Endine Tallinna linnapea Ivi Eenmaa sõnastas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Vene kultuurikeskus ei vääri rahule jätmist" mitu põhimõtet, mille kohaselt ei tohiks sellise asutuse asukoht ega nimi eriti praegusel ajal aktsepteeritavad olla. Oleme Tallinna koalitsiooniga Vene kultuurikeskuse küsimust mitmel korral arutanud ja ka abilinnapea Kaarel Oja sõnul tema haldusalas olev kultuurikeskus sellisel kujul kindlasti ei jätka.

Kultuurikeskus ja hääleõigus

Tõepoolest ei ole kultuurikeskuse omamise preferentsi (kasutan meelega võõrsõna) ära teeninud inimesed, kes "pole Eesti kodanikud, kes pole enam kui 30 aasta jooksul õppinud Eesti keelt ja kel ei peaks olema erilisi poliitilisi õigusi elu korraldamisel Eestimaal," nagu möönis Ivi Eenmaa.

Tegelikult ei tohiks Eenmaa kirjeldatud inimestel olema asja ka valimiskastide juurde. Aga seni on Venemaa Föderatsiooni kodanike valijahääl olnud olulisem kui küsimus Vene kultuurikeskuse sobivusest Eesti Vabariigi väärtusruumi.

Pole saladus, et enamik Venemaa kodanikke Eestis on Putini ja Ühtse Venemaa valijad. Seega annavad nad oma hääled ka nendele Eesti poliitikutele, kes putinliku välispoliitilise kursiga kõige paremini sobituvad.

Kaldudes teemast veidi kõrvale, tahan osutada ka ühele Eesti kodanikke otseselt alandavale asjaolule. Nimelt siin aastakümneid elavad vaenuliku välisriigi umbkeelsed kodanikud saavad valida nii oma "ajaloolise kodumaa" kui ka Eesti võimuesindajad, Eesti Vabariigi kodanikud aga saavad hääletada ainult Eesti valimistel.

Mitte et eestlased tahaksid osaleda Venemaa valimistel, kuid olukord on absurdne ja sellist asja teistes riikides naljalt ei näe. Eriti ülekohtune on see nende Eesti kodanike suhtes, kelle kodune keel on vene keel, aga kes on ometi pingutanud Eesti kodakondsuse saamise nimel, õppinud ära eesti keele ja austanud sellega meie riigi kultuuriruumi ning põlisrahvast. Mõni Venemaa kodanik pole viitsinud või lihtsalt tahtnud seda kõike ette võtta, aga avaliku elu üle otsustamisel on tema hääl ikka samaväärne.

Vene kodanike hääleõigus on nagu jäänuk eelmisest ajastust, umbes nagu sirp ja vasar Vene kultuurikeskuse lava kohal. Ivi Eenmaa oma looski kirjeldas väga täpselt kultuurikeskuse rippuma jäämist eelmise ajastu külge: "Vene kultuurikeskus pole mitte kunagi olnud populaarseks meelispaigaks vene muusika või visuaalse kunsti tipptasemel artistidele. Miks peaks keegi eesti või välismaine artist soovima astuda lavale, mille kohal jälk sirbi ja vasara kujutis? Svastika alla keegi ju tantsides või lauldes südant puistama ei lähe."

Pole mingi saladus, et näiteks juba kolmandat aastat päevast päeva Venemaa pommitamist kannatavad Ukraina artistid peaksid kutset esineda sellise sildi all mõnitamiseks. Ühelt poolt toetame me Ukrainat majanduslikult, poliitiliselt, sõjaliselt ja ka Ukraina riigilippude laialdase heiskamisega. Teisalt soodustame oma linnaruumis okupatsiooni põhisümbolite säilitamist ja lubame agressiooni massiliselt pooldavatel Venemaa kodanikel valida kohalikku võimu, seega teatud juhtudel kaudselt ka presidenti.

Ukrainlaste jaoks tähendaks esinemine Vene kultuurikeskuses nõustumist Kremli poolt agressiooni õigustamiseks väljatöötatud ideoloogiliste jutupunktidega. Nende kohaselt olevat Ukraina alad põlised Vene alad, ukraina keel olevat "rikutud" vene keel, ukraina kultuuri polevat olemas ja ukrainlased ise olevat mandunud venelased, kes vajavad kõigepealt "denatsifitseerimist" ja siis "rehabilitatsioonilist" russifitseerimist. Ukrainlased seepärast seal esinema ei nõustugi. Ja õigesti teevad, kuni me asju seal korda ei sea.

Eenmaa tegi märkimisväärse ettepaneku alustada laiemat avalikku arutelu Vene kultuurikeskuse saatuse üle kultuuriministeeriumi esindajatega: "Selge on see, et nime muutmisest on vähe. Pakun välja, et maja võiks ehitada ümber kogukondlikuks kultuurikeskuseks Tallinna südalinnas. /-/ Enne läheb vaja avalikku arutelu ja selgust, mis majas toimub. Seejärel avatud konkurssi, et anda hoonele (koostöös erasektoriga) uus kontseptsioon ning korraldada ka Eesti Arhitektide Liiduga arhitektuurivõistlus."

See on täiesti mõistlik ettepanek endiselt Tallinna linnapealt, kuigi enne seda sammu on igati õige ära oodata Tallinna abilinnapea Kaarel Oja ettepanekud nime ning kontseptsiooni muutmiseks.

Suurvene kultuur või Eesti venelaste kohalik kultuur?

Vene kultuur Eestis võiks ju areneda, kuid võrreldes okupatsiooniaastatega tuleks selles sfääris muutustele ruumi teha. Omal ajal veeti paljud vene kultuuri esindanud tippmuusikud, teatrilavastused, raamatud ja kunstinäitused sisse "keskusest" ehk Moskvast, Peterburist ja isegi Pihkvast. Kohalik venekeelne kultuurielu väljendus peamiselt Venemaa eeskujude matkimises.

Ka viimased kolmkümmend iseseisvusaastat on olnud probleem, et Eesti venekeelsed raadiojaamad ei mängi eestlaste ega kohalike venekeelsete muusikute laule. Kehtis justkui põhimõte, et "kõigepealt peab laul saama kuulsaks Moskvas, siis aktsepteerime seda ka meie". Just see peakski muutuma. Näiteks Julia Augi etendustel käivad ka eestlased. Kopõtinit, Troitskit ja Kuzitškinit loevad ka eestlased.

Eesti on eestlaste rahvusriik, kus ka teiste kultuuride esindajad saavad säilitada oma keelt ja põlisrahva jaoks kohaseid traditsioone. Suurvene šovinismi siinsed kandjad ajakirjanduses ja poliitikas on aga aastaid üritanud väita, et Eestis on "iga kolmas" elanik venekeelne. Seeläbi arvestatakse "venekeelse elanikkonna" kategooria sisse absoluutselt kõiki, kes ei ole juurtelt eestlased. Kusjuures eestlasi on pidevalt süüdistatud selle "kolmandiku" (mis on täiesti vale matemaatika) diskrimineerimises.

Oleks eriti küüniline lubada jätkata venestamise agressiivse vormiga Tallinna kesklinnas, mille sümbol on Vene kultuurikeskus oma sirbi ja vasara sümboliga fassaadil, mis meenutab "Vene maailma" peakontorit Eesti pealinna südames. See olukord peab muutuma ja sellele on minu parimal teadmisel ka linnavalitsuses mõeldud. Olgu igaks juhuks üle korratud, et svastikat me Tallinna linnaruumis ju ei eksponeeri.