Ministeerium nutiseadmeid koolis piirama ei hakka

Et vähendada häireid õppetöös, on nutiseadmete kasutamine näiteks Rootsi, Prantsusmaa ja Hollandi koolides karmilt piiratud. Eestis on iga kool oma kodukorra sätestamisel vaba ning haridus- ja teadusministeerium üldiseid piiranguid ei plaani.
Mullu juulis avaldatud UNESCO raport andis ülevaate ülemaailmsest haridussüsteemide seirest ja kutsus riike üles keelustama nutitelefonide kasutamist koolides. Tervise Arengu Instituut uuris 2022. aastal põhikooliõpilaste tervisekäitumist ja sealt ilmnes, et sotsiaalmeediasõltuvuse sümptomeid esineb ligi kümnendikul lastest. Võrreldes neli aastat varasema uuringuga on see arv kasvanud.
Haridusministeeriumi üldhariduse- ja noortepoliitika peaekspert Helle Hallik ütles, et nutiseadmete liigtarvitamise ilminguid on näha ka Eestis, kuid üldist piirangut ei pea ministeerium vajalikuks. Halliku sõnul on tähtis see, et iga kool saaks teha kodukorra valikud iseseisvalt.
"Meil on omanäolisi koole ja see on erinev, et kes kuidas sellesse digimaailma üldse suhtub. Mõned koolid leiavad, et seda ei peaks enne 7. klassi üldse õpilastega puudutama, ja mõned koolid on seda meelt, et juba esimesest klassist on need digiseadmed lastel kasutada," rääkis Hallik.
Ta lisas, et kindlasti on ka õpetajati erinev, kui palju interaktiivseid vahendeid oma tundides kasutatakse.
"See peab olema iga kooli oma sisene kokkulepe. Väga raske on sellist üldist keeldu rakendada nii, et keegi millestki ilma ei jää. Kui tahta digipädevate inimestega ühiskonda, siis ei saa rääkida lauskeeldudest. Oluline on digipädevuste arendamise kõrval anda õpilastele edasi seda, kuidas digimaailmas ennast ja teisi säästvalt käituda," selgitas Hallik.
Ta lisas, et teistes Euroopas riikides on järjest rohkem aru saadud, et lisaks õpetajate ja õpilaste arendamisele digipädevuste vallas, on väga oluline toetada ka lapsevanemaid, jagada neile teadmisi, nõuandeid, nippe, kuidas last digimaailma ohtude ja digisõltuvuse eest kaitsta. Eestis on olemas näiteks portaalid tarkvanem.ee ja targaltinternetis.ee, mis on ministeeriumi andmetel ka üsna laialdaselt kasutust leidnud.
Psühholoogid on teist meelt
Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel oli üks laste internetisõltuvuse uurijatest üle kahe aasta kestnud projektis Digilaps. Konstabeli hinnangul peaks riik andma koolidele palju tõsisemaid, uuringutele tuginevaid signaale selle kohta, kuidas nutimaailmas toimetada, ja seeläbi saaksid koolid toetada vanemaid.
"Mida rohkem kool ise n-ö suunab lapsi digiseadmetes õppima, seda rohkem peaks kool ka pakkuma tuge nii lastele kui peredele, et kuidas siis olla see mõistlik, ennastjuhtiv nutikasutaja. See ei tundu päris õiglane, kui koolid väga näiteks rõhutavad, et jee! meil on digipädevused ja me pakume kõiki võimalusi, aga teades, kui keeruline on noori sealt välja saada... kui nad üldse seda tuge ei paku, siis see võib väga keeruliseks teha vanematel lastega kodus piiride seadmise ja seeläbi kannatavad ka peresisesed suhted. Kujutame ette, et kui noor saab igal hetkel öelda, et ta õpib nutiseadmes, siis ei ole vanemal ju ka võimalust öelda, et aga nüüd paneme selle ära," kirjeldas Konstabel.
Eesti Koolipsühholoogide Liidu juht Karmen Maikalu rõhutas, et on suur vahe, kas rääkida nutiseadmete kasutamisest õppetöös või isiklike nutiseadmete kasutamise piiramisest koolipäeva jooksul. Lapsevanemate harimine on Maikalu hinnangul vaid üks osa lahendusest, sest selle eest, mis toimub koolis, vastutab ikkagi kool ja seda vastutust ei saa panna lapsevanemate õlule.
"Paljudel vanematel puuduvad oskused oma laste nutiseadmete kasutamise piiramiseks ja selge on see, et need vanemad vajavad koolipoolset toetust ja siin ei saa mainimata jätta, et paljudel vanematel endal on nutiseadmete kasutamisega probleeme. Liigtarvitamine on täiskasvanute probleem täpselt samamoodi," selgitas ta.
Maikalu lisas, et isiklike nutiseadmete kasutamise piiramine koolipäeva jooksul võiks olla selline teema, mida ühiskondlikus dialoogis laiemalt arutada ja seda väga ausalt ning avatult.
Õpilasi aitavad alternatiivsed tegevused
Tartu Mart Reiniku kool on üks neist koolidest, kus algkoolilapsed kasutavad nutitelefone koolipäeva jooksul ainult õpetaja loal õppetegevuses. Alates viiendast klassist võivad õpilased nutiseadmeid kasutada ka vahetunnis, kuid tunni ajal peavad need siiski olema kotis ja hääletul režiimil.
Kooli üheksanda klassi õpilane Kerttu Vau rääkis, et vahel näeb ta sellist tsüklit tekkimas, et kui näiteks ta tahaks juttu ajada, aga kõik sõbrad on telefonis, siis sukeldub ta ise ka telefoni. Sellest mustrist väljamurdmiseks teeb Vau vahel sõpradele ettepaneku mõneks muuks tegevuseks: "Ma ütlengi sõbrale, et tead, ma tahaksin sinuga praegu suhelda, et kas sa tahaksid teha midagi, mis ei hõlma seda telefoni? Siis me jalutame natuke või teeme midagi muud sellist."
Vau tunnetab, et väike jalutuskäik koolimajas või korra õues käimine on mõtete kõrvalükkamiseks paremad kui sotsiaalmeedia. "Selline füüsiline tegevus, kasvõi natukene, aitab palju rohkem puhata. Kui vaatan selle 15-minutilise vahetunni jooksul Tiktoki videoid, siis mul on tunne, et aju on juba järgmise tunni alguses ülekoormatud."
Mart Reiniku kooli direktor Enn Ööpik rääkis, et näeb vahetunnis nii seltskondi, kes veedavad aega telefonis kui ka seltskondi, kes jooksevad õues, mängivad palli või lauatennist. Sealjuures vahel kasutatakse reketina just nutiseadet.
Tundides isiklike seadmete tarvitamisega Ööpiku sõnul eriti probleeme ei esine, küll aga näeb ta hommikuti väsinud õpilasi. "Küsimus ongi selles, et koolipäev on ikkagi vaid üks osa päevast. Mina ei saa minna kellegi voodi äärde ega öötundidesse seda nutiseadet ära võtma," märkis ta ja lisas, et sisuliselt on iga noort inimest ümbritseva täiskasvanu ülesanne terve eeskuju pakkumine.
"Kas me ise teadvustame ja kontrollime, kui palju me oma nutiseadmes oleme? Kas see, mida me seal teeme, on meile ikka vajalik või siis me põgeneme millegi eest ja otsime lihtsalt asendustegevusi sealt?" püstitas ta küsimuse.
Tartu Ülikooli meediapädevuse spetsialist ja lastele digipädevuse koolitusi korraldav Inger Klesment on oma töö käigus internetist rääkinud ligi 10 000 lapsega ja üldiselt näeb ta, et lapsed mõistavad vanemate pandud piiranguid hästi. Üks kiire lahendus on tema sõnul koos uurimine. "Uuringud näitavad, et kui lapsega koos neid mänge mängida, koos multikaid vaadata ja sinna juurde seletada, et siis paranevad nii lapsevanema ja lapse vahelised suhted kui lapse digi- ja meediapädevus," rääkis ta.