Hiljaaegu avalikustas rahandusministeerium majandusprognoosi, mis on aluseks eelarve läbirääkimistele. Asjakohast pressikonverentsi oli natuke piinlik vaadata.

Rahandusminister Jürgen Ligi, kes on tuntud oma enesekindlate sõnavõttude poolest, oli seekord väga ebalev, otsides ja valides hoolikalt sõnu, pilk ekslemas mööda ruumi. Lisaks segas ta korduvalt vahele rahandusministeeriumi ametnike esitlustele, tekitades omakorda segadust esinejates. Esinejate kehakeel ei jätnud muljet, et nad on ühiselt veendunud valitud tee õigsuses.

Kui prognoosi sisust rääkida, siis pidi kaks esinejat kulutama päris pika aja sissejuhatuseks, et selgitada, miks esitlusele tulevaid arve ei saa väga tõsiselt võtta. Nimelt eeldavat Brüsseli tavad, et prognoosi põhistsenaarium koostatakse poliitikamõjusid arvestamata, juhul kui need ei ole veel seadustatud. Tulemuseks oli tõdemus, et kui midagi ei tehtaks, siis kasvaks Eesti majandus järgmisel aastal 3,3 protsenti, inflatsioon oleks 4,2 protsenti ja tööpuudus väheneks.

Nüüd tuleb oluline koht. Rahandusministri sõnul on vaja valitsusel paranda varem tehtud vigu ja seetõttu on vajalikud kõik koalitsioonileppes kokku lepitud uued maksud, maksuküüru kaotamised jne. Sellise vigade paranduse käigus aeglustub majanduskasv 2,1 protsendini, inflatsioon tõuseb viie protsendini ning tööpuudus väheneb tõenäoliselt aeglasemalt.

Tegemist on paradoksaalse olukorraga, kus olukorra parandamise loosungi all läheb kõigi inimeste olukord halvemaks, sest hinnatõus ja maksutõusud vähendavad inimeste sissetulekute ostujõudu ja selle läbi tarbimist.

Kuna tarbimiskulud on ca 50 protsenti SKP-st, siis tarbimise vähenemine aeglustab majandussurutisest väljatulemist. Kogu selle info valguses ütleb rahandusminister, et meil ei ole teisi valikuid, see on ainus võimalus. See väide on põhimõtteliselt vale.

Vale on see väide kahel põhjusel.

Esiteks on vale valitsuse lähenemine, mis näeb peamise strateegilise probleemina eelarve tasakaalu saavutamist, täpsemalt tasakaalu poole liikumist.

Riigieelarve ja selle tasakaalustatus on vahendid mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk ise. Selle toetuseks toodud väide, et kui eelarve ei ole tasakaalus, tulevad kohe Brüsseli sanktsioonid, on võrreldav väitega, et kui te ei ole head lapsed, siis jõuluvana annab teile vitsa. Ühesõnaga rõhutakse lasepõlves tekitatud alateadlikele hirmudele.

Teadaolevalt ei ole seni ühelegi Euroopa Liidu liikmesriigile eelarve tasakaalu puudumise tõttu trahvi määratud. Euroopas on neid riike, millel on eelarve kulud suuremad kui tulud, oluliselt rohkem kui neid, millel eelarve on tasakaalus või ülejäägis. Millegipärast on enamus riike suutnud Brüsselile selgeks teha, miks eelarve kulud on suuremad kui tulud. Eestil peaks piiririigina põhjenduste leidmine eriti lihtne olema.

Seega vajame sisuliseks otsustamiseks selget arusaamist, mis probleemi me lahendame ja mis peaks tegelikult olema valitsuse eesmärk.

Eelarvetasakaalu poole püüdlemine pikaajalise ja kestva inflatsiooni tingimustes, mille juurpõhjus on rahatrükk, ei ole majanduslikult ratsionaalne. Vaatame, kuidas käituvad teised riigid. Millistes maailma suurriikides on eelarve iga-aastaselt tasakaalus? Ausalt öeldes ei oska kohe ühtegi nimetada. On vale arvata, et nad kõik ei tea, mida teevad.

Samal ajal on ülekulu nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt lihtsam mõista ja toetada, kui sellel on selgelt väljendatud eesmärk ja põhjus, mis meil halvenenud julgeolekuolukorras on ilmselge.

Ajas ja mahus piiritletud sihtotstarbeline julgeolekulaen on igati mõistetav samm ja kuigi formaalselt on Jürgen Ligil õigus, et kõik on üks eelarveraha, oleks sotsiaalpsühholoogiliselt palju targem siduda see täiendav laen läbipaistvalt ja usaldusväärselt kasvanud kaitsekuludega.

Teine vale eeldus on arvamus, et valikuid pole. Eesti inflatsiooniliselt paisunud avalikud kulud vajavad kokku tõmbamist. Tõsiseltvõetavateks tulemusteks vajame aga struktuurseid muutusi, mitte viie-, kolme- või kaheprotsendilisi raamatupidamislikke näpistamisi ja sedagi olukorras, kus lähtetasemeks olevas sajas protsendis pole selgust.

Struktuursed muutused algavad 20 protsendist, millest poole võiks argumenteeritud vajadusteks reformitud tegevustesse tagasi suunata. Tõsi, see eeldab sisulist poliitilist tahet, mis praeguses koalitsioonis ilmselgelt puudub.

Kordame üle, et eelarve tasakaal ei saa olla riigi strateegiline eesmärk.

Eesti strateegiline siht on Eesti väljajuhtimine vinduvast majanduslangusest ning selle instrumentidena aktiivne majanduspoliitika ja riigi konkurentsivõime tõstmine. Kui majandus kasvab, tõuseb ka elanike heaolu ja maksutulud. Ühtlasi kasvav võime oma võlgasid hallata.

Maailma majandus liigub kiirenevalt eemale vabakaubanduslikust ideaalist ja täielisest laissez faire ehk liberaalsest majanduspoliitikast. Kahjuks või õnneks, see pole oluline. See puudutab suurel määral ka Euroopa Liidu siseseid suhteid. Jah, see on eriti raske väikeriikidele, ent selle tõsiasja eiramine ja jäärapäine soovimatus langetada rahvuslikes huvides majanduspoliitilisi otsuseid teeb asja ainult halvemaks.

Võib-olla leiab just sellest jäärapäisusest seletuse ka tõdemusele, et Leedul ja teistel naabritel viimasel ajal paremini läheb kui meil. Samuti selgitab see, miks suurettevõtted ei taha oma arenduskeskusi Eestisse tuua või miks Eesti ettevõtjad eelistavad uue tehase loomisel Lätit Eestile.

Aeg oleks paradigmat muuta. Tegeleme pärisasjadega. Sõnastame julgelt oma rahvuslikud huvid ja käitume nendele vastavalt. Ärme põgene vajalike otsuste eest, suutmatus oma huve sõnastada ja neist lähtuvalt otsustada on energia- ja tööstuspoliitikas andnud juba valusa kogemuse.

Oma huvide ja võimalustega tuleks arvestada ka rahvusvaheliste kohustuste võtmisel. Olgu harimatusest, hoolimatusest või hurraa-entusiasmist oleme juba enda kanda võtnud rohkem, kui kanda jõuame. Kõigest sellest võiks õppida.

Palju enam tuleks kuulata neid, kes tegeliku majandusega igapäevaselt kokku puutuvad, pingutavad ja riskivad meie ühise elu edendamise nimel. Majandus ei ole ettevõtjate erahuvi, mida tuleks allutada ühiskonna erinevate huvigruppide ja õiguslaste soovidele või poliitilistele dogmadele. Vastupidi, aitame oma ettevõtjaid, toetame neid. Ettevõtted peaksid tundma, et nad on ühiskonnale olulised, et neid mõistetakse ja vajatakse.

Loodame, et valitsus vähemasti kaalub neid võimalusi.