Ega kalur kunagi merele püüniseid kontrollima minnes ei oska  ette aimata,  millist kala võib mõrda või võrku enim ujunud olla. See hommik oli kutselise kaluri Priit Rahneli jaoks merel suhteliselt tavapärane. Mõrras olid mõned havid, pirakas ahven, pisut ka lesta.... ja nagu viimasel ajal ikka – ülekaalukalt kõige rohkem ümarmudilat.

Kui teiste kalaliikide puhul on nii, et alamõõdulist kala kaldale tuua ei tohi, siis ümarmudil on nii-öelda lindprii staatuses.

"Üle parda sa ka teda lahti lasta ei tohi, sest ta on võõrliik ja seda ei ole õigust lahti lasta," ütles Rahnel.

Ja see pole kaluri jaoks üldsegi paha. Ümarmudila kokkuostuhinnad on aastatega enam kui kümnekordistunud ja see kalaliik on nii mõnelegi kalurile praegu põhi sissetuleku allikaks.

"Enne oli nii, et kuskil mais oli see põhiline (saak). Siis kadus ära, üksikuid mudilaid sai. Aga nüüd hakkab juba aasta ringi (mudilat saama). Praegu mudila hind seisab. 1.20 pealt tõusis suvel või kevadel  1.30 peale ja selle aasta püük oli kevadel 18 tonni. Siin on juba mõttekoht, et kui mudilat pole, siis pole kalur ametil üldse enam mõtet. Praegu Ukraina ja Moldova, kus ta (kaubaks) läheb. Nüüd on nii, et ainult andke kätte," rääkis Rahnel.

Vaatamata sellele, et ka meres ümarmudilale eriti sõpru pole on tema arvukus jätkuvalt suur.

"kui me nüüd õieti majandame, siis ümarmudil ei olegi meile nii kahjulik, sest ta on ahvena toiduks, haugile samuti," ütles Tartu Ülikooli kalandusprofessor Markus Vetemaa.

"Tänu mudilale on haug suureks läinud, ahven on suureks läinud. Säinast on juures, säinas sööb ka väikest mudilat mingil määral," märkis kutseline kalur Meelis Saar.

"Tulevikku ei tea, aga seda võib küll öelda, et mingit vähenemist me ei märka. Võib öelda, et tänaseks ta on jõudnud igale poole meie rannikumerre, kus on talle sobiv biotoop," lausus Vetemaa.