Eesti 200 poliitiline teekond on kohati olnud nagu sõit Ameerika mägedel. 2019. aastal jäid nad murdosa protsendipunktiga riigikogu ukse taha. Vaid kolm aastat hiljem, Ukraina sõja puhkedes, olid nad parlamendivälise erakonnana korraks vaid umbes kuue protsendipunkti kaugusel toona kõige populaarsemast parteist Reformierakonnast.

Siis algas ka Eesti 200 pikem allakäik, millesse 2023. aasta riigikogu valimised tõid hetkeks sisse ajutise toetuslisa. Praegu, kui erakonna toetus on olnud juba mitmendat kuud stabiilselt valimiskünnise all, on saadud endale uus vana juht, kellel seisab ees erakonna taasleiutamise raske ülesanne. Eesti 200-l tuleb nüüd teha oma viimased panused elu või surma peale.

Erakonna toetus kasvas suureks – valimiskünnise alt kuni peaaegu 20 protsendini – ajal, mil Reformierakond ja ülejäänud liberaalne tiib Eesti parteimaastikul oli erinevatel põhjustel nõrk ja teisi alternatiive ei olnud. Esimese hüppe üles tegi nende reiting 2020. aasta lõpus, kui abielureferendum oli päevakorral ning mittekonservatiivne osa poliitilisest süsteemist oli ebamugavalt ärevil.

Teine tõusulaine toimus 2021. aasta lõpus, mil siis juba valitsuses olev Reformierakond oli pidanud maha ja vähemalt rahva usalduse mõttes kaotanud rasked võitlused koroonameetmete ning energiakriisiga. See tõi oravate toetuse alla umbes 20 protsendi kanti. Samuti olid sotsiaaldemokraadid Indrek Saare juhtimisel siis veel märkimisväärselt halvas seisus.

Valijatel oli võimalik uskuda uude poliitikast puhtasse erakonda, mis lubas kõike teha paremini ja teistmoodi. Erakonda, mis jättis mulje, et nad teavad, mida nad teevad ja et neil on Eesti jaoks plaan olemas. Valijad otsisid alternatiivi ja tundus, et see on olemas.

Venemaa-Ukraina sõda muutis olukorda, kuna selle valguses tõusis Reformierakond taas jalgadele. Oravate ja Eesti 200 toetused hakkasid kiiresti liikuma vastassuundades. Kui märtsis 2022 lahutas neid kuus protsendipunkti, siis suve lõpus oli nende vahe juba enam kui 25 protsendipunkti. Ning riigikogu valimised kevadel 2023 olid ukse taga.

Samal sügisel valiti paljudele üllatuseks üpriski napi häälteenamusega Kristina Kallase asemel ka erakonnale uus juht, Lauri Hussar. Tagasivaates on võib-olla just see üks neid võtmemomente, mil Eesti 200 kui erakond hakkas oma trumpe hoogsalt maha mängima.

Riigikogu valimiste kampaania ajal positsioneeris Eesti 200 ennast väga lähedale Reformierakonnale kuni selleni välja, et valijatele anti mõista, et parim viis tagada Reformierakonna ja jumala eest mitte EKRE valitsuse moodustamine pärast valimisi, on hääletada just Eesti 200 poolt. Selle lähenemisega kaotas erakond ka suure osa oma senisest identiteedist. Lisame eelnevale Eesti 200 staarkandidaadi Johanna-Maria Lehtme skandaal, erakonna sisetülid ja intriigid ning veel üks juhivahetus 2023. aasta sügisel.

Kui Kristina Kallas erakonna juhina kandis vähemalt osa valijate jaoks hästi välja kuvandi erakonnast kui uuest puhtast ekspertide erakonnast, mis toob poliitikasse värske hingamise, siis Margus Tsahkna oli oma käitumise ja oma väljaütlemiste poolest pigem just selline tüüpiline poliitik, kes midagi uut ja tõsiseltvõetavat tuua ei tõota. Tsahkna juhatas sisse erakonna allakäigu järgmise etapi.

On samuti tähelepanuväärne, et samal ajal, mil Tsahknast sai Eesti 200 uus juht, toimus ka Kaja Kallase juhtimisel Reformierakonna allakäik, mille käigus nende lahkuvad valijad ei vaadanudki enam Eesti 200 kui alternatiivi poole, vaid muuhulgas pigem Isamaa suunas.

Eesti 200 jätkuv kimbatus päädis läbikukkumisega Euroopa Parlamendi valimistel. Erakonnast, mis lubas tuua Eesti poliitikasse uue kvaliteedi ja pika plaani, oli saanud partei, mis lubas minna johhaidii Euroopasse. Mindi aga hoopis valimiskünnise alla.

Nüüd on erakonna eesotsas taas Kristina Kallas, kuid minevikus lahti olnud uksed on erakonna vahepealsete avantüüride tõttu tema ees nüüd kinni. Valijatele ei ole võimalik enam maha müüa narratiivi, et Eesti 200 on mingil viisil uus erakond, mis suudab midagi teistmoodi teha. Seda ei usu enam keegi.

Seega on tuhast tõusmiseks erakonnal vaja täiesti uut identiteeti. Ei piisa sellest, kui heidetakse kõrvale vahepealsed kraavisõidud ja minnakse tagasi paari aasta taguste liistude juurde, nagu paistab plaanis olevat. Kristina Kallasele on see veel topelt raske ülesanne, sest mingis mõttes sümboliseerib ka tema seda, mis juba oli ja mis erakonna toetuse lõppkokkuvõttes hävitas. Ei oma tähtsust, et suuremat vastutust kannavad temale järgnenud kaks erakonna juhti.

Eesti 200 riigikogu fraktsioonis on 13 liiget ja praeguse seisuga jäävad nad kevadel 2027 kõik oma tööst ilma. Võib-olla osal neist ei ole sellest probleemi, sest minnakse tagasi tegema seda, mida tehti enne riigikogusse pääsemist, aga mõnele on poliitikutöö kindlasti ka meeldima hakanud ja nad ei tahaks sellest loobuda.

Kui Eesti 200 püsib edasi valimiskünnise all või selle lähedal, siis hakkavad need poliitikud teiste erakondade poole vaatama. Ilmselt nad juba mõttes vaatavadki. Kohe varsti on viimane aeg, kuid ega neil palju häid variante ei ole. Ning kui sa oled meeleheitel, siis poliitikas kasutatakse sind ära, mitte ei soovita sulle ennastsalgavalt head. See käib nii erakonna kui ka eraldi poliitikute kohta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.