Eesti pikaaegne peakonsul New Yorgis ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja kogu Nõukogude okupatsiooni vältel Ernst Jaakson kirjutab oma raamatus "Eestile"¹, et Ida-Euroopa riigid tõlgendasid NSVL-i allkirja 1942. aasta Ühinenud Rahvaste deklaratsioonil kui vabatahtlikult võetud kohustust taastada okupeeritud ja anastatud riikide ja rahvaste vabadus ja iseseisvus.

Eesti diplomaatiline esindaja saatis USA välisministrile noodi sooviga deklaratsiooniga ühineda "peagi, kui Eesti rahvas saab taas vabaks". Tulevast ÜRO-d nähti kohana, kus "Eesti liitub teiste vabade rahvaste ühisesse võitlusse kõigi jõhkrate jõudude vastu, mis püüavad allutada maailma".

Nii lihtsalt muidugi ei läinud. 1945. aastal oli Eesti diplomaatiline esindaja sunnitud saatma USA välisministrile San Franciscos kokku kutsutava ÜRO asutamiskonverentsiga seoses märkuse, et NSVL-i delegatsioonil ei ole mingit õigust seal esindada Eesti Vabariiki.

Kui ÜRO lõpuks asutati, siis loodeti üle ilma, et selles organisatsioonis saab tulevikus rahumeelselt lahendada kõik tüliküsimused ja organisatsioon täidab Rahvasteliidust, mille liige oli ka Eesti, tühjaks jäänud lünga.

Oma eluõiguse eest võidelnud Eesti jt Balti riigid panid taasloodud ÜRO-le samuti teatud ootused, aga pidid pikapeale pettuma. ÜRO Julgeolekunõukogu (JN) alalise liikme toolis laiutas algusest peale ju Stalini käsilane, kes veto kaikaga vehkides üritas väita, et esindab "vabatahtlikult NSVL-iga liitunud" rahvaid.

Eesti diplomaatiline esindus USA-s saatis organisatsioonile ca 50 aastat regulaarselt ja kaustade kaupa infot NSVL-i koleduste kohta okupeeritud Eestist eesmärgiga Eesti taas vabaks võita. Lisaks tegutsesid Balti riikide esindajad läbi Balti apelli tihedas koostöös, kohtudes ÜRO kõrgete ametnikega, saates kirju, petitsioone ja noote peasekretärini välja. Sellega saavutati USA järjekindla mittetunnustamise poliitika toel vähemasti see, et Balti küsimus ei olnud maailmas täielikult kalevi alla lükatud ja aeg-ajalt tõstatus see ka ÜRO-s.

Lõpuks, pärast kõiki neid aastaid ja paljudele nii kodus kui ka välismaal vahepeal lootusetuna tundunud võitlust, 17. septembril 1991, astusid New Yorgis, East Riveri kaldal asuva ÜRO rahvast tulvil peahoone peaassamblee suurde saali, kus oli ka rohkelt kohalikke eestlasi, spontaanse ovatsiooni saatel Arnold Rüütel, Lennart Meri, Arvi Jürviste, Ernst Jaakson, Aarand Roos ja Oke Metsmaa. ÜRO Peaassamblee kiitis Eesti liikmesuse heaks ja ÜRO peahoone ees heisati sinimustvalge lipp.

Eelnevalt pidi liikmelisuse taotluse heaks kiitma ka julgeolekunõukogu, mille istungil 12.09.1991 otsustatigi ühehäälselt esitada peaassambleele julgeolekunõukogu resolutsiooniga 709/1991 ettepanek võtta Eesti ja veel kuus riiki (Marshalli saared, Põhja- ja Lõuna-Korea, Eesti, Läti, Leedu) ÜRO täisliikmeks.²

Jaakson ütles pärast 12. septembri istungit: "See on Eesti, eestlaste jaoks suurepärane, imekaunis päev – olla jälle siin, vabade rahvaste ühenduses. See tunne on harukordne". Koos Eesti jt liitujatega jõudis ÜRO liikmeskond 166 liikmeni. Jaaksonist sai Eesti esimene alaline esindaja ÜRO juures.

Milleks meile ÜRO?

ÜRO maine ja poliitiline relevantsus on võrreldes 1990. aastatega selgelt kahanenud. Seda eriti rahu ja julgeolekut puudutavates küsimustes, kus suurriigid ja regionaalsed jõukeskused on ohjad taas enda kätte haaranud.

Külma sõja järgne ajaloo lõpu eufooria, mis tiivustas rahvusvahelist koostööd, on väheste eranditega pigem raugenud. Räägitakse ÜRO kriisist, läbikukkumisest, hambutusest. Süüdlasena nähakse peamiselt julgeolekunõukogu, mille töö on mitmes väga olulises küsimuses halvatud, õhkkond on halb ja alaliste liikmete otsene vastasseis ripub äikesepilvena õhus.

Maailmas lõõmab üle viiekümne verise konflikti, kuhugi pole kadunud ei haigused, vaesus ega näljahäda, kliima soojenemine ketrab edasi ning kestliku arengu eesmärkideni jõudmine venib – kõik see näitab, et maailma päästmise ja oma teiste üllaste eesmärkide täitmise missioonil on ÜRO võimekusel selged piirid.

Need piirid paneb paika eelkõige (suur)riikide koostöötahe või selle puudumine ning soov praegune maailmakord enda kasuks ümber mängida. Ei tasu ka unustada, et ÜRO on riikidevaheline organisatsioon. Kõige selle kiuste on ÜRO küll seni suutnud täita oma peamist ülesannet hoida inimkonda uue maailmasõja eest ning ÜRO põhikirjas nimetatud põhimõtted on endiselt moraalseks majakaks suuremale osale riikidest. Kuid kas sellest teadmisest on ukrainlastel, Assadi või Myanmari hunta ohvritel, sudaanlastel ja Afganistani naistel kuidagi kergem?

Miks domineerib vaatamata ÜRO võimetusele peatada sõjakoledused Ukrainas, Gazas ja Sudaanis ÜRO liikmete seas jätkuvalt arusaam, et maailm ÜRO-ta oleks veel koledam ja ebaõiglasem? Miks on liikmeksolek "vabade rahvaste ühenduses" nii mõnegi riigi jaoks sama oluline aastal 2024, kui see oli meie jaoks ÜRO-sse pürgimisel?

Rahvusvahelistes suhetes on erimeelsuste maandamiseks, konfliktide ennetamiseks ja lahendamiseks ikkagi vaja globaalset kehamit või foorumit, kus riigid püüavad ühisosa leida või vähemalt erimeelsusi vähendada.

Pealegi annab liikmelisus ÜRO-s riikide iseseisvusele ja vabadusele rahvusvaheliselt hädavajaliku legitiimsuse. Tunnustuse paljude teiste riikide poolt, et tegemist on priiuseks küpse riigiga, mis on võimeline ja valmis ÜRO põhikirjas sätestatud kohustusi täitma.

Organisatsiooni teine oluline väärtus on see, et ÜRO on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele. Ükskõik kui väike või suur on riik, on igal üks hääl ja iga hääl loeb. Ka vaesemate ning väikeriikide esindajatel on võimalus siin maailma vägevatega samal laval ja tasandil asju arutada ja otsustada.

Kui riikide vahel suhted teinekord väga halvaks kisuvad või omavahelised diplomaatilised suhted üldse puuduvad, siis ÜRO on tihtilugu ainuke koht, kus siiski saab kõigiga rääkida, olgu see keldrikorrusel asuv kohvik või peaassamblee saalis vastulauset esitades.

Praktilise poole pealt on valdavale enamusele globaalsetest partneritest ÜRO endiselt asendamatu arengu- ja humanitaarabi andja, rahu, inimõiguste ja arengu tagaja. Mingil põhjusel maksavad ka suurriigid sadu ja sadu miljoneid ÜRO eelarvesse ja hoiavad New Yorgis sadu kõrgelt kvalifitseeritud diplomaate.

Kuigi ÜRO peakorteri suunas on tulistatud isegi granaadiheitjast ja debatid julgeolekunõukogus kisuvad vahel väga tuliseks, pole seni ükski ÜRO liige organisatsiooni legitiimsust otsustavalt küsimärgi alla seadnud ning isu tõsiselt ÜRO-le alternatiivi kaaluda ei ole.

Eesti julgeolek paistab New Yorgist kui kolme kihiga kaitsekilp, kus ÜRO peaks tagama globaalsel tasandil rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja põhimõtete kehtimise lisaks meie julgeoleku regionaalsele (NATO ja EL) ning riiklikule (meie oma kaitsevõime) mõõtmele.

Arvestades, kui geopoliitiliselt seismiline on meie geograafiline asukoht, ei saa me alahinnata või veel vähem ignoreerida ühtegi julgeolekumõõdet. Eestile, nagu suuremale osale ÜRO liikmeskonnast, mille moodustavad väikesed ja keskmise suurusega riigid, on eluliselt oluline, et maailmas oleks au sees rahvusvaheline õigus ja ÜRO põhikirja põhimõtted, sh agressiooni ja riikidevahelistes suhetes nii relvajõu kasutamise kui sellega ähvardamise keeld. Alternatiiv oleks kitsastel riiklikel huvidel ja toorel jõul põhinev veelgi jõhkram maailmakord.

Rahvusvaheline õigus pole väikeriikidele küll sajaprotsendiline julgeolekugarantii, kuid sel on kindlasti ohjeldav ja heidutav mõju, mistõttu me peame koos teistega pingutama, et sellest kinni peetaks. Sellepärast nimetaski Lennart Meri rahvusvahelist õigust väikeriikide tuumarelvaks.

Rahvusvaheline õigus ei ole aga á la carte menüü, kust me soovi korral endale sobivaid palakesi saame välja noppida. Kõikidest reeglitest võrdselt kinnipidamisest sõltub meie tõsiseltvõetavus, meie kuvand ja meie sõna kaal meile endale eluliselt tähtsates küsimustes, nagu seda on praegu Venemaa agressioon Ukraina vastu.

See, et Eesti on alati püüdnud teha oma välis- ja julgeolekupoliitilised otsused väärtuspõhiselt, annab meile kaalu ja lugupidamist juurde. Suheldes globaalsete partneritega ÜRO koridorides tajud eredalt, et solidaarsus on alati kahesuunaline: kui soovime saada, siis peame ka andma. Teisiti see ei tööta.

33 aasta jooksul on Eesti läbi ÜRO andnud tugeva panuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks ja globaalseks arenguks. Meid nähakse kui enda ninaesisest kaugemale vaatavat empaatilist ja vastutustundlikku partnerit, kes on võtnud osakese globaalsest koormast enda kanda ja aitab nüüd juba doonorriigina jõudumööda kaasa inimkannatuste leevendamisele maailmas.

Näiteks pakume arengukoostööd ja humanitaarabi, panustame rahvusvahelistesse kriisiohje- ja rahuvalvemissioonidesse, jagame digitiigri, küberjulgeoleku, maailma koristuse korraldamise kogemusi. Meie põhimõttekindel seisukoht inimõiguste ja vabaduste kaitse osas on aidanud meil globaalsel areenil tuntust koguda, mida tahame nüüd uuesti ära kasutada, pürgides aastateks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste Nõukogusse.

Aastatel 2020-2021 oli Eesti aga esimest korda ajaloos ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liige, millega läbisime kahtlemata riikliku küpsustesti. Seda vastutust võiksome iga paarikümne aasta tagant võtta. Kui me peaks kunagi julgeolekunõukogu päevakorda uuesti sattuma, siis teame, kuidas talitada.

Kas ÜRO on Ukrainas pelgalt pealtvaataja?

Kohe pärast 23. veebruaril 2022 Ukraina palvel kokku kutsutud ÜRO Julgeolekunõukogu istungit, mille ajal Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu algas, suundus ÜRO peasekretär António Guterres ajakirjanike ette ning kordas äsja Julgeolekunõukogus tehtud üleskutset Vladimir Putinile: "Peata oma väed ja anna rahule võimalus".

24. veebruari hommikul Kiievis oli selge, et Ukraina hävitamise kinnisidee käes vaevlev diktaator ÜRO peasekretäri üleskutset kuulda ei võta. Venemaa agressioon jätkub vaatamata sellele, et ÜRO peasekretär ÜRO kõrgelt tribüünilt Venemaa invasiooni hukka mõistis, sest see rikub jõhkralt ÜRO põhikirja.

Venemaa, mille peamine roll ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena peaks olema globaalse rahu ja julgeoleku tagamine, jätkab Ukraina suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ning iseseisvuse hävitamist ning enda kohustuste jämedat rikkumist. Vene kolmepäevane nn erioperatsioon kestab Ukraina territooriumil juba kolmandat aastat. Selline olukord sai võimalikuks, kui ÜRO loomisel "viis alalist liiget, kes on ise kõige tõenäolisemad rahu ohustajad, nõudsid ennast kanakuudi valvuriteks".³

Just nimelt Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmelisuse ning sellega kaasneva vetoõiguse tõttu pole ÜRO saanud teha tõsiseltvõetavaid samme sõja lõpetamiseks. Aga ÜRO pole ka käed rüpes istunud.

Venemaa kuritegudele hinnangu andmisel ja Venemaa poliitilisel isoleerimisel on osutunud kõige mõjukamaks foorumiks kõigist 193 riigist koosnev ÜRO Peaassamblee, mis on Venemaa agressiooni algusest vastu võtnud kuus Ukraina teemalist poliitilist resolutsiooni.⁴

Olgugi et peaassamblee resolutsioonid on erinevalt julgeolekunõukogus vastu võetud resolutsioonidest ainult soovitusliku iseloomuga, on seeläbi 141 riiki mõistnud Venemaa agressiooni Ukrainas hukka ning kinnitanud toetust ÜRO Harta põhimõtetele ja Ukraina territoriaalsele terviklikkusele. Võrdluses kümme aastat tagasi Krimmi annekteerimise puhul vastu võetud peaassamblee resolutsiooniga⁵ on see kvalitatiivne hüpe.

ÜRO on olnud kõige toimekam aga Ukrainas kohapeal. ÜRO sõltumatud eksperdid aitavad raporteerida Venemaa kuritegusid ning annavad Vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele humanitaarabi. See hõlmab toidu, riiete, kütte, meditsiiniabi, hariduse, demineerimise ja kõige muu hädavajaliku soetamist ja tsiviilisikutele kohale toimetamist.

Kuigi Ukrainas töötavad ööpäevaringselt 1400 ÜRO töötajat, püsib abivajajate hulk kõrge: pidevat humanitaarabi vajab ligikaudu 40 protsenti Ukraina rahvastikust ehk üle 14 miljoni inimese. ÜRO suutis eelmisel aastal abiga jõuda 11 miljoni inimeseni,⁶ kuid abivajajaid tekib iga Venemaa lastud raketiga juurde.

Pikale veninud sõja üheks paratamatuks nähtuseks on sõjajubedustega harjumine ning ajas kahanev doonorriikide panustamisvõimekus. Kui esimesel kahel aastal oli ÜRO-l Ukraina humanitaarabiks kasutada üle kuue miljardi USA dollari, siis tänavusest kolme miljardi dollari suurusest eelarvest oli suveks kogutud vaid kolmandik.⁷

Alates veebruarist 2022 on Eesti absoluutne prioriteet ÜRO-s olnud Ukraina toetus, agressiooni hinna tõstmine Venemaale ning Venemaa poliitiline isoleerimine.

Oleme pingutanud, et agressioon Ukraina vastu ei kaoks teiste kriiside ja konfliktide taha ära, et Venemaa kuriteod oleks hukka mõistetud, et selleks oleks loodud rahvusvaheline tribunal, et ÜRO võtaks aktiivsema rolli deporteeritud laste Venemaalt tagasitoomiseks, et ÜRO kõrged ametnikud nimetaks Venemaa kuritegusid nende õigete nimedega ja mõistaksid sellise käitumise selgelt hukka, et poliitiline surve agressiooni lõpetamiseks jätkuks, ja et JN alaline liige ei saaks jälle vetokaigast viibutades teiste riikide vabaduste ja iseseisvuse peal trampida.

Lisaks toetame president Volodõmõr Zelenski rahuplaani, mis ainsa tõsiseltvõetavana viiks Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise ja pikaajalise rahuni. Erinevalt teistest "plaanidest" arvestab see ÜRO põhikirjas kõigi maailma riikide heakskiidetud põhimõtetega. Sellepärast oleme julgustanud ka ÜRO peasekretäri osalema Ukraina rahutippkohtumistel, kus ÜRO on kohal vaatlejana.

Kas julgeolekunõukogu reform on võimatu missioon?

ÜRO kõige eksklusiivsem osa on julgeolekunõukogu, mille ülesandeks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine ja mis saab ainsana ÜRO kehamitest vastu võtta rahvusvaheliselt siduvaid täitmiseks kohustuslikke otsuseid.

Kuigi erinevates ÜRO töögruppides on julgeolekunõukogu reformi arutatud viimased 30 aastat,⁸ siis nii Venemaa agressioon Ukrainas kui ka konflikt Gazas on reformiarutelud taas ÜRO-s fookusesse toonud, sh nende julgeolekunõukogu püsiliikmete jaoks, kes olid varem täiesti paindumatud oma võimu ja privileegide jagamise suhtes teiste riikidega.

Kriitika nii ÜRO seest kui väljastpoolt julgeolekunõukogu võimetuse kohta oma põhifunktsiooni täita on muutumas hävitavaks. Seni ainuke suur julgeolekunõukogu reform toimus 1965. aastal, kui valitud liikmete arvu suurendati kuuelt kümnele. See sai teoks vastusena ÜRO liikmeskonna suurenemisele algselt 51 liikmelt 118 liikmeni pärast seda, kui suur hulk riike olid koloniaalvõimu alt pääsenud.

Miks julgeolekunõukogu reformi arutelud keerulised on?

Kõik nõustuvad, et julgeolekunõukogu koosseis ei peegelda enam tänapäeva maailma (näiteks pole Aafrika riikidel ühtegi alalist kohta, Hiina ei esinda Aasiat, nagu Venemaa ei esinda Ida-Euroopat jms), kuid eriarvamusel ollakse selles osas, milline reformitud julgeolekunõukogu täpselt välja nägema peaks.

ÜRO-s on sel teemal välja kujunenud mitmeid erinevaid liikmesriikide gruppe, kelle seisukohad üksteisele risti vastu käivad. Peamine erimeelsus seisneb selles, kas laiendada nii alaliste kui ka valitud liikmete kategooriat või jätta alalised liikmed samaks ning suurendada nõukogu, lisades sinna kaheaastase mandaadiga valitud liikmetele lisaks veel uusi kategooriaid, kes valitakse pikemaks perioodiks.

Ühisseisukoht puudub selleski, kas laienenud nõukogus peaksid uued alalised liikmed ka vetoõiguse saama – taustaks tulised arutelud alaliste liikmete vetoõiguse ning selle kuritarvitamise osas. Kuigi paljud riigid sooviksid vetoõiguse kaotada, on alalised liikmed seljad kokku pannud ning demonstreerinud harva esinevat ühtsust selliste katsete tõrjumisel.

Paljude riikide positsioonid on ajaga n-ö kivisse raiutud ja väga keeruline on neid tegelikult läbi rääkima saada. Reformi elluviimiseks on vaja loobuda huvigrupimentaliteedist laialdase riikidevahelise kokkuleppe kasuks, sest põhjalik reform nõuaks ÜRO põhikirja muutmist, mille peavad omakorda kaks kolmandikku riikidest ratifitseerima.

Sellistes tingimustes tunduks justkui loogiline liikuda edasi väikeste muudatustega olemasoleva põhikirja raames, näiteks keskendudes vetoõiguse piiramisele, see aga tundub julgeolekunõukogu alalise liikme ambitsiooni viljeletavatele riikidele ohtliku asendustegevusena. Nii olemegi katkise küna ees: praegused alalised liikmed ei soovi oma privileegidest loobuda ning lasevad hea meelega üksteise ettepanekute osas kriitilistel gruppidel omavahel lõputult vaielda.

Eesti on nendes aruteludes aktiivselt kaasa löömas ja on jätnud endale läbirääkimisteks vabad käed (me ei ole liitunud ühegi grupiga). Samal ajal oleme alati toetanud mõtestatud ja tulemustele orienteeritud ÜRO Julgeolekunõukogu reformi, mille eesmärk on anda ÜRO-le uut hingamist, suurendada läbipaistvust ja tagada nõukogu suurem vastutus ÜRO liikmeskonna ees.

Toetame julgeolekunõukogu laiendamist, et tagada õiglasem geograafiline esindatus, kuid tingimusel, et liikmed tegutsevad eranditult kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirjaga.

Eesti jaoks on oluline tõhustada julgeolekunõukogu töömeetodeid ja piirata alaliste liikmete vetoõigust, mh sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja agressioonikuriteo puhul, sh järgides ÜRO põhikirja artikli 27 lõiget 3, mille kohaselt peab tülis osalev pool hääletamisest loobuma.

Töötame ka peaassamblee rolli tugevdamiseks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku küsimustes, kui JN on töövõimetu, ning lükkame tagant peaassamblee ja JN koostöö edendamist. ÜRO vastutuse, järjekindluse ja läbipaistvuse rühma liikmena (Accountability, Coherence and Transparency group, ACT, 27) töötame koos grupi 27 liikmega julgeolekunõukogu töömeetodite tõhustamise ja nõukogu tegevuse läbipaistvuse suurendamise nimel.

ÜRO kõrgetasemelise nädala eelvaade

ÜRO rahvusvahelise organisatsioonina toimib "tippkohtumisest tippkohtumiseni" ja vahepeal töötavad palehigis kõrgemalt poliitiliselt tasemelt ülesanded saanud komiteed. ÜRO kõrgetasemeline nädal – ÜRO slängis UNGA – ongi selline nädal aega kestev tippkohtumine, kui New Yorki väisavad riigipead ja valitsuste juhid koos kõrgetasemeliste delegatsioonidega.

ÜRO protokolli hinnangul ületab linna vallutanud delegatsioonide, turva- ja tehniliste töötajate arv 25 000 inimest. VIP-id osalevad tippkohtumistel, kuulutavad oma tõde peaassamblee debatil ja julgeolekunõukogus ning jooksevad, saadikud sabas, ühelt kahepoolselt kohtumiselt teisele. Selle aasta UNGA, mis algab 21. septembril tuleviku tippkohtumisega, ei ole vormilt erinev.

Mis seisus ÜRO UNGA-le vastu läheb ja mis on selle aasta tähtsündmus?

ÜRO-s alati eksisteerinud lõhe nn globaalse lõuna ja põhja vahel, mida pidi vähemalt osaliselt mahendama eelmise aasta kestliku arengu eesmärkide (SDG) tippkohtumine, on paraku endiselt alles. Tuleviku tippkohtumine, kus on plaanis võtta vastu tuleviku pakt, on ÜRO peasekretäri António Guterrese uus katse seda lõhet ning kaasnevat ebavõrdsust vähendada, liikmesriike oma tavapärastest kõlakodadest välja raputada ja multilateralismi taas elavdada, andes nii uue poliitilise tõuke globaalsele koostööle ÜRO raames.

Üks eeldus oli kokkulepe ÜRO enda, nii julgeolekunõukogu kui ka rahvusvahelise finantsarhitektuuri reformis. Mõlema puhul oli tagamõte selge: soovitakse võrdsemat kohta kõigile riikidele otsustamise laua ääres, mis aitaks muuhulgas taastada riikide vahelise usalduse.

Pakt pidi kiirendama ka kestliku arengu eesmärkide täitmist ja selle hiiglasliku ettevõtmise rahastust, kuna 2030. aasta ehk tähtaeg SDG-de saavutamiseks läheneb ja rahastuse puudujääk arenguriikides on pea neli triljonit USA dollarit aastas. Venemaa agressioon ja 7. oktoobri terrorirünnakutele järgnenud sõjategevus Gazas ning Lähis-Idas laiemalt on usalduse defitsiiti riikide vahel aga hoopis suurendanud ja riikide omavahelise koostöö tahet vähendanud.

Lühiajalised riiklikud huvid kaaluvad hetkel selgelt üle huvi pikaajalise globaalse koostöö vastu. Peasekretäri eesmärk on selle kiuste anda tippkohtumisega maailmale tagasi lootus, ainuke valuuta, mis ÜRO-s käibel on, aidates kaasa riikide omavahelise ja ka ÜRO ning riikide vahelise usalduse taastamisele.

Kui tuleviku tippkohtumine ja tuleviku pakti läbirääkimised kulgevad edukalt, siis multilateraalsel diplomaatial on tulevikku. See oleks aga sammuke selles suunas, et tulevikus ÜRO enda kahanev maine ja relevantsus taas tõusule pöörata.