Pärast 2023. aasta riigikogu valimisi oleme erakonnamaastikul näinud enneolematuid asju. Valimistejärgseid toetusemuutusi on olnud alati, sedapuhku on need aga erakordselt suured. Mitmete koalitsioonierakondade toetus on langenud kaks korda, Isamaal suurenenud kolm korda, ka sotsid on poole juurde saanud.

Eriti erandlik nähtus on EKRE ja Keskerakonna üheaegne amortiseerumine. See tähendab, et ideoloogia, mis suurt osa erakonna toetajaid ühendas, on kannatada saanud. Keskerakond sai valimistel 16 kohta, praegu on neil fraktsioonis seitse, EKRE-l oli 17 kohta, praegu 11. See on loonud absurdse olukorra, et suuruselt teine mõtteline fraktsioon riigikogus on 16-kohaline fraktsioonidega mitte ühinenud saadikute grupp.

Mis juhtus? Olen veendunud, et enamiku suurte muudatuste alus on strateegilised vead suhtumises Ukraina sõtta. Valesti hinnati sõja mõju meie inimestele ja valesti kujutati ette eesti rahva tegelikke muresid. EKRE ja Keskerakonna valimiseelne suund 2022. aasta sügisel oli võita armastust toimetuleku üle kurtmisega ja Ukraina toetamise üle pahandamisega. See oligi viga. Hääli said need, kes tegelesid sõja ja turvalisusega.

Martin Helme üritas EKRE-t veel päästa meetodiga, mille sõnastas Valgevene võltspresident Aleksandr Lukašenko, et "parem olla diktaator kui gei", aga see ka ei aidanud. Helmete võimuvertikaal ei olnud paljudele ahvatlev ja erakonnast lahkunutest sündis uus erakond ERK ehk Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid, mis juba näpistab toetusprotsente nii EKRE-lt kui ka Isamaalt.

Pärast juhi- ja ideoloogiamuutust on Keskerakonnast saanud lihtsalt seitsmekohaline riigikogu vene fraktsioon. Ilma suurte muutusteta eestikeelselt valijat tagasi ei saa ja ainult Lasnamäega suurde mängu asja pole. Vene valija jääb küll ilmselt suuresti alles.

Reformierakond on näiliselt või sees, sest kõik 37 häält fraktsioonis on alles ja ruumi manöövriteks väga palju. Asi siiski nii lihtne ei ole. Majanduslangus, maksutemaatika ja Vene äri kriisi kohmakas lahendamine on viinud toetuse ligi poole alla. "Toole palju, armastust vähe" olukord oleks ilma EKRE ja Keskerakonna vigadeta veel kehvem. Teiselt poolt, kuhu liberaalidel minna?

Eesti 200 14 kohta riigikogus tulid suuresti neilt liberaalidelt, kes Reformierakonda valida ei tahtnud. Nüüd on sama rolli täitmas Parempoolsed oma 4–7-protsendilise toetusega, aga valimised on kaugel ja seni on neil ainult mõtteline osa pirukast. Eesti 200 ideoloogiaotsingud päädisid juhivahetusega, eks näe, kas nüüd tuleb mingi eristuv strateegia või mitte.

Sotside toetuse tõus 17 protsendini väga imestama ei pane. Neid, kes sotside moodi mõtlevad, on Eestis kindlasti rohkem kui valimistel saadud üheksa kohta näitavad, ja seda maailmavaadet pärast Keskerakonna muutumist ei esinda meil keegi.

Teiste eksimused on viinud Isamaa toetuse vahepeal ligi 30 protsendini. Võrreldes valimistel saadud kaheksa kohaga riigikogus on see lausa uskumatu tõus. Kas see on jääv, näitab aeg. Riskikohad on küll nähtavad. Isamaa juhtimise juures on väga vähe naisi ja pink lühike. Seda kompenseerib küll kõikejõudev juht. Urmas Reinsalu on erakonna hääl, hing ja jalad, ta on kõikjal ja alati, aga kas sellest piisab mitmeks aastaks, seda veel ei tea.

Ette vaadates on selge, poliitilise skaala konservatiivsemal teljel läheb kohe väga kitsaks. Seal tunglevad radikaalne EKRE ja tema pehmemad variandid Isamaa ja ERK. Konservatiivsema suuna võtab vastavalt Mihhail Kõlvarti sõnadele ka Keskerakond. Kui see saab olema konservatiivsus, mida Venemaal harrastatakse, siis läheb asi veel huvitavamaks.

Riigikogu valimiste järgsed poolteist aastat on seega olnud nagu kaleidoskoopi vaatamine, kõik muutub ja kiiresti. Kogu seda palavikku võimendavad veel iganädalased uuringutulemused, mille põhjal nii erakonnad kui ka meedia teevad sügavmõttelisi järeldusi. Need on saanud juba kunstiliigiks.

Poliitikas ei muuda aga olukorda toetusuuringud, vaid valimised. Kohalikud valimised on rohkem kui aasta pärast, presidendi valimisteni on aega kaks aastat, riigikogu valimisteni kaks ja pool, need on ainsad tegelikud konstandid. Saab näha, kas nüüd tuleb rahulikum aeg või jätkub samasugune ideoloogiate, värvide, istekohtade ja sõprade vahetus.

Veel torkab silma, et pärast Kaja Kallase lahkumist on erakondades väga vähe rahvusvaheliselt tegelikult hakkama saavaid poliitikuid. Mõnel erakonnal pole üldse kedagi. Ühe lausega: meie erakonnamaastik on praegu kõval kohalikul tulel keev sisepoliitiline supp.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.