Tahaks ju öelda, et viimasel ajal saab Eestimaal palju nalja. Kuigi tegelikult naljatuju ammugi enam ei ole. Juhan Viiding kirjutas oma iroonilised luuleread, mida parafraseerisin, sügaval nõukogude ajal, kui samuti naljatuju ei olnud, ent ometi püüti naljaga üle olla aina absurdsemaks muutuvast reaalsusest.

Oleme ju ikka mõelnud, et toona tuli kõik sellest, et Eesti ei olnud vaba ja olime võõrvõimu kontrolli all. Ning et kui me ise saaksime oma maal peremehed olla, siis oleks kõik hoopis teisiti.

Nii, nagu Tammsaare omal ajal kirjutas:

"Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid kordamööda meie üle valitsenud."

Siis aga juhtus nii, et kui Eesti sai iseseisvaks, tuli Tammsaarel kirjutada hoopis järgmised read:

"Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Meie leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige eesti mees.
Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei kujutelnud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist."

Mida selle peale kosta? Paistab, et kui Eesti sai iseseisvaks teist korda, kordus kõik täpselt samamoodi. Selgus, et alati ei olegi probleemiks võõrvõim, vaid hoopis inimtüübid, kes võimu juurde pürgivad. Olles küll nn eesti mehed – ja naised – kehastub neis ometi taas kord võõrvõimu sarnasus.

Muidugi, omaette küsimus on, millises suunas vaatavad valitsuse silmad. On see Eesti ja eesti rahva käekäik? Või on see kõikide võimaluste maa, nn Brüssel, kuhu on lootust pääseda veel parema palga ja ikka tõsiselt kõrge koha peale, kui alamal astmel, st kohaliku riigi tasandil, oled tõestanud oma püüdlikkust ja vastuvaidlematult kõiki reaalseid või kujutletavaid direktiive ellu viinud?

Kui 70 protsenti rahvast – või isegi rohkem – leiab, et valitsus kurnab neid, st peab valitsust oma vaenlaseks, siis on riik kriisis. Kui valitsus suhtleb rahvaga rahandusministri stiilis inimesi ähvardades ja alandades, kartmata mingeid tagajärgi, siis demokraatia ei toimi.

Kui kodus lapsi kasvatavatelt emadelt võetakse ravikindlustus, kui eesti lapsed ei saa õppida kaitstud emakeelses keskkonnas ning kui politsei võib konfiskeerida kodanike isiklikke asju ilma seadusliku aluseta – tuues vaid paar näidet –, siis on ilmne, et põhiseadusest enam eriti ei hoolita.

On levinud ütlemine, et need, kes ajaloost ei õpi, jäävad seda kordama. Eestlastel on ajaloos olnud kaks korda imeline võimalus luua oma iseseisev rahvusriik. Esimesel korral kaotasime oma iseseisvuse meist suuremate jõudude ja konfliktide tagajärjel. Kuid Eesti riigis endas ei olnud asjad ju ka päris korras, nagu Tammsaare tsiteeritud sõnad meile meenutavad.

Ka praegu on meie ümber suurte rahvaste konfliktid ja jõumängud. Loodetavasti mitte küll täitsa samasugused nagu tookord. Ometi peab selleski olukorras väikeriik tegelema esmajoones oma rahva turvatunde ja hakkamasaamise ning riigi tugevdamisega.

70 protsenti rahvast, kes ei usalda oma riiki, ei rutta tingimata seda riiki kaitsma. Tellitud tehnika ja moon võivad aastate pärast küll kohale jõuda, kuid kui võõrandumine oma riigist jätkub praeguse hooga, ei ole seda ühel päeval võib-olla enam kellelegi kätte anda.

Aga niisugusena ei kujutlenud ju keegi eesti meest või naist, kui ta mõtles oma riigist?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.