Eesti julgeolekupoliitika aluste kohaselt on Eesti julgeolekupoliitika eesmärk kindlustada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord, elanikkonna turvalisus ja ühiskonna toimimine.

Tulenevalt märkimisväärselt halvenenud rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast peab Eesti tervikuna tegema senisest märgatavalt kiiremini ja suuremaid pingutusi julgeoleku tugevdamiseks.

Turvalisema ja kriisikindlama keskkonna kujundamiseks peab julgeolekuküsimustega arvestama poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel ning tööprotsesside, tarneahelate, taristu, rahvusvahelise koostöö ja muu arendamisel. Eesti hindab riigihangete riske, et välistada tooted, teenused ja pakkujad, mille tõttu võivad sattuda ohtu riigi toimimise seisukohalt olulised teenused (Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 4-5, 11).

Julgeolek algab juba meist endist ja igaühest, kuid on eriti akuutne peale sõja- ja kaitseväe ressursside ka elutähtsate teenuste osutamisel.

Elutähtis teenus on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Elutähtsad teenused on elektri, maagaasi, vedelkütuse, kaugkütte ja veega varustamine, teede sõidetavuse tagamine, mobiil-, tavatelefon ja andmesideteenus, kanalisatsioon, elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine, makseteenus ja sularaharinglus.

Elutähtsa teenuse osutajad on ka haiglavõrgu arengukavas olevad haiglad (nt PERH ja Tartu Ülikooli Kliinikum) ja vee-ettevõtjatest need, kelle piirkonnas on üle 10 000 tarbija. Isegi tänapäevane rahvusvaheliselt reglementeeritud sõjapidamine ei püsi lubatud piirides ja ammugi ei saa naiivselt loota, et vaenlane ründab üksnes sõjaväelisi ja kaitseotstarbelisi objekte. Ukraina maadleb igapäevaselt energiataristu vastu suunatud rünnetega ning paraku oleme ka harjunud nägema pommitatud (laste)haiglaid.

Peale raketirünnaku on vaja end ka kaitsta vaenulike riikide tehnoloogiate jõudmise eest meie elutähtsate teenuste tarneahelatesse. Me ju ei taha, et näiteks elekter on kogu riigis välja lülitatud, sest süsteemi haldavate IT-seadmete kriitilised komponendid on pärit meie suhtes vaenulikust riigist, mida on võimalik pahatahtlikult eemalt juhtida.

Elutähtsa teenuse osutaja ülesandeks on mh sõltuvuse vähendamine infosüsteemidest, teistest teenustest, tarnijatest ja muudest lepingupartneritest.

On selge, et seda sõltumatust ei saa kunagi viia täiesti nulli ning paratamatult on vaja soetada asju ja teenuseid läbi riigihangete. Ei saa salata, riigihangete seaduse sätted ei tee julgeolekuriskide maandamist kaugeltki lihtsaks ülesandeks.

Riigihankeõiguses kehtivad põhimõtted nagu võrdne kohtlemine, läbipaistvus, proportsionaalsus ja konkurentsi efektiivne ärakasutamine. Lisaks ei tohi Eesti hankija diskrimineerida piiriüleseid pakkujaid, kes on pärit EL-ist, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või WTO GPA-ga (Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankeleping) ühinenud riigist, samuti riigist, millega Euroopa Liit on sõlminud vastastikuse vabakaubandusleppe. Selguse huvides olgu öeldud, et Venemaa Föderatsioon ega Hiina Rahvavabariik nendesse loeteludesse ei kuulu.

Riigihangete läbiviimiseks on juba 2023. aastal valitsus kinnitanud strateegilise hankimise põhimõtted, mille kohaselt on kestlik riigihange mh riigi julgeolekuriske vähendav. Seega teoorias ja põhimõtte tasandil saame kõik aru, et julgeoleku aspekti ei tohi kuidagi ära unustada ega väheoluliseks pidada.

Arvestades, et riigihangete seadus ja selle aluseks olevad Euroopa Liidu riigihanke direktiivid annavad julgeolekukaalutlusel hankijatele täiendavaid õigusi vaid otsesõnu kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hangetes (nt kui ostetakse soomukeid või tulirelvasid või lahingmoona), siis on pikemat aega valitsenud teadmatus, et kuidas saaks hankija, kes on ühtlasi ka näiteks elutähtsa teenuse osutaja, tagada enda hangetes, et soetatav tehnoloogia ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule? Seadus ei maini julgeolekut kui olulist kaalutlust sisuliselt kordagi.

Nimelt pakuvad Hiina ja Venemaa tehnoloogiat EL-is registreeritud pakkujad, kellel endal võib puududa muu seos Hiina ja Venemaaga kui pakutava tehnoloogia tarnimine. Venemaa osas kehtivad juba EL-i sanktsioonid, mis keelavad teatud kaupu üldse EL-is turustada, ning mis lahendab paljuski julgeolekuprobleemi, kuid ülejäänud riikide osas nii lihtsat lahendust ei ole.

Julgeolekuohtude maandamine riigihangetes

Rahandusministeerium avaldas hiljuti juhise julgeolekuohtude maandamiseks riigihangetes, loetledes õiguslikke instrumente, mida kehtiv riigihangete seadus annab. Kokkuvõtlikult on need meetmed järgmised.

Pakkujate piiramine asukoha järgi. Nagu juba mainitud, peab hankija võrdselt kohtlema ja lubama riigihankel pakkuma ettevõtjaid, kes on pärit EL-ist, EMP-st või WTO GPA lepinguga ühinenud riikidest (suures plaanis läänelike väärtustega riigid).

Hankija saab öelda, et väljaspool nendest riikidest pakkujad pakkumust esitada ei või ning see tähendab, et näiteks Hiina Rahvavabariigist pärit pakkuja pakkumust esitada ei saa. Kuid selle piirangu vältimiseks on juba ammu Hiina ettevõtted asutanud endale Euroopa tütarettevõtted.

Rahvusvahelised ja valitsuse sanktsioonid. Riigihangetes kehtib sektoraalne Euroopa Liidu sanktsioon, mis keelab sõlmida rahvusvahelist piirmäära ületavaid hankelepinguid lihtsustatult öeldes Venemaa residentide, kodanike ja ühingutega, sh kui vähemalt 50 protsendi ulatuses lõplik kasusaaja või varidirektor on Venemaa resident või kodanik.

Samuti täiendatakse pidevalt sanktsioone erinevate kauba- ja teenusegruppide osas ning kui Eesti ettevõtja pakub sanktsioneeritud kaupa või teenust, siis selline pakkumus tuleb tagasi lükata või on leping tühine kui hankija hankemenetluse ajal ei tea pakutava kauba staatust ja sõlmib siiski lepingu. Kaupade ja teenuste sanktsioneerituse osas on pädevaks asutuseks rahapesu andmebüroo, mis saab hankijatele osutada hankemenetluse ajal ametiabi.

Võrgustikusektoris pakkumuse tagasilükkamine, kui üle 50 protsendi pakutavatest asjadest on pärit kolmandatest riikidest. Vee-, energeetika-, postiteenuste jms võrgustikusektori hankija saab kasutada temale antud eriõigust lükata tagasi pakkumus, mis sisaldab üle 50 protsendi asju kolmandatest riikidest ehk väljastpoolt EL-i.

Kaup ei pea olema sanktsioneeritud ega tõendatult omama julgeolekuriski, kuid asjade päritolu defineeritakse EL-i tolliseadustiku alusel, mille kohaselt määratakse kauba päritolu selle viimase töötlemistoimingu koha järgi ega puuduta üksikuid komponente. Haiglad ega riigiametid seda eriõigust kasutada ei saa, sest nad ei ole võrgustikusektori hankijad.

Kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas lisanõuded tarnekindlusele, konfidentsiaalsusele, usaldusväärsusele. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ehk hankides otseselt kaitse- või sõjalise (või kahetise) otstarbega asju (nt soomukid, lahingmoon, seirevarustus jne) ja teenuseid (nt erivarustuse hooldus) kehtib hankijatele erirežiim ja hankija saab seada lisanõudeid tarnekindlusele ja pakkuja usaldusväärsusele, kuid selles kommentaaris keskendun just tsiviilotstarbega hankelepingutes julgeolekuriskide maandamisele, mistõttu sellel ma pikemalt ei peatu.

Tehnilises kirjelduses julgeolekuriskide maandamine. Peale seda, kui hankija on seadnud piirangud pakkuja päritolule, sanktsioonid on teinud osa tööst Venemaa kaupade ja toormete osas, ei jää haiglatele ja riigiametitele (ja KOV-idele) enam tegelikult ühtegi muud meedet peale tehnilises kirjelduses nõuete seadmise, millistele tingimustele pakutav kaup, teenus või ehitustöö vastama peab, sh nõuded tarneahela kindlusele, komponentide päritolule jne.

See ongi kõige keerulisem osa ja mis tekitab hankijates nõutust: kas ja mida peab hankija ära tõendama, kui ta ütleb, et hangitav tehnoloogia ei või sisaldada nt Hiina Rahvavabariigist pärit (kriitilisi) komponente. Kurja juur on riigihangete seaduse § 88 lg 7, mis ütleb, et tehniline kirjeldus peab tagama kõigile ettevõtjatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.

Euroopa Liit ega Eesti ei ole lausaliselt keelanud Hiina tehnoloogia kasutamist, vaid seda tehakse valdkonniti (vt Huawei seadmete keelamine 5G tehnoloogias ja välisluureameti viimases aastaraamatus toodud oht Huawei tehnoloogia osas päikeseparkides).

Kas hankijad peavad ohu tõrjumiseks ära ootama riikliku meetme või võivad enda riigihankes ennetavalt öelda, et teatud kriitilised komponendid peavad pärinema EL-ist ja seada nõuded tarneahelatele ja -kindlusele? Juhis paraku vaikib täielikult selles küsimuses ja selgitab hankijatele, mis alustel saab riigihanke alusdokumente konfidentsiaalsena hoida, mis paraku minu hinnangul probleemi ei lahenda.

Riigihanke korraldamata jätmine salajase teave, eriliste turvalisusnõuete või oluliste julgeolekuhuvide kaitse vajaduse tõttu. N-ö ultima ratio võimalus ehk kui ükski seaduses olev abinõu julgeolekuriskide maandamiseks ei ole piisav, võib hankija kasutada seaduses olevat erandit, mille alusel võibki hankija jätta riigihanke korraldamata ja pöörduda ise usaldusväärse(te) pakkuja(te) poole ja seada täpselt sellised tingimused nagu on vaja.

Samal ajal tuleb silmas pidada, et tegemist on konkurentsi kahjustava meetmega ning selle kasutamine on põhjendatud kõrge esinemistõenäosuse ja suure mõjuga riski korral ja hankija peab vastava riskianalüüsi läbi viima ja dokumenteerima enne kui otsustab lepingu sõlmida ilma riigihanketa.

Riiklikud julgeolekukaalutlused annavad üleüldiselt liikmesriikidele õiguse kalduda kõrvale EL-i õiguses kehtestatud teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise õigustest (sh riigihankeõiguse normide kohaldamisest). Riik ja hankija peavad olema võimelised ära näitama, milles seisnevad erakordsed julgeolekuhuvid, mis õigustavad konkurentsi sulgemist ja isegi EL-i pakkujate konkursile mitte kutsumist. Massiliselt erandhangete tegemine ei ole siiski ka mõistlik, kui saaks teha avatud hanke, milles saaks otsesõnu öelda, et komponendid peavad pärinema teatud riikidest.

Juhis sisaldab ka muid meetmeid, aga minu hinnangul ei ole need mitte otseselt julgeolekuriskide, vaid kolmandatest riikidest johtuva ebaausa konkurentsiga seonduvad instrumendid ning siinkohal nendel ei peatu.

Kokkuvõte

Riigi julgeoleku alustes on toodud üllad põhimõtted sedastades, et julgeolek algab meist igaühest ning erilist tähelepanu tuleks hakata pöörama ka elutähtsate teenuste kaitsmisele.

Paraku, mida rohkem detailidesse seadusandluses minna, siis on nende kaitse tehtud äärmiselt keeruliseks. Riigihangete seadus, mis reguleerib teenuste osutamiseks vajalike soetuste tegemist, ei maini poole sõnagagi julgeolekukaalutlusi kui miskit, mis peaks olema tähtsam kui konkurentsi edendamine.

Võib-olla on viimane aeg prioriteedid ümber vaadata ning sõnastada julgeoleku kaitse kui oluline põhimõte samaväärse põhimõttena konkurentsi kaitse ja võrdse kohtlemise kõrval. Ma olen kindel, et kõik need ilusad põhimõtted saavad elada rahulikult koos ilma üksteist ohustamata.