Kes meist ei oleks hädas sellega, et oleme liialt kaua erineva suurusega ekraanide lummas? See ekraanide lumm on kaasaja mood ja paratamatus. Võrgu- ja rakenduste maailm pakub ju seninägematuid võimalusi. Muu hulgas tundub ekraan ka suurepärane lastekasvataja - anna aga kätte ja vaikus ongi majas. Nüüd seisame aga fakti ees, et meie lapsed on nutimaailma uppumas. Uuringud ütlevad, et keskmiselt veedab 8-kuni 12-aastane laps ekraani ees neli kuni kuus tundi, teismeline laps kuni üheksa tundi. Spetsialistide arvates on seda liiga palju.

Sündmuskorraldusega tegelev Katre Trei kasvatab kaheksa-aastast tütart, kellel ilmnesid ühtäkki käitumisprobleemid, millele ema ei osanud esiotsa täpset selgitust anda.

"Tal keevad emotsioonid nii üle, et ta ei suuda neid enam ohjata. Ta lööb, karjub, kasutab enda jaoks ebaharilikke sõnu, proovib minult mingit reaktsiooni kätte saada. Ja ongi väga raske sel hetkel rahulikuks jääda. Naabrid on meile isegi politsei kutsunud," rääkis Trei.

Ema tunnistab, et panustab palju tütre kasvatusse, ning see, et mingil hetkel on politsei lapse raevuhoo pärast ukse taga, oli talle valus hoop. Naine leidis lõpuks abi "Imeliste aastate" programmist, kus õpetatakse lapsevanemaks olemist, emotsioonide maandamist ja muu hulgas ka seda, kuidas tulla toime laste liigse ekraanilembusega.

"Meil on piirangud. Ja tema telefon on minu telefoni kaudu kontrollitud. Ma saan sedakaudu piirata nii telefoni kasutamise aega kui ka erinevaid tegevusi. Ning meil on rahulikum aeg, minu stress on ka nüüd maandatud," jutustas Trei.

Rakvere lähedal elava Kätlin Egorsi peres kasvab kolm last. Vanim neist, 13-aastane poeg kaotas ühel hetkel huvi nii sõprade, kooli kui üldse elu vastu väljaspool arvutiekraani.

Egors sai aru, et midagi on valesti, kuid pidas seda puberteediealise noore tujukuseks ja mässumeelsuseks. Pojal, kes oli varem hea õppur, läks õppedukus alla. Ka õpetajad ei osanud enam millegagi aidata – poisil oli kõigest ükskõik, miski ei pakkunud talle huvi ega pinget.

See, et laps palju ekraani ees istus, ei tundunud alguses murettekitav. "Ta on ju siinsamas, kõik on korras." Egors tõdes, et tegi vanemana vea: ta oleks pidanud enam oma poja aega sisustama ja enam kontrollima tema tegevusi.

Aasta alguses otsustas Egors pojaga psühhiaatri juurde minna. Ta sai kinnitust, et pojal ei olnud depressiooni, küll aga raskekujuline ekraanisõltuvus. "Meie elu on nüüd reeglitega ja nende järgi me elame. Alguses tekkisid tal võõrutusnähud ja need olid ikka päris kohutavad: laps hakkas häält tõstma, asjad hakkasid lendama, uksed hakkasid paukuma..."

Aga juba mõne päeva pärast toimus muutus, poiss rahunes ning ka õppeedukus muutus paremaks. Egors teab, et oht pole möödas: "Nii kui ma ennast lõdvaks lasen, on probleemid tagasi."

Naise sõnul haarab teda õud, kui näeb linnapildis noori emasid, kelle väikestel lastel on pidevalt ekraanid ees. "Ma ei taha seda näha. Ma olen ise samamoodi teinud ja tulemus on käes."

Tapal elav Mari-Vivian Ellam on nelja väikese lapse ema. Ta tunnistab, et on ise ekraanisõltlane ning see on mõjutanud ka tema lapsi.

"Eks ma olen neile andnud ka seda tahvlit, kui olen ise tahtnud netis olla," möönis ta. Eriti raske on ühe lapsega, kes kohe hommikul ärgates tormab telefoni või tahvlit otsima ja võib ekraani taga terve päeva veeta. Perioodil, kus Ellam ise madalseisus oli ja väga lapsi ei kontrollinud, läks "asi lappama" – tütrel tekkisid mingist multikategelasest õudusunenäod. "Ta vaatab ju sisu, mille üle mul puudub igasugune kontroll. Ma ei tea, mida ta vaatab, kui järjest uued ja uued asjad tulevad peale. See on päris suur murekoht."

Sel hetkel otsustas Ellam end taas käsile võtta. See ei ole tal esimene taoline katse. Naine on hariduselt emakeele ja kirjanduse õpetaja. Liigne ekraanilembus on tal tumeda varjuna järel käinud juba ammu ja kõikjal. Koolis kaebasid lapsed, et õpetaja on tunni ajal liiga palju Facebookis. Ta on proovinud kõikvõimalikke viise oma hädast jagu saamiseks - nutitelefoni asemel on tal taskus nuputelefon, majapidamisest on internet korduvalt välja võetud, ta on teinud kõikvõimalikke reegleid, ent piiri pidada ei suuda. Proovi sa midagi kaasaegses digiriigis teha, ilma et mingit nutiseadet ei kasutaks. Ja kui nutisõltlane kasvõi netipanka siseneb, siis on ju vaid paari liigutuse kaugusel kogu muu kirju ahvatluste maailm.

Ellam elab praegu rangete piirangute järgi, mis kehtivad nii talle endale kui ka lastele. Kui ekraanid on lastelt ära võetud ja nad nõuavad ema tähelepanu, siis on see kindlasti koormav ja väsitav. Aga Ellam ütleb ka, et tal on selle üle tegelikult väga hea meel.

"Nii hea, et lapsed mind tahavad. Sest kui nad sind ei vaja, siis järelikult sa ei ole nende jaoks olemas olnud. Need emad, keda lapsed vajavad, on head emad!"

Lastepsühhiaater Kerstin Kõiva töö on väikeste ekraanihuviliste abistamine. Tema sõnul on kaks kolmandikku abi otsivatest peredest hädas liigse ekraanikasutamisega. Seejuures on mure kõigil peredel sarnane. Kõiva tõi välja, et mitte keegi pole olnud valmis selleks, kui kiiresti ja millise haardega ekraanid meie üle võimust võtavad.

"Mulle väga meeldis üks uuring, kus vaadeldi, kui kiiresti need ekraanid on levinud. Uuring keskendus alla kaheaastastele lastele ja algas 12 aastat tagasi. Sel ajal oli vaid kümnel protsendil lastest ligipääs ekraanile. Kaks aastat hiljem oli see protsent juba 40. Veel kaks aastat edasi: üle 75 protsendi alla nelja-aastastest lastest omas lausa oma seadet ja üle 97 protsendil oli ligipääs ekraanidele. See meeletu muutus toimus vaid kuue aastaga," rääkis Kõiva.

Psühhiaatri arvates on selline lausligipääs liiga varajane. Ekraanide rohket kasutust põhjendatakse lootusega, et seal pakutav sisu arendab last. Taoline lootus on aga ebarealistlik.

"Laps ise ei leia sealt seda arendavat sisu üles. Ta kasutab valdavalt meelelahutuslikku sisu ja see teda ei arenda. Mida väiksem on laps, seda tundlikum ta on just selle ekraani negatiivse mõju osas. Uuringud ütlevad väga üheselt, et kui laps saab ekraani alla kümnendat eluaastat ja laps on ekraanis enam kui kaks tundi päevas, siis seal on väga otsene mõju tema kõne arengule. Kõne omakorda mõjutab suhtlust, nii oma pereliikmete kui ka teiste lastega. Lisaks on tema mänguoskus viletsam. Pikas perspektiivis mõjutab see väga oluliselt tema elu."

Kerstin Kõiva tõdes, et üsna sageli teevad vanemad ka teadliku valiku: las ekraan õpetab lapsele inglise keelt, ka vanem ise suhtleb lapsega pigem inglise keeles. Tore ju, kui võõrkeel nii sujuvalt kätte saadakse. Häda on selles, et kui emakeel, eesti keel on puudlik, siis tekitab see probleeme lapse haridusteel.  

Kliiniline lapsepsühholoog Marileen Olenko tõi välja, kuidas ekraanid hoopiski pärsivad laste arengut: "Ekraan sekkub laste arengusse. Pidev ekraani kasutamine lapse rahustamiseks võtab sellelt lapselt ära võimaluse ise samm-sammult oma frustratsioonidega toime tulla."

Kui me täiskasvanute adume selle lumma ohtlikkust ja oleme vähemalt proovinud end kontrollida, siis laste jaoks on taoline enesedistsipliin pea võimatu, vähemalt ilma kõrvalise abita. Kogu ekraanilembuse keskne küsimus on aga see, kas me lapsevanematena oleme valmis selleks, kui palju lapsed meid päriselt tahavad, kui me neilt ekraanid ära võtame. Kas me oleme valmis koos nendega ekraanidest eemalduma?

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.