Ma olin 31-aastane Eesti biokeskuse teadur, kui Berliini müür novembris 1989 tükkideks varises. Üks meie poeg oli 8- ja teine 10-aastane, tütre sünnini oli jäänud veel kaks aastat. Vaatasin kodus, kust mõne kilomeetri kaugusel asus Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu tuumarelvaga raskepommituslennuväe baas, kuidas berliinlased kiskusid maha neid kolm aastakümmet lahutanud müüri, ja uskusin lootusrikkalt, et minu lapsed saavad elada füüsilise ja vaimse müürita Euroopas.

See oligi lootuste aeg, mille kõige ilusam hetk minule oli Eesti iseseisvuse taastamine augustis 1991. Vaba maailma moraalne jõud sundis siis kurjuse taanduma ja üle 220 miljoni ida-eurooplase said esimest korda pärast teist maailmasõda alustada teed vabadusele ja jõukusele.

Paljud meie toonased unistused on täitunud, kuid purunenud on lootus, et Euroopas jääb püsima rahu ja sõda ei saa siin enam võimalust. Praegu on hoopis tunne, et põrgu on tühjaks jäänud ja kõik saatanad maa peale tulnud... kurjust on nii palju.

24. veebruaril 2022 tungis Venemaa täie jõuga kallale naaberriigile Ukrainale, lootes kolme päevaga vallutada ukrainlaste pealinna Kiievi ja vahetada välja sealse valitsuse, mille poliitika on lähenemine Euroopa Liidule ja NATO-le. Samal ajendil oli Venemaa rünnanud ka Gruusiat 2008. ja Ukrainat juba 2014. aastal. Eelmise sajandi kurjad varjud, mille hõlmade all on ihalus stalinlike salalepete ja mõjusfääride järele ning kus rahvusvahelist õigust asendab toores jõud, on jälle pead tõstnud.

Selles viimaste aastakümnete suurimas geopoliitilises kriisis tuleb meil hoida pilk selge ja mõtted klaarid. Venemaa sõda Ukraina vastu on mustvalge: Venemaa on agressor ja Ukraina on ohver.

Ükski riik ei ole mõne teise riigi tagahoov, kellelt võetakse õigus valida ise enda välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke. Kui keegi püüab seda teha, astub piirist üle, siis me läheme ohvrile appi ja karistame agressorit. Venemaa on sellest punasest joonest oma tankide ja rakettidega üle sõitnud.

Kahjuks on olemas ka teised piiravad jooned. Need on need, mida lääneriigid arvavad olevat Venemaa punased jooned. Tehes oletusi Venemaa kavatsuste üle, oleme ise ehitanud endale müüri ja tõmmanud piiri, arvates, et nende ületamine tähendaks eskalatsiooni.

Vale! Selline hirm ei ole ennast õigustanud.

Veel kaks ja pool aastat tagasi arvasid paljud, et üleüldse on sõjalise abi andmine Ukrainale sõja eskalatsioon. Ei olnud. Või et tankide ja hävituslennukite andmine Ukrainale on eskalatsioon. Ei olnud. Meie enda seatud piirid on juba mitmel korral ennast diskrediteerinud. Need peegeldavad meie hirmu, nõrkust ja otsustamatust. Meie nõrkus, otsustamatus ja hirm julgustavad teda ja suurendavad tema isu.

Venemaa ei sea endale mingeid piiranguid. Ka Põhja-Korea ja Iraan ei ole piiranud, kuidas Kreml võib kasutada neilt saadud relvi. Nii tapavad need piiranguteta antud raketid, droonid ja mürsud Ukraina naisi ja lapsi, Punase Risti töötajaid, tabavad haiglaid, kaubakeskusi ja viljalaevu teel Aafrikasse. Aga osa meist on kehtestanud piirangud, kuidas võib ennast kaitsev Ukraina läänest saadud relvastust kasutada. Me oleme keelanud ukrainlastel tulistada Venemaa sõjaväebaase ja sõjalisi objekte, kust algavad raketirünnakud Ukraina lastehaiglate pihta.

Sellised piirangud on ebaõiglased, ebamoraalsed ja kahjulikud. Nende piirangutega oleme ehitanud ise uue müüri, kus ühel pool oleme head Ukraina aitajad ja teisel pool selle sama abi kasutamise takistajad. Nii sunnime Ukrainat pidama kaitselahinguid otsekui ühe käega.

Võtame need piirangud maha.

Kordan seda, mida ütlesin ÜRO Peaassamblee kõnes septembri lõpunädalal: me võime koletu julmuse lausa tugevalt hukka mõista, aga kui me vägivallale tulemuslikult vastu ei astu, siis mõistab ajalugu hoopis meid hukka. Ma nõustun NATO eelmise peasekretäri Jens Stoltenbergiga, kes ütles, et kui me oleksime Ukrainale andnud sõjalist toetust enne 2022. aastat, siis võib-olla oleksime suutnud selle sõja ära hoida.

Olen sõja ajal käinud Ukrainas kolm korda, viimati kuu aega tagasi. Siis külastasin Venemaalt tulistatud rakettidega puruks lastud elektrijaama ja mõtlesin, milline teadlikult valitud brutaalsus, veel üks sõjakuritegu, et murda ukrainlaste vastupidavus, jättes nad talveks elektrita, mis tähendab linnades ka veevärgi ja kanalisatsioonita, võimaluseta tööl käia või koolis õppida.

Venemaa ei hooli hinnast ega loe inimelusid, et saavutada enda imperialistlikud ambitsioonid Ukrainas ja Euroopas. Venemaa peab aru saama, et ükski riik ei saa end enam sõjaga naabrite üle kehtestada. See tähendab, et Venemaa ei tohi seda enda algatatud sõda võita.

Juunis 1987 pidas USA president Ronald Reagan Lääne-Berliinis kõne, milles kõlas müüri valvajatele lihtne, kuid mõjus üleskutse: kiskuge see müür maha! ... tear down this wall!

Kahe ja poole aasta pärast, 9. novembril 1989, kiskusid berliinlased selle müüri maha.

Paradoksaalselt oleme nüüd meie ise müüri ehitamas. Ukraina on sunnitud selja taha seotud käega kaitselahinguid pidama, mis tähendab iga päev Venemaa uusi rünnakuid ja uusi tapetuid, uusi orvuks jäänud lapsi ja uusi sandiks jäänud inimesi.

Seega, parafraseerides president Reagani sõnu, on minu selge üleskutse meile endile: kisume selle piirangute müüri maha! ... tear down this wall of restrictions!