Teatriinimesed kogunesid teatriliidu algatusel nädala algul Toompeale Stenbocki maja juurde, et meenutada valitsusele kultuurirahva rahulolematust eelarve kärpe ja külmutatud palkade pärast.

"Meile on siin läbi aja, kümnete aastate jooksul lubatud erinevaid palgatõuse, selle kohta on erinevaid allkirjaga poliitikute dokumente. Meile on lubatud, et see viiakse vastavusse Eesti keskmise palgaga. Seni, kuni mingeid kindlaid numbreid ja faktilist tõestust ei ole, siis on see tühipaljas õhk," ütles näitlejate liidu esimees Reimo Sagor.

Riigi kulud kultuurile, spordile ja vabale ajale moodustasid üle-eelmisel aastal kokku natuke alla kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Eesti on siin Euroopa riikide seas eesrinnas – meist rohkem suunasid kultuuri avalikku raha vaid Ungari ja Island.

Olukorras, kus avalikust rahast kultuurile siiski ei piisa, võib aga küsida, kas ei peaks etendusasutused ise senisest rohkem teenima.

Praegu saavad teatrid valdava osa rahast riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Omatulu nagu piletimüük, kavalehed, meened või tulu kohvikust, moodustab teatrite eelarvest keskeltläbi kolmandiku.

Rakvere teatris maksab täispilet ühele etendusele praegu keskeltläbi 25 eurot. Täistööajaga näitleja saab palka aga 1650 eurot ehk natuke üle kultuuritöötaja miinimumi. Selleks, et maksta inimestele 10 protsenti kõrgemat palka, peaks piletihinda tõstma 10 euro võrra.

"Kui Rakvere teatri piletihinda tõsta nii kõrgele, siis meie publikust väga suur protsent elab maal, elab mitte tõmbekeskustes, vaid Eesti vaesemates piirkondades. Mitmed on korduvkülastajad ja see ei oleks selles osas lahendus. Kindlasti kukuks meie külastatavuse arv seesuguse hüppelise tõusu juures ja see omakorda tähendaks jälle, et tuleks veel omakorda tõsta ja kukuks veel ja see on selline pöördratas," ütles Rakvere teatri juht Velvo Väli.

Mõni teater on saalis eraldanud üksikuid kohtasid või ridu ka jõukamatele inimestele, et niiviisi rohkem teenida.

"Need näited, mis Rakvere teater oma ajaloos on teinud, need on suhteliselt liiva jooksnud. Kui saali panna mingisugune vipikoht, mis natukene rohkem maksab, see ei too hüppelist, ma ikkagi räägin palgafondi puhul siin sadu tuhandeid eurosid, mis tuleks selleks juurde teenida," sõnas Väli.

Kui varem toetas Rakvere teatrit Rakvere lihakombinaat, siis viimasel kolmel aastal pole teatril suurtoetajat olnud. Erinevalt näiteks Vanemuise teatrist, millele on õla alla pannud Tallink.

Tallinki juht Paavo Nõgene märgib, et ega ettevõte suurt majanduslikku kasu kultuuri toetamisest ei saa. Eesti turg on tema sõnul selleks lihtsalt liiga tillukene. Pigem toetatakse kultuuri sotsiaalsest vastutusest.

Nõgene sõnul võiks kultuuri toetamine olla ettevõtetele samas senisest veelgi hõlpsam.

"Lisaks sellele, et Eesti kultuurkapitalile võiks olla annetamine maksuvaba, võiks see olla ka tegelikult kohalikele omavalitsustele kultuuri ja sporditegevuse toetamise eesmärgil. Täna selliseid instrumente pole ja sisuliselt ongi siis võimalik, et kas sa annetad nii, et sa maksad ära kõik maksud või sa siis teed mingisuguse reklaamikoostöö kokkuleppe. Ma tean, et kõikides nendes maksuvabades annetamistes nähakse erinevaid tonte valdavalt siis rahandusministeeriumi poolt, et kuidas kõik hakkavad seda süsteemi kohe ära kasutama. Mina sellesse ei usu. Ma ikkagi rohkem usaldaks inimesi ja leiaks võimaluse, kuidas seda eraraha rohkem kasvõi avaliku sektoriga seotud ettevõtete, asutuste juurde tuua. Maksusoodustus on selleks kindlasti üks vorm," rääkis Nõgene.

Meelis Kubits pakub aga välja, et loomeasutused võiksid luua enda juurde eraldi sihtkapitali, kuhu inimesed või ettevõtetest suurtoetajad saaks püsivalt raha kanda. Raha läheks siis otse kultuuritöötajatele, mitte asutuste kütte- või halduskuludeks.

"Kui rääkida toetajatega läbi, et nad on nõus panema natuke juurde ja kaasata elanikkond, kaasata need samad draamateatri, Von Krahli teatri ja linnateatri fännid, kes tegelikult täna sotsiaalmeedias kaasa elavad näitlejatele, et inimestel oleks sihtotstarbeliselt võimalik luua, osaleda mingisuguses pool-is, mis kogub seda raha ja teatri juhtkonna toel saab seda otsustada ja maksta näitlejatele, kas boonuseid või mingeid projektitaotlusi rahuldada või mida iganes. Ma arvan, et mingisugune paarisaja tuhande eurone lisapuhver luua iga teatri juurde, kus on olemas lojaalne vaatajaskond, on võimalik. Selleks peab aga nägema vaeva. Kui seda puhvrit ei ole võimalik luua, siis järelikult vaataja ei armasta oma teatrit ja siis võib tekitada hoopis teise küsimuse, et kas seda teatrit on vaja," lausus Kubits.

Ka kultuuriministeeriumis nähakse tegelikult, et eraraha võiks kultuuris senisest enam kaasata. Aasta lõpuks on plaan töötada välja ka konkreetsemad ettepanekud, kuidas seda oleks kõige mõistlikum teha.

"Võib-olla hetkel on sellest natukene vara väga täpselt rääkida. Aga näiteks avalikkuses on räägitud ka sellest, et kas kultuurkapitalile annetamine võiks olla maksuvaba. Kas ta võiks mingil määral olla maksuvaba? Sinnakanti need arutelud ja ettepanekud liiguvad," rääkis kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar.

Meelis Kubits ütles, et ta ootab, et ka kultuuriinimesed ise senisest aktiivsemalt kaasa mõtleks ja lahendusi välja pakuks, kuidas valdkonda rohkem raha tuua.

"Meenutame korraks loomeliitude pleenumit, 35 aastat tagasi, millest sai alguse Eesti iseseisvusliikumine. Mina ootaks, et mõni loomeinimene tuleks siia ja ka natuke intellektuaalselt poksiks Jürgen Ligiga. Miks see peab ainult olema ettevõtjate rida? Riigieelarve on meie kõigi ühine asi, ma ootaks loojatelt tuge, mulle meeldiks väga, kui mõni loomeliit kirjutaks ettevõtjate liiduga koos ühise kirja valitsusele. See on ju meie oma ühiskond, meie oma kodu," sõnas Kubits.