Tingituna viimase nädala jooksul avalikkuse huviorbiidis olnud ühe tuntud paari lapse hooldusõiguse tülist selgitas Pakosta teisipäeval "Vikerhommikus", millised on riigi võimalused taolistel juhtumitel pooli lepitada ja eelkõige tüli keskmesse sattunud lapsi kaitsta.

Juhtumeid, kus lapsed peavad kannatama oma vanemate tülide pärast kuni kohtuvaidlusteni välja, on aastas kohtus 2500–3000. "See tähendab, et me räägime umbes 7000 täiskasvanust ja umbes 10 000 lapsest," viitas Pakosta statistikale.

Pakosta ütles ka, et justiitsministeerium vaatab praegu üle perekonnaseadust selles vaates, mis üldse peaks olema kohtus ja mis mitte. Eelkõige on kohtu roll mõista õigust seaduseparagrahvide alusel.

"Kui nüüd tulevad kaks vaidlevat lapsevanemat kohtusse ning ütlevad, et nad ei suuda kokku leppida, kui palju aega on laps ühe või teise vanemaga, siis see ei ole klassikaline õigusmõistmine. Kohtul puudub võimalus seda õiglaselt lahendada," rõhutas Pakosta.

"Skandinaaviariikidest eeskuju võttes, siis see pole ilmselt üldse kohus, kes peaks selliseid asju lahendama. Kohus lahendab äritülisid, kriminaalasju, kohus vaatab tõendite pealt, kas keegi on süüdi või ei ole süüdi. Minutite jagamine lapsevanemate vahel lapsega aja veetmiseks pole klassikaline kohtu ülesanne," nentis justiitsminister, kes avaldas lootust, et vähemformaalsel viisil õnnestub ehk saavutada olukord, kus vanemad ei lähe nii hullusti üksteise vastu.

Muu hulgas tingib perekonnatülide viimine kohtusse selle, et üks vanem hakkab teise vastu esitama argumente, miks selle vanema käitumine on halb, see aga mõjub paari lastele kindlasti halvasti. Lisaks muutub pärast kohtusse minekut olukorrale mõistliku lahenduse saavutamine veel raskemaks.

Juba praegu on seaduses öeldud, et mõlemad vanemad on võrsete õiguste ja kohustusega ning üks pole soo tõttu eelistatud. "Paljudes riikides on lahendus selline, et kui minnakse lahku, siis on koormuse jagamine võimalikult võrdne ja kohtusse minnakse ainult sellisel juhul, kui on mingid olulised argumendid, miks see ei peaks olema võrdne," tõi Pakosta ühe võimaluse, kuidas seadust selgemalt sõnastada.

Kohtuväline olukorra lahendaja oleks perelepitaja ning kui tema tõdeb, et ei suuda pooli lepitada, siis tema pöördub kohtusse. "Ehk kohtusse jõuavad väga suure tüliga asjad, kus lapse huvides pole suudetud kokkulepet teha. Ei ole ka perelepitaja tuvastanud sellist vägivalda, millega tuleks politseisse pöörduda ja et politsei lahendaks eraldiseisvalt seda vägivallajuhtumit," lisas minister.

Praeguse avaliku debati ajendiks oleva konkreetse juhtumi kohta, muu hulgas selle kohta, kuidas hinnata ametnike rolli olukorra lahendamisel, ei saanud Pakosta midagi kommenteerida ning soovitas ära oodata õiguskantsleri menetluse tulemused.