaja pärand. Ma arvan, et see on tegelikult kahjuks mingi loomulik protsess, sellepärast, et maailm muutub järjest ebamugavamaks, järjest ohtlikumaks.

Kui mina olin väike poiss, siis ma olin keskööni kadunud. Ma olin oma vanemate ainuke laps ja mind hakati otsima siis, kui oli käes südaöö. Ma olin Haapsalu linna peal kadunud. Ma ei kujuta täna ette, et minu lastel oleks selline vabadus. Hirme on selles maailmas palju rohkem.

Aga ohtusid on selles maailmas palju vähem, sest kuritegevus 1980. aasta või 1975. aasta Haapsalus oli palju kõrgem, kui ta on tänases Haapsalus. Kas tõesti olukorras, kus meil tegelikult on palju turvalisem elada, peaksime mingil seletamatul põhjusel oma vabadusi ise vähemaks võtma?

Ise võid sa oma vabadusi vähemaks võtta. Aga ühiskonna puhul jällegi sõltub. Mingisuguste sektantlike seltskondade lärmamist tänaval mina näiteks näha ei taha. Kuskil on mingisugune piir. Ma elan täiesti rahulikult üle, kui mööda Kolde puiesteed jalutab iga jumala päev mingi seltskond ja karjub "Hare krishna". See mind ei sega. Ma elan üle selle, kui mormoonid käivad mulle piibleid müümas üle päeva ja annavad ukse taga kella. See mind ka väga ei häiri. Ma elan üle ka selle, kui mingisuguse küsitlusfirma küsitleja tuleb ja ütleb, kas ma ei tahaks vastata sellele, teisele, kolmandale.

Aga ma tõepoolest ei tahaks, et sealsamas Kolde puiesteel keegi karjuks mulle "Jõest mereni".

Lõpetuseks küsiksin prognoosi, et kas aasta pärast võiks olla Eestil selline riigieelarve, mis on kulupõhine või vähemasti suuremas osas läbipaistev. Ja kas samamoodi aasta pärast võiks olla Eestis ka selline olukord, kus tegelikult poliitikud on kehtestanud ennast ametnike suhtes tänasest tugevamal moel?

Alustame lõpust. Seda viimast ma väga loodan, aga see sõltub sellest, missugused saavad olema meie järgmise põlvkonna poliitikud. Kui ma vaatan 1992. aasta põlvkonda, siis need olid kõik sellised uustulnukad ja kõigil oli nagu mingi idee, kõigil oli mingi unistus Eesti Vabariigist ja nad ei hoidnud aega kokku. Nende energia kulus selle peale ja inimesed elasid selles. Aastal 2003 mina näiteks tüdinesin ära ja väga paljud tüdinesid ära. Väga paljud tolleaegsed tegelased on lahkunud. Järgmine põlvkond, näiteks Kristen Michal, Keit Pentus ja nii edasi, kannavad auga poliitiku nime välja. Missuguseks saab järgmine põlvkond, ma ei oska öelda.

Mis puudutab eelarvet, siis eelarve puhul ma ootan kahte asja. Esiteks, see tegevuspõhine eelarve on ennast niivõrd sügavalt kompromiteerinud. Ükskõik kui mugav see ministeeriumist vaadates ka ei oleks, see peaks kindlasti olema asendatud kulupõhise eelarvega ja kulupõhise eelarve puhul on meil võimalik rääkida ka sellest nullbaasi eelarvest. Tegevuspõhise eelarve puhul ei saa me mingist nullbaasist rääkida. Me ei suuda võrrelda asju, mida me teeme topelt, mida me teeme ilmaasjata. Kulupõhise eelarve puhul on see võimalik.

Nii et aasta pärast ma loodan, et meil on kulupõhine eelarve ja kahe aasta pärast ma loodan, et meil on see kulupõhine eelarve ka korralikult läbi rehitsetud ja selgub, et meil ei olegi tegelikult eelarve puudujääki.

Ma arvan, et ka täna, kui meil oleks vähegi adekvaatset informatsiooni, saaksime rääkida eelarve ülejäägist.

 "Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.