Kõik on ilmselt kuulnud sõna "rohepööre", kuid isiklikult see ühegi inimese jaoks veel midagi ei tähenda. Soovitusi ühistransporti kasutada ja prügi sorteerida küll tehakse, kuid üksikisikule kohustusi seatud ei ole. Kuid on peresid, kes on ise otsustanud mõelda rohkem sellele, kuidas elada nii, et ka järeltulijatele jääks planeet, mis on eluks sobilik.

"Praegust olukorda vaadates ma natuke kardan, mis see laste tulevik võib tulla," tõdeb oma neljale pojale hoolega parandustöid õpetav Sven Kuklane. Norras on tal ettevõte, mis aitab inimestel pisiparandustega hakkama saada, sest seal on juba süvenenud komme töötamast lakanud asjad pigem prügimäele saata. Parandamisoskus lihtsalt hääbub.

Sama tulevikku näeb Sven ka Eestis ja on eesmärgiks võtnud vähemalt oma poegadest kasvatada mehed, kellel mutrivõti ja akutrell hästi käes püsivad. Vastasel juhul viib tulevik tõesti allamäge. "Kui me ise ei oska teha – remontida ja näha, kuidas asjad tiksuvad või mis paneb need asjad tiksuma, siis me pigem ostame poest jälle uue asja. Võib-olla tahab ta ainult patareivahetust, aga me läheme ikkagi poodi ja ostame uue, sest me ei tule selle peale, et see patarei sai läbi," kirjeldab ta mentaliteeti, milleni jõudmisest peaksime lausa ühiskonnana proovima hoiduda.

Kuidas suhtutakse aga praegu inimestesse, kes sissetulekute poolest võiksid endale uusi asju lubada, kuid eelistavad taaskasutust? Kuue lapse isa Indrek Zolk on seda omal nahal tundnud. Põhimõttega asju võimalikult viimase piirini taaskasutada on ta jäänud rohkem silma neile, kellele tema elustiil ei sobi. Liinibussis parandatud jope ja kõrvaltvaatajate hinnangul liiga katkise lapsevankriga viibides sattus ta aga lausa lastekaitse huviorbiiti.

Indreku naine Linda võtab pere valikute põhjused aga lihtsasti kokku: "Ma näen seda asjade orjust ja ma ei taha seda taastoota," ütles ta. "Ma näen, kuidas asjad on muutunud staatuse sümboliks. Me tihtipeale defineerime ennast läbi asjade – kellel on rohkem asju, see on justkui kõvem, tegijam." Selle vastu võitlemine on aga, nagu näeme, tänamatu töö.

Käitumispsühholoog Andero Uusberg selgitab vajadust üha enam uusi asju osta päris lihtsa loogikaga: "Inimese tundeaparaat on ehitatud küll nõnda, et ta paneks meid ikka ja jälle otsima neid olukordi, kus me saame, mida tahame." Nii võib juhtuda, et iga uus asi meie valduses tundub saavutusena. Aga sama efekti võib saavutada ka siis, kui saab uhkust tunda selle üle, et oled millegi parandamisega hästi hakkama saanud.

Pereisa Märt Kunnus nimetab end uhkusega tarbimisvastaseks. Oma naise ja nelja lapsega on ta kolinud Viljandimaa metsade vahele, kus peamiseks transpordivahendiks on kas pool keskmist kuupalka maksev auto või mitu korda kallim elektriratas, mis keskkonnahoiu seisukohalt vanale autole siiski silmad ette teeb. "Ma võin ju suhtuda nii, et mul on vana auto ja tunda ennast halvasti, aga ma saan selle osta poole keskmise kuupalga eest ja see sõidab väga hästi, turvaliselt ja kindlalt. Siis tuleb sellest tundest üle olla," ütles Märt. Lapsed on harjunud ideega, et elu mõte ei seisne asjades ja nii ei oska ükski neist isegi sünnipäevaks midagi erilist soovida. Parema meelega veedavad nad aega oma aeda ehitatud seiklusradadel, korjavad kodukanade mune ja rõõmustavad, kui saavad päeva jooksul isast rohkem samme tehtud, sest siis saab auhinnaks ihaldatud nutiaega.

"Mitu maakera meil on?" küsib Indrek juba ammu keskkonnasõprade hüüdlauseks saanud küsimuse. "Millal need maakerad otsa saavad ja mida me siis teeme?" tekib samuti õigustatud küsimus. Ta tõdeb, et asjade parandamine enda jaoks küll uute ostmisest odavam ei tule, aga planeedi heaks on ta valmis oma rajal jätkama.

Mirjam Mõttuse autorisaate "Siin me oleme" värske hooaja avasaade algab ETV-s reedel kell 20. Juba praegu saab esimest osa vaadata selle loo juures olevast videost.