Mart Parind ja Põim Kama: seadus- ja haldusprügi vajab koristamist

Eesti on "Teeme ära" ja maailmakoristuspäeva sünniriik ning aina enam tegeletakse ka digikoristuse ja andmeprügi vähendamisega. Järgmise sammuna parema ja korrastatuma riigi suunas võiks valitsus alustada õigusprügi koristust ning piirata seadus- ja haldusprügi tekkimist, kirjutavad Mart Parind ja Põim Kama.
Kui lugeda mistahes strateegiat, arengukava, valimisprogrammi või poliitikadokumenti, siis ilmneb, et Eestil on bürokraatia ja liigse halduskoormuse suhtes selged ja kindlad põhimõtted. Kõik nõustuvad, et bürokraatia on kurjast ja kulukas, see koormab ühiskonda ja avalikku sektorit, vähendab majanduse konkurentsivõimet ja lisab kõikidel tasanditel ebavajalikku keerukust.
Ülereguleerimise mõju
Headest kavatsustest hoolimata pole õigusloome vohamist kontrolli alla saadud. Vastupidi, uusi seadusi, norme ja bürokraatiat lisandub hoogsalt.
Allar Jõks tõi hiljuti välja, et ehkki Eesti on võtnud selge suuna uute seaduste mahtu vähendada, kehtis 2023. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis 366 seadust, aga käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga juba 378 seadust. Et trendi illustreerida, siis samas tempos jätkates võetaks 2035. aastaks (mis on pikaajalistes strateegiates levinud tärminiks) vastu 144 uut seadust, kusjuures kehtivate seaduste koguhulk tõuseks 522 seaduseni. Ilmselt jõutakse selle aja sees mõni seadus ka tühistada, kuid suund on selge.
Üha keerukamaks muutuvas maailmas on regulatsioonide kuhjumine teatud määral paratamatu, kuid sellevõrra tublimad peame olema kaasnevate riskide mõistmisel ja maandamisel ning protsessi teadlikult juhtima.
Ülereguleerimine, kiirustades ja ebakvaliteetselt tehtud õigusaktid ning halduskoormuse kontrollimatu kasv pole mitte ainult kulukaks koormaks riigiaparaadile ja selle kaudu maksumaksja rahakotile, vaid sel on ka vahetu mõju ettevõtluskeskkonnale, majanduse konkurentsivõimele ning ütleme ausalt, nii inimeste kui ka ettevõtete motivatsioonile ja usaldusele oma riigiga asjade ajamisel.
Kui majanduskeskkonna ja konkurentsivõime halvenemine on midagi, mille mõjud ilmnevad pikema aja vältel, siis vahetult majandustegevust piiravatest või takistavatest asjaoludest ei tohiks nüüdseks kaks aastat kestnud majanduslanguses enam mööda vaadata.
Üks bürokraatlikest pudelikaeltest, millest on õnneks aina enam rääkima hakatud, on takistused Euroopa Liidu vahendite kasutamisel, kus üle võlli keeratud tingimused osa taotlejaid eemale peletavad ning ülejäänutel tuleb riskida pisieksimuste eest määratavate tagasinõuetega, mis sageli ulatuvad 25 protsendini saadud toetusest.
Tingimuste osas on esimesi õppetunde kuulda võetud, näiteks Ida-Virumaa õiglase ülemineku raha taotlemise korda otsustati muuta, kui selgus, et toetusraha jääb vastasel juhul tähtajaks kasutamata. Kurioosseks pisinäiteks on ka sügisel läbi kukkunud Kredexi ahjutoetuste voor, mis nüüd uuendatud tingimustega taasavatakse. Sellegipoolest jäi 40 protsenti investeeringuteks ette nähtud eurorahadest eelmisel aastal kasutamata, mis tähendab, et see raha ei jõudnud mullu Eesti majandusse.
Probleemil on veel teine ja kolmaski mõõde. Rahandusministeerium on korduvalt rõhutanud, et riigieelarve ja eelarvestrateegia näevad ette majanduse turgutamist avalike investeeringute kaudu. Ärme siis meiegi seda väidet siinkohal kahtluse alla sea. Majanduse vaates on oluline, et väga suur osa Eesti SKP-st käib läbi riigihangete ehk hangete korraldusel on vahetu mõju majanduse käekäigule.
Seda arvestades on küsitav Eesti vabatahtlik valik laiendada Euroopa Liidu riigihankedirektiivide rangeid menetlusnõudeid, mis on tegelikult mõeldud üksnes väga suure maksumusega hangetele (näiteks ehitushanked üle 5,5 miljoni euro), ka väiksematele hangetele.
Enamgi veel, paljud Eesti avalikud hankijad kirjutavad ka seal, kus Eesti seadus neile oluliselt vabamad käed annaks, ise ja vabatahtlikult hankekorra võimalikult kirjuks ja keeruliseks. See toob kaasa pikema ja keerukama hankemenetluse, mis peletab osa pakkujaid eemale, vähendab konkurentsi ja tõstab hankija jaoks nii menetluse, kogutud pakkumiste kui ka lõpptulemuse hinda.
Kuna kaalukas osa hangetest on seotud just EL-i rahastusega (riigi panus investeeringutesse vähenes käesoleva aasta eelarves kolmandiku võrra ehk 770 miljonilt eurolt 500 miljonile), lisavad täiendava riski eelmainitud tagasinõuded. Need aga tõukuvad paljuski Eesti veidrast praktikast võtta Euroopa Komisjoni soovitusi ja suuniseid siduva seadusena. Riigikohus on nüüdseks mitmel pool toonitanud, et Euroopast tulevaid suuniseid ei pea kohustusliku käitumisnormina võtma, seda enam, kui need sisemajanduslikele huvidele just kaasa ei aita.
Arvestades Euroopast tuleva õiguse mõju Eesti üha paisuvale normistikule, siis oleks kasuks, kui vastustaksime EL-i rindel rohkem neid seadusandlike algatusi, mida ei ole võimalik subsidiaarsuse põhimõttele tuginedes õigustada ehk seisaksime oma huvide eest teemade puhul, mida pole tingimata tarvis Euroopa Liidu üleselt reguleerida.
Selline enesekehtestamine poleks häbiasi või paarialik, vaid see põhimõte on Euroopa Liidu aluslepingutesse sisse kirjutatud. Ka laiemalt pakuvad EL-i direktiivid oluliselt suuremat otsustusvabadust, kui me seda kasutame.
Tuleks eelistada minimalismi
Eesti on tihtipeale valinud tee, mis riigi ja ühiskonna huvidele kaasa ei aita, kas siis kõike Euroopast tulevat kõige karmimas ja keerukamas sõnastuses kopeerides või koguni omalt poolt nõudeid juurde keevitades (nn gold-plating).
Isegi kopeerimise kasuks otsustades tasuks hea ja selge seadusloome nimel vältida eurokantseliitlike monstrumlausete üks ühele üle võtmist, vaid kohandada asja sisu lihtsasse ilusasse eesti keelde, nõnda et see sobitub paremini meie keele-, kultuuri- ja õigusruumi – see on täiesti lubatav. Arusaadav õiguskeel vähendaks ühtlasi eksimuste riski ja vaidlusi selle üle, kuidas üht või teist klauslit tõlgendada.
Õigusnormide rangema kohaldamise puhul tuleks aga nii bürokraatia vähendamise kui ka Eesti konkurentsivõime huvides eelistada minimalismi ehk maksimaalselt ära kasutada erandid, opt-outid ja muud võimalused, mida Euroopa õigusruum pakub. Näiteks Itaalias on seadusega keelatud Euroopa Liidu õiguse omapoolne "ülekuldamine". Meilgi võiks olla nii, et kui soovitakse mõni direktiiv kõige rangemal moel üle võtta, siis tuleb seda hästi ja sisuliselt põhjendada ning põhjenduste puudumisel keelata.
Muidugi on asjal ka poliitiline mõõde ning Eesti avalikkusel ja ajakirjandusel tuleks pöörata oluliselt tugevam valgusvihk sellele, millega meie eurosaadikud, ministrid ja ametnikud EL-is tegelevad, mida toetavad ning mille poolt hääletavad. Selline täiesti normaalne ühiskondlik ja demokraatlik tähelepanu ning valvsus on eriti asjakohane saabuvate Euroopa Parlamendi valimiste valguses. Sest kui me ise huvi ei tunne, pole midagi imestada ega kellelegi midagi ette heita, kui ühel hetkel "avastame", et Brüssel on taas mõne küsimusi tekitava õigusakti vastu võtnud.
Siseriiklikult tasuks vabaneda arusaamast, et riigikogu ja poliitikute töö on "seaduste tegemine", mistõttu tuleb neid oma eksistentsi õigustamiseks teha võimalikult palju ja kiiresti. Tunnustame rahvasaadikuid pigem selle eest, kui nad leiavad viise seadus- ja normivoha vähendamiseks, võtavad EL-i suuniseid mitte enama kui suunistena ning viivad läbi õigusloome revisjoni ja pühivad kõik üleliigse prügikasti.
Toimetaja: Kaupo Meiel