"Üle minu laiba", ütles valitsuserakonna SDE esimees Lauri Läänemets soovi kohta kärpida temale alluvate riigiametite kulutusi. Samalaadseid väljaütlemisi kuuleme Eesti valitsuse liikmetelt järjest ja pidevalt. Seejuures õhkub neist kindlustunnet, et just neile vastutada antud riigi struktuuridele üha suuremate kulutuste väljanõudmine on nende peamine missioon ja töökoha mõte.

Ametisse astumisel annab minister aga vande, milles tõotab "pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele".

Asjaolu, et kogu Eesti rahva heaolu kindlustamise eesmärk moondub ministri reaalses tegevuses hämmastavalt kiiresti "omadele" suurema rahapaja nõudmiseks, on üks suuremaid ebaefektiivse riigivalitsemise põhjuseid.

Sellise olukorra tekkimise aluseks on suuresti avalikkuses laialt levinud hoiak, et edukas minister on see, kes valitsusliidus toimuvatel läbirääkimistel pressib välja kõige rohkem maksumaksja raha ja seda just oma tegevusvaldkonna ametnikele kulutamiseks. Ka ajakirjandus on harjunud tugevana näitama just neid valitsuse liikmeid, kes süüdimatult suuremaid kulutusi nõuavad, mitte neid, kes juhtimises riigimehelikult tõhusust ja kokkuhoidu esikohale seavad.

Eesti kodaniku seisukohalt on palju olulisem, et avalikus sektoris saavutataks head tulemused võimalikult efektiivselt. See tähendab, et hea riigijuhi mõõdik on see, kas ta suudab oma valdkonnas saavutada häid tulemusi võimalikult väheste kulutustega, mitte kui palju raha ta magama panna suutis, vaatamata tulemustele.

Pahatihti tundub ka, et valitsusliidu esindajad peavad oma suurimaks paleuseks oma valdkonna töötajatele heade sissetulekute kindlustamist, mitte rahva poolt temale kasutada antud raha võimalikult mõistlikku kasutamist.

Loomulikult soovib iga riigipalgaline omale isiklikult suuremat sissetulekut ja nii on suurematele palgatõstjatele kindlustatud konkreetse avaliku sektori valdkonna töötajate kiidusõnad. Kuid ühiskonnas tervikuna peame olema nõudlikud ja jälgima tähelepanelikult, et meie, maksumaksjate, raha parimal viisil kasutataks, mitte vaid kitsaste lobigruppide tahet ellu ei viidaks ja nende heaolu kasvatataks.

Kitsaste avaliku sektori gruppide, mitte laiemalt ühiskonna huvide eest seismise tulemusena kasvab meil viimastel aastatel nii avaliku sektori töötajate keskmine palk kui ka nende arv tunduvalt kiiremini kui erasektoris, mis nende palkade maksmiseks majandust elus hoiab.

Eriti oluline on vastutustundlik rahakasutus just kriisiaegadel, mil kokkuhoid muutub raskuste ületamise ja edasise arengu seisukohast määrava tähtsusega teguriks, seda nii finantsraskustesse sattunud ettevõtte, perekonna kui ka avaliku sektori jaoks. Seepärast peame just praegu olema eriti nõudlikud riigijuhtidele eesmärkide seadmisel.

Praeguse äraspidiste eesmärkidega valitsemise lõpetamiseks peab laiem avalikkus muutma oma suhtumist riigijuhtidesse ja mõõtma nende töö tulemust maksumaksja rahaga mõistlikult ümber käimist, mitte järjest suuremat kulutamist au sisse seades.

Esimese sammuna kutsun avalikkust tunnustama just neid ministreid, kel on julgust ja riigimehelikkust oma vastutusvaldkonnas kõige suuremalt kokku hoida. Suurem kokkuhoid kriisiajal tähendab väiksemat maksukoormust meie inimestele, seega just sellised ministrid käituvad oma ametisse astumisel antud tõotuse järgi ja seisavad kogu eesti rahva heaolu, mitte kitsa tsunfti huvide eest.

Juba lähiajal, uue riigieelarve eelnõu tutvustamisel, näeme tabeleid, millise ministri valdkonnas on suurimad kukutuste kasvud ja kus suurimad kokkuhoiud. Parim minister on aastal 2024 see, kes kõige rohkem maksumaksja kulutusi vähendada suudab.