Igor Kopõtin tõdes "Ukraina stuudios", et Venemaa ja Ukraina sõda on jätkuvalt kurnamissõda, kus osapooled rakendavad väga palju ressurssi. "See meenutab väga paljuski esimese maailmasõja operatsioone, kus mõlemalt poolt on rakendatud väga suurt materiaalset ressurssi, elavjõudu, aga ei suudetud saavutada ei selgeid operatsioonilisi ega ka sõjalisi eesmärke," selgitas ta.

Kopõtini hinnangul on droonid toonud sõjateooria vaatest sõjapidamisse murrangu, tegutsedes õhus, maal ja merel, täites erinevaid ülesandeid. Lisaks kasutatakse droone ka väga madalal tasandil nagu rühmade ja jagude tasandil, mis näitab, et droonide tegevus on kõikehõlmav. Siiski ei ole droonid Kopõtini sõnul suutnud veel lahinguväljal operatsioonilist edu tuua.

"Nii et see oleks puhtalt nagu droonide saavutatud. Ikkagi droonid, kui sõjatehnoloogia on vahend inimeste kätes ja operatsiooni või siis sõja edu sõltub sellest, kuidas ühe või teise sõdiva osapoole kindralstaap, juhtimiskeskused suudavad sõjalise tehnoloogia mõju lahinguväljal lahti mõtestada, viia selle operatsioonilisse kontseptsiooni ning seda siis rakendada olukorras ja viia see taktikaline edu operatsiooniliseks. Seda me ei ole paraku veel näinud."

Nädalaid kestnud Ukraina pealetung Venemaal Kurski oblastis on ületanud oma kulminatsioonipunkti, arvab Kopõtin.

"Kulminatsioonipunktiks nimetas sõjateoreetik Clausewitz seda hetke, kui pealetungiva poole logistilised liinid venivad liiga pikaks, siis peale tunginud väed on rohkem hajutatud ja ülekaal hakkab järk-järgult üle minema kaitsvale osapoolele ja siis kaitsev osapool võib korraldada vasturünnakuid peale tungivale poolele," selgitas ajaloolane.

Ta lisas, et kaitse on sõjas alati tugevam kui pealetungija. "Pealetungi on alati raskem läbi viia ja korraldada. Peale tungiv pool kannab ka rohkem kaotusi. Tõenäoliselt ei olnud ukrainlaste ülesanne see platsdarm suurendada selliseks, et sellest teha suurem pealetung Kurski ja Moskva peale. Ilmselt ei olnud sellist ambitsiooni. Üks oluline võib-olla poliitiline aspekt on see, et Ukraina maaväelane, nii-öelda Ukraina sõduri saabas astus Venemaa territooriumile ja see andis suurt poliitilist profiiti ja tugevust Ukraina sõjaväele, mis tugevdas või parandas ukrainlaste moraali," rääkis Kopõtin.

Kopõtini hinnangul on aga Ukrainal ja Venemaal sõjas ühesugune probleem – kumbki ei ole veel piisavalt arenenud nii, et neil oleks tekkinud oskus opereerida suuremate operatiivkoondistega. Sõjategevus toimub tema sõnul enamasti brigaadidega.

"Venelaste pealetung Donbassi piirkonnas on selline metoodiline, kus väga palju kasutatakse kaudtuletoetust ehk suurt tuld, väga massiivseid rünnakuid jalaväelastele ja trotsides kaotusi üritatakse siis samm-sammult vallutada suuremaid maa-alasid ja tegelikult edumaa on väga väike. Ukrainlased on suutnud tõepoolest saavutada operatsioonilist üllatust ja see on juba vähemalt teine kord või isegi kolmas Ukraina-Vene sõjas, kus venelased justkui ei oodanud rünnakut. Neil võis olla luureinformatsioon, aga nad ei olnud valmis selleks rünnakuks, mida Ukraina armee on Kurski oblastis teinud. See üllatusmoment andis väga palju, augusti esimestel päevadel, kui operatsioon algas, oli ukrainlastel päris märkimisväärne edu," selgitas ta.

"Aga jällegi, praegu me näeme, et see operatsioon on seiskunud sisuliselt ja venelaste poolt on organiseeritud vasturünnakuid. Probleem on selles, et ei Ukraina ega Vene pool suuda grupeerida operatsioone strateegiliste eesmärkide saavutamiseks. Ja ilmselt, kui me räägime sellest, kuidas seda sõda saaks lahendada puhtalt sõjaliselt, siis sõltub sellest, kuivõrd kiiresti suudavad kas Kiievi või Moskva kindralstaabid õppida sellest kogemusest ja töötada välja mingisuguse uue kontseptsiooni, mis suudaks viia taktikalise edu operatsiooniliseks lahinguväljal," lisas Kopõtin.

Kopõtini sõnul õpib Ukraina samas kiiresti ja loob enda sõjapidamisviisi.

"Nad ei võta üle puhtalt võib-olla kõiki NATO sõjapidamise põhimõtteid, vaid minu hinnangul nad üritavad välja töötada oma rahvuslikku sõjakunsti, kus nad komponeerivad elemente nii NATO sõjapidamise teooriast kui ka võtavad vastu need vanad põhimõtted, mida kasutati Nõukogude Liidu sõjateoreetilises koolkonnas," selgitas sõjaajaloolane.