Viimased kohtumised USA presidendi Donald Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski vahel on andnud Ukrainale pigem positiivseid sõnumeid, leidis Luik.

"Nii Ankaras kui ka nüüd Washingtonis on Trump rõhutanud USA toetust ja arusaama sellest, mida ukrainlased teevad. Minu jaoks kõige huvitavam oli Ankaras, kus Trump ütles, et jah, ukrainlaste Venemaa pommitamist võib võtta eskalatsioonina, aga see on eskalatsioon, mis võib viia rahuni. Siin tegelikult Trump oli natuke teisel lainel kui mitmed administratsiooni liikmed, kes on öelnud, et siin on eskalatsiooni riske. Eriti USA välisministeerium on olnud mures sellepärast, aga Trump andis sellele rohelise tule – ma arvan, see on niisugune asi, mis Kremlile kindlasti ei meeldinud," lausus Luik.

Suhtumise muutuse taga on Trumpi arusaam, et kahe sõdiva poole jõud on võrdsustunud, mis võib sillutada tee rahuprotsessile, märkis ta.

"Selle üle võib vaielda, milline nende (Ukraina) süvalöökide reaalne sõjaline või psühholoogiline efekt tegelikult on. Võib-olla me seda ka natuke ülehindame, aga igal juhul on väga hea Trumpi vaatevinklist see, et nüüd on ka ukrainlastel mingisugused kaardid ja tõenäoliselt on ka võimalik proovida jälle elustada mingit tüüpi rahuprotsessi. Näib, et selles suunas asjad liiguvad," ütles Luik.

Loodetavasti toimub lähiajal USA läbirääkijate Steve Witkoffi ja Jared Kushneri visiit Ukrainasse, märkis Luik.

"Et rõhutada läbirääkijate neutraalsust, oleks selline visiit juba iseenesest sümboolselt väga vajalik. Teisest küljest, Venemaa suunalt ma ei märka absoluutselt mingisugust huvi mingitki tüüpi läbirääkimiste vastu välja arvatud (Ukraina) alistumise läbirääkimised. Aga kui me räägiksime asjalikest, sisulistest läbirääkimistest, siis president Putin seda kindlasti ei taha," lausus Luik.

"Ma usun, et Putini vaatest ei ole tema relvad veel kaugeltki lõppenud ja ta on valmis minema veel palju-palju kaugemale ja (tegema) mitu-mitu eskalatsiooniringi, enne kui üldse oleks väiksemgi tõenäosus, et mingid läbirääkimised toimuvad," lisas ta.

Grahami eelnõu poliitiline kaal on väga suur

Kuigi USA välisminister Marco Rubio on oma väljaütlemistes juhtinud tähelepanu võimalikule eskalatsiooniohule, siis teisest küljest saab öelda, et Trumpi administratsioon on olnud Bideni administratsioonist palju julgem ja kindlameelsem, märkis Luik.

"(Eelmise administratsiooni) jaoks eskalatsiooniriskid sisuliselt halvasid nende abi ukrainlastele, mis puudutab Venemaa pommitamist. Mäletatavasti Bideni jaoks oli see täielik punane joon," nentis ta.

Oluline on ka nüüdseks USA senatis toetuse saanud endise senaatori Lindsey Grahami eestvedamisel valminud Venemaa-vastaste uute sanktsioonide eelnõu.

"Esiteks on see oluline poliitiliselt, sümboolselt. Teiseks on see oluline, sest see võimaldab niinimetatud teiseseid sanktsioone ehk küsimus ei ole niivõrd Venemaale sanktsioonide seadmises, kuivõrd nende riikide sanktsioneerimisest, kes kauplevad venelastega ja ostavad näiteks Vene odavat naftat. Põhimõtteliselt võimaldab selline seaduseelnõu sanktsioneerida Hiinat, Indiat. Aga fakt on ka see, et see seaduseelnõu ei ole veel nii kindlal pinnal, et see igal juhul kongressist läbi läheb, sest on väga palju erinevaid jõude, kes on selle seaduseelnõu suhtes skeptilised mitmel põhjusel, mis ei ole seotud Ukrainaga," lausus Luik.

"Aga selle seaduse poliitiline kaal on väga suur ja arvestades, et see kannab meie seast lahkunud suure senaatori nime, siis ma usun, et lõpuks see vastu võetakse. Mil viisil ja mis sisuga täpselt, seda on vara öelda," lisas ta.

Ka lääneriigid on Luige hinnangul olnud Venemaa survestamisel väga ühtsed.

"Ma olen natuke üllatunud, kui tugevalt on seda ühtsust õnnestunud hoida. Loomulikult on erinevused detailides: kes tahavad aktiivsemaid läbirääkimisi Venemaaga, kes proovivad vahendada ja nii edasi. Aga on põhimõtteline arusaam, et me peame ohvrit toetama," ütles Luik.

"Teiselt poolt ka see, et Ukraina on tänaseks juba muutunud niivõrd tugevaks. See on minu arvates üks väga oluline aspekt, sest ühest küljest on soov aidata, aga teisest küljest, kui riigid näevad, et Ukraina suudab meile midagi pakkuda, siis hakkab tööle ka oma huvi ja Ukraina abistamine ei ole enam heategevus, vaid see asub kindlale riiklike, rahvuslike huvide platvormile," lisas ta.

Segadus rakettide tootmise loaga

Üks suur teema Ühendriikide ja Ukraina vahel on USA õhutõrjerakettide tootmise loa andmine Ukrainale, mille kohta on tulnud vastakaid sõnumeid ning pole selge, kas USA annab Ukrainale loa Patrioti rakettide tootmiseks või mitte või millal see juhtuda võiks.

"Ausalt öeldes ma ei uskunud algusest peale, et sellest praktikas midagi suurt kohe välja tuleb. USA suurfirmad on väga ettevaatlikud. Tegu on ülipeene tehnoloogiaga, niinimetatud PAC-3 raketid, mis võimaldavad alla lasta Vene ballistilisi rakette, ja see on unikaalne tehnoloogia. Kujutada ette, et see tehnoloogia antakse ukrainlaste kätte, see seab terve hulga riske, mis on seotud intellektuaalse omandiga. Sest et firmad ei ole tahtnud tegelikult ka stabiilsemate lääneriikide kätte seda tehnoloogiat anda. Näiteks sakslased on pikka aega palunud, et nad saaksid toota PAC-3-e ja sellist võimalust neil hetkel veel ei ole," lausus Luik.

"Trump ju ütles ka Ankara tippkohtumise eel, et ega ta ei ole nende firmadega rääkinud ja ma usun, et see oligi see, mis sai sellele projektile saatuslikuks," lisas ta.

Luige sõnul ei oleks ka juhul, kui ukrainlastele praegu rakettide tootmise luba antaks, sellest praktilist kasu enne paari-kolme aasta möödumist.

"Nende rakettide tootmine on niivõrd keeruline, niivõrd spetsiifiline, nõuab niivõrd palju osi, radareid, mootoreid, mida tuleb eraldi toota. Mingisugune kiire lahendus õhutõrje vajadustele see ei ole, ikkagi tuleb leida olemasolevatest liitlaste ladudest lisarakette," märkis Luik.

Liitlaste ladudest saadavad õhutõrjesüsteemid ja -raketid ongi Ukraina jaoks praegu ainuke kiire lahendus, kuidas tõrjuda agressori õhurünnakuid, lisas ta.