Mulje, et Venemaa korraldas vahepeal vähem õhurünnakuid, võib vastata tegelikkusele, kuid selles pole tõenäoliselt peidus mingi strateegiline kaalutlus, vaid pigem asjaolu, et Venemaal pole olnud piisavalt droone ja rakette, lausus Karu.

"Venemaa eesmärk on ikka sama – üks osa (rünnakutest) läheb sõjaväeobjektide, aga väga suur osa läheb tsiviiltaristu pihta. Mõte on ukrainlaste võitlustahe alla viia. Tihti on efekt tegelikult vastupidine – kui lasteaed pihta saab, on ukrainlaste motivatsioon sellest hoopis tõusnud," ütles ta.

Põhjus, miks ränkade tagajärgedega õhurünnakud, nagu viimasel ajal Poltavas ja Lvivis, siiski Ukraina pinnale jõuavad, pole niivõrd moonapuuduses kui Ukraina suuruses, nentis Karu.

"Loomulikult on ka (õhutõrje)süsteeme ja  moona vähe, aga kui me vaatame sõda ja kaarti, siis jääb mulje, et on suur Venemaa ja hästi tilluke Ukraina. Tegelikult, kui võtame Venemaa ära, on Ukraina kõige suurem riik Euroopas. Pindala on niivõrd tohutu, et kihilist õhukaitset igas suunas üles ehitada on väga-väga raske. President Zelenski on korduvalt öelnud, et tal oleks vaja 25 Patriot-süsteemi, aga praegu on tal ainult viis," lausus Karu.

Ukrainal on kindlasti abi lääneriikide antud hävitajatest F-16, kuigi ukrainlased pole oma plaane, kuidas nad neid kasutada kavatsevad, veel liitlastega jaganud.

"Peamine mõju oleks see, kui venelased oma lennukitega nii Ukraina piiri lähedale ei julgeks minna. /.../ Ukrainlased on selle poolest tuntud, et nad oma tulevikuplaane ei avalda. Me ei ei teadnud, et nad lähevad nii kiiresti ja edukalt Kurski peale, see tuli ootamatult nii venelastele kui ka lääneliitlastele," ütles Karu.