"Mahepõllumajanduse arendamine on palju mitmetahulisem kui ainult maa-ala kasvatamine, mis on praegu ainsaks eesmärgiks seatud," ütles eriraporti koostamist vedanud kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus.

Pentus-Rosimannuse sõnul toetas eelmisel rahastamisperioodil EL mahepõllumajandust 12 miljardiga, aga kuna toetus on pindalapõhine ning pole Euroopa tasandil kuidagi seotud mahetoodete kasvatamise või müümise tingimusega, pole võimalik hinnata, kas selle raha eest mahetoitu turule ka juurde tuli.

Pea 40 protsenti Euroopa maast kasutatakse põllumajanduseks ja kuigi selle esmane eesmärk on toidu kasvatamine, on sel suur mõju nii maapiirkondade arengule kui ka keskkonnale. Sünteetiliste pestitsiidide ja väetiste kasutamise keeld teeb mahepõllumajanduse traditsioonilisest põllupidamisest keskkonnasõbralikumaks, mistõttu on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks, et 2030. aastaks oleks kogu põllumajandusmaast 25 protsenti mahe.

Alates 2014. aastast on mahemaa osakaal kasvanud ja 2022. aastal oli seda ligi 17 miljonit hektarit ehk 10,5 protsenti põllumajandusmaast. Audiitorite hinnangul on 2030. aasta eesmärgi saavutamine vähetõenäoline, kuna selleks peaks mahepõllunduse pindala kasv olema kaks korda kiirem.

Pentus-Rosimannus rõhutas, et põllumajandussektor teeb tõsiseid ja nähtavaid pingutusi, et keskkonna vajadusi rohkem arvestada. "Igas liikmesriigis pingutatakse, aga selleks, et mahepõllumajanduse potentsiaal mõjule pääseks, ei piisa ainult toetuste abil pindala kasvatamisest – mahetoidu tootmine, töötlemine ja tarbimine on vähemalt sama olulised." 

Kontrollikoda leiab, et mahepõllumajanduse arenguks mõeldud raha tuleks paremini sihtida, sest praegu ei arvesta see piisavalt ei turu- ega keskkonnaeesmärkidega. Eelmisel rahastamisperioodil, aastatel 2014-2022, eraldati Euroopa põllumeestele 12 miljardi euro jagu mahetoetusi, millele lisandub ligi 15 miljardit aastani 2027. Kuigi mahepõllumajanduse määrus kehtestab väga olulised põhimõtted, nagu näiteks vastutustundlik looduse kasutamine ja maastike säilitamine, on nendega arvestamine vabatahtlik. Seega võib juhtuda, et mahetoetust saadakse ilma neid põhimõtteid järgimata.

Enamikus Euroopa riikides on mahetooted endiselt nišikaup, kokku moodustavad need Euroopa toiduturust neli protsenti. Kui Taanis kulutab keskmine tarbija aastas mahetoidule 365 eurot, siis Rumeenias ainult kaks eurot. Erinev on ka mahepõllumajanduse osakaal, ulatudes vähem kui viiest protsendist põllumajandusmaast Madalmaades, Poolas, Bulgaarias, Iirimaal ja Maltal rohkem kui 25 protsendini Austrias.

Eesti on mahemaa osakaalu pingereas 23 protsendiga Austria järel teisel kohal. "Eesti on samuti üks neist riikidest, kes on pindala kasvatamise kõrvale seadnud teisi eesmärke, seda nii tootmise, tarbimise kui ka teadlikkuse vallas. Just sellist terviklikku lähenemist soovitame me ka kogu Euroopa tasandil," ütles Pentus-Rosimannus.

Kontrollikoja aruanne tõi ka välja, et Euroopas puudub pikaajaline vaade sektorile. Pärast 2030. aastat ei ole mahepõllumajandusele seatud ühtegi eesmärki ning nii EL-i tegevuskava kui ka rahastamisplaan lõppevad 2027. aastal.

Samuti pole Euroopa Liidul piisavalt andmeid, et hinnata mahesektori arengut ning selle mõju keskkonnale ja kliimale.