30. septembril võttis riigikogu Reformierakonna, Eesti 200 ja mõnede fraktsiooni mitte kuuluvate saadikute poolthäälega vastu kalapüügiseaduse muutmise seaduse (eelnõu 887 SE). Seaduse peamine eesmärk on viia Eesti õigus vastavusse Euroopa Liidu uuendatud kalanduskontrolli nõuetega. Muudatused toovad kaasa ulatuslikuma kalapüügiandmete elektroonilise esitamise, kala päritolu digitaalse jälgitavuse ning järk-järgult laienevad kalalaevade asukoha jälgimise kohustused.

Paberil on need eesmärgid mõistetavad. Kala päritolu peab olema kontrollitav, ebaseaduslik püük välistatud ning aus kalur ei tohiks konkureerida reeglite rikkujatega. Rannakalanduse esindajad ei ole olnud kontrolli tugevdamise vastu ja eesmärk parandada jälgitavust ja järelevalvet on põhimõtteliselt arusaadav.

Eesti rannakalur töötab väikese aluse, väikesadama või lautrikoha juures. Püük toimub sageli ilmast sõltuvalt ning iga täiendav sõit sadamasse, andmekohustus või tehniline nõue tähendab reaalselt täiendavat kulu ja ajakulu.

Eelnõu menetlemisel juhtisid rannapiirkondade esindajad tähelepanu eelkõige kala kaalumisele. Uute reeglite kohaselt tuleb arvestada liigipõhist kaalumist, mis võib tähendada vajadust kasutada sobivat sadamat. Kõikjal sellist taristut pole ning kaugemasse sadamasse sõitmine suurendab majanduskulusid. Niisiis peab seaduse rakendamisel peab säilima terve mõistus. Kui riik kehtestab uue kohustuse, peab riik tagama ka võimaluse seda mõistlikult täita.

Rannakalandus kuulub rannakülade majandusliku ja kultuurilise järjepidevuses juurde. Kui püük muutub väikesele ettevõtjale liiga kulukaks ja keeruliseks, kaob osa kohalikust majandusest, oskustest ja traditsioonist.

Üks praktiline muudatus puudutab hinnangulise ja tegelikult kaalutud kalakoguse lubatud erinevust, mis väheneb seniselt 20 protsendilt kümne protsendini. Tegemist nõudega, kui palju võivad enne kaalumist esitatud hinnanguline kogus ja hiljem kaalutud tegelik kogus teineteisest erineda.

See võib tunduda tehnilise muudatusena, kuid rannakaluri jaoks ei pruugi see seda olla. Merel ei ole alati võimalik saagi täpset kaalu enne lossimist kindlaks teha. Kui lubatud erinevus muutub väiksemaks, peab kalur oma saagi suurust senisest täpsemalt hindama. Seega pole kindel, et uute nõuete rakendamisel arvestatakse piisavalt väikese rannakaluri tegelike töötingimustega.

2004. aastal Euroopa Liiduga liitudes võttis Eesti üle ühise kalanduspoliitika põhimõtted ning andis osa otsustuspädevusest EL-i tasandile. Liitumisläbirääkimistel ei suudetud rannakalandusele saavutada piisavaid erisusi, mis oleksid arvestanud väikese rannapüügi eripära ja ajaloolise kujunemisega.

Suur osa reeglitest kujuneb EL-i tasandil ning Eesti ülesanne on seal oma huvide eest seista. 887 SE puhul ei kehtestata uusi EL-i määrusest sõltumatuid kohustusi, vaid luuakse raamistik nende rakendamiseks ning kasutatakse lubatud erandeid.

Kui 2004. aastal ei saadud piisavalt tugevaid erisusi, peame nüüd seda enam seisma selle eest, et Eesti rannakaluri olukorda mõistetaks. Eriti oluline on toimiv sadamate ja lossimiskohtade võrgustik, et kaluril oleks võimalus nõudeid täita.

Selleks on vaja kaluritega päriselt rääkida ja mitte ainult siis, kui seadus on valmis, vaid enne, kui uus nõue igapäevast tööd mõjutab. Eriti oluline on see Pärnumaal ja teistes rannapiirkondades. Maaelukomisjonis tõid Liivi Lahe Kalanduskogu esindajad välja, et Pärnumaal on lossimiskohti, kus lossitakse märkimisväärses koguses kala, kuid kõigil neil pole samasugust võimalust investeeringutoetusi saada.

Oluline on ka ajalooline püügiõigus. Kehtivas seaduses arvestatakse piiratud püügivõimaluste jaotamisel varasemat õiguspärast püüki. Rannakalurite jaoks tähendab see aastakümnete jooksul kujunenud majandustegevust ja investeeringuid. Reegleid võib ajakohastada, kuid mitte viisil, mis muudab aastakümneid rannakalandusest elatunud inimesed oma tegevusalal kõrvaliseks.

887 SE seaduseks saamine ei lõpeta arutelu. Kuna mitmed nõuded jõustuvad järk-järgult kuni 2030. aastani, siis on praegu õige aeg panna paika Eesti enda rakenduspraktika.

Eesti peab täitma EL-i nõudeid, kuid samal ajal seisma selle eest, et rannakalandus säiliks. Oluline on, et ka aastakümnete pärast on rannas veel kalureid, kes oskavad püüniseid merre panna, tunnevad rannikut ja kannavad edasi teadmisi, mida ükski määrus ega andmebaas toota ei suuda.