On üsna märgiline, et prokuratuur on lõpuks otsustanud kriminaalmenetluses sideandmete kasutamisest tõendina loobuda. Carri Ginter, te avaldasite juba 2017. aastal koos kolleegidega pikema analüüsi pealkirja all "Sideandmete lauskogumine toimub Eestis lubamatutel eesmärkidel". Mis viis seitse aastat tagasi selle olukorra analüüsimisele?

Selle olukorra juured on minu jaoks aastas 2014, kus Euroopa Kohus esimest korda väga selgelt ütles välja, et sideandmetega toimuv ei tohi olla selline, mis kohtleb iga kodanikku potentsiaalse kurjategijana. Et neid andmeid tohib kasutada ainult raskete kuritegude menetlemiseks, neid andmeid tohib koguda ainult raskete kuritegude tarbeks. Ja samas on dissonants reaalsusega, kus näiteks kalakaitseinspektorid kasutasid neid, igasugused salasigarettide püüdjad ja muud tegelased. Siis tekkiski see õigusteaduslik vaade, et kuidas siis ikkagi nüüd täpselt on.

Siis tänane vandeadvokaat, aga tollel ajal üliõpilane Piret Schasmin oli nõus "sisse sukelduma" sinna ja me kaevasime välja päris õudse puntra. Tuli välja, et Eesti riigis toimub regulaarne ja valdavalt tolereeritud ning isegi heaks kiidetud inimõiguste rikkumine.

Hiljem jällegi tänane vandeadvokaat, toona üliõpilane Kätlin Sehver "sukeldus" mõned aastad hiljem ja jõudsime järelduseni, et Eesti riigi politseid ja prokuratuuri ootab ees suuremat sorti jama, sest varem või hiljem need tõendid pekstakse kohtus uksest välja. Ainult kümme aastat hiljem kohtud jõudsid sinnamaani, et peksidki need andmed uksest välja. Nüüd on kuidagi käivitanud hädakisa, et kuidas ikkagi niimoodi saab.

Minule tundub õigusteadlasena, et meil on olnud vähemalt kümme aastat aega seda süsteemi korrastada. Me oleme mitmel korral seadust muutmas käinud, aga me seda süsteemi korrastanud ei ole ja sellele konkreetsele probleemile me oleme reageerinud jaanalinnu kombel.

Miks ei ole süsteemi korrastatud kümne aasta vältel?

Meil on olnud avalik diskussioon. Seda teemat on varem korduvalt välja toodud. Vandeadvokaat Silver Reinsaar käis sellega ära ka Euroopa Kohtus. Euroopa kohus ütles, et meie süsteem rikub inimõigusi. Aga sellele järgnes toonase justiitsministri, ministeeriumi ja prokuratuuri kollektiivi poolt eitamine. Ma ei saa seda muudmoodi kirjeldada, kui et see oli lihtsalt eitamine. Ehk siis lootus, et äkki see probleem läheb kuidagi ise ära. Ei läinud.

Tuletame siis meelde, et sideoperaatoreid kohustab andmeid koguma ja säilitama Eestis kehtiv elektroonilise side seaduse paragrahv 111, et julgeolekuorganitel oleks võimalik tuvastada sideallikat, side sihtpunkti, kuupäeva, side kestust ja kellaaega. Ühesõnaga, Eesti Vabariigis kehtib seadus, mis on Euroopa Liidu õigusega vastuolus?

Ta ei ole mitte ainult Euroopa Liidu õigusega vastuolus, vaid ta rikub inimõigusi. Nii neid inimõigusi, mis on kirja pandud Euroopa Liidu tasandil, põhiõiguste hartas. Neid inimõigusi, mis on Euroopa nõukogu tasemel Euroopa Inimõiguste konventsioonis. Ja juba mitu aastat me teame seda, et ta rikub ka meie enda põhiseadust.

Need on kõik kohtuotsustega kinnitatud. Need ei ole sellised õigusteadlase fantaasiad. Ehk siis Eesti on selline riik, kus kehtib paragrahv seaduses, mille kohta riigikohus on öelnud, et see on nii räige inimõiguste rikkumine, et see tuleb algusest peale arvata meie õiguskorrast välja. Selle loomisest saadik on ta olnud põhiõigustega vastuolus. Ja sellele on meie riigikogu erinevates koosseisudes reageerinud lihtsalt vaikimisega.

Vaikimisega on reageerinud riigikogu, justiitsministeerium, siseministeerium, riigiprokuratuur?

Eelkõige on selle asja kordategemine riigikogu ülesanne. See, et riigikogu tolereerib ministeeriumide tralli, on etteheide ikkagi riigikogule, kümne aasta jooksul nendele koosseisudele, kes on ametis olnud. See ei ole praeguse riigikogu tegemata jätmine, kes üsna värskes koosseisus toimetab seal.

Mul on väga raske seda kuidagi ilusasti või viisakalt öelda, aga riik, mis ei täida iseenda kohtuotsuseid, kuidas see saab olla demokraatlik õigusriik? Oleme lugenud Inimõiguste kohtu otsuseid, et Venemaa või Valgevene ignoreerivad, aga meie ignoreerime omaenda riigikohtu otsust, Euroopa Kohtu otsust, Euroopa Inimõiguste kohtu otsust ja tervet rida veel.

Üks näide, kui mõned aastad tagasi oli ettevõtluse ja infotehnoloogia minister veel Andres Sutt. Siis härra Sutt ütles kõva selge häälega välja, et tema jaoks on inimeste privaatsus hästi oluline ja elektroonilise side seadust tuleb muuta. Läks ja pani muutmisele need osad seadusest, mis puudutasid Huawei tehnoloogia võimaldamist sidevõrkudes. Aga see säte, mis puudutas inimeste inimõiguste rikkumist, selle sätte jättis tookordne minister, aga ka riigikogu puutumata, kuigi sellele juhiti väga selgelt tähelepanu. 

Kelle huvides?

Ma ei oska öelda, aga ma arvan, et see on halduslaiskus. Selles mõttes, et lihtne on ju püüda pisivargaid või rattavargaid või kelme telefoni metaandmete põhjal. Ja raske on näha, et miks ma ei või seda teha. Aga proovi sa aru saada, mis on inimväärikuse põhimõte ja kuidas mobiili asukoht sellega kuidagi vastuollu läheb. See ülesanne võib-olla käib kohati üle jõu või vähemalt üle uudishimu lävendi.

Henry Timberg siseministeeriumist ütleb, et antud juhul on tegemist erinevate põhiõiguste vastandamisega. Tähtis on nii eraeluline puutumatus kui ka riigi ja eraisiku õigus turvalisusele. Kuidas nende kahe põhiõiguse vahel seda tasakaalu leida?

Mul on kurb kuulata seda argumentatsiooni, sest õigusteaduslikult põhiõiguste tasakaalustamine toimus juba Euroopa Kohtus ära 2014 ja 2016. Selle kaalumise on Euroopa Kohus ära teinud ja leidnud, et sideandmete selline kasutamine on niivõrd räige rikkumine sinu põhiõigusele, et julgeolekuargument ei kaalu seda üles.

Kui me nüüd kümme aastat hiljem esitame samasuguse argumendi uuesti, siis see näitab, et me lihtsalt ütleme, et Euroopa Kohtus on lollpead. Nemad kaalusid ära, ütlesid, et julgeolekukaalutlused ei kaalu üles seda olemasolevat reformi ja nüüd meie ametnik ütleb, et ikkagi tuleks kaaluda.

Juristide keeles tehakse vahet, kas on õiguse riive ja kas on õiguse rikkumine. Jah, turvalisuse õigusele toimub riive, aga inimväärikuse põhimõttele toimub rikkumine. Rikkumine ei ole lubatud, riive võib olla lubatud.

Võib-olla on asi siiski selles, et maailm on muutunud palju julmemaks ja terrorismi on rohkem?

Seda nad väidavad, jah. Aga ega me ju sellega ei vaidlegi. Kui sa tahad terrorismiga võidelda, siis sa võid neid andmeid kasutada. See argument lõpeb juba seal. Aga kui vaadata, kuna tegelikult tekkisid sellised õigused, nagu õigus kodupuutumatusele ja privaatsusele, siis sellel ajal Billy the Kid ei olnud veel sündinud. Kauboi, kes tappis ja röövis. Ja ei saa öelda, et tollel ajal Ameerikas oleks olnud hästi turvaline elada. Ma tunnen ennast praegu igal juhul väga palju turvalisemalt, kui sellel ajal, kui Billy the Kid ringi jooksis.

Kust see piir siis läheb? Kujutame ette, et Soraineni advokaadibüroo Tallinna kesklinnas saab pommiähvarduse telefoni teel. Te kindlasti olete huvitatud, kes helistas ja kust helistas?

See on väga hea küsimus, sest näitab, kuidas see narratiiv on läinud lappama. On olemas täiesti normaalne hulk andmeid, mida Elisa või Telia, kes iganes koguvad. Näiteks mina helistasin oma telefoniga, see telefon asus seal. Nad koguvad neid andmeid, nad hoiavad neid mingi mõistliku aja, esitavad mulle selle teenuse eest omakorda arve, maksan selle arve ära ja seejärel need andmed peaks kustutatama.

Nüüd riik ütleb, et kuna nad koguvad neid andmeid niikuinii, et siis justkui midagi polegi pahasti. Päriselus on nii, et kuna nad koguvad neid andmeid teatud määral niikuinii, siis kõik need vahetud hetked, kus küberkelmus on või mõnele prouale tehti petukõne või peteti pangakoodid välja, need on kõik mõni kuu ilusasti kättesaadavad. Probleem tekib siis, kui prokuratuur või politsei ei liiguta piisavalt kiiresti ja need andmed on selleks ajaks juba ärilistel kaalutlustel kustunud. Ja siis nad ütlevad, et nüüd on pahasti, et tuleks neid ikkagi edasi koguda.

Need andmed, mis puudutavad terrorirünnakut, pommiähvardust või midagi muud, kolm kuni kuus kuud on nad niikuinii olemas. Küsimus on selles, miks meil läheb kriitilistel hetkedel nii kaua aega, et need andmed täiesti seaduslikult telekomi käest välja nõuda. Küsimus ei ole mitte selles, et telekomil ei tohi neid andmeid mingil hetkel olla, vaid neid niikuinii mingil hetkel ei ole. Küsimus on selles, kui palju aastaid neid peab säilitama riigi sunni ähvardusel.

Ja mis see mõistlik aeg oleks?

See on äriline kaalutlus, aga ma arvan, et kui meil on pommiähvardus või küberpettus vanaprouale, siis kolme kuu jooksul on ikkagi täitsa reaalne need andmed sealt ilusti kätte saada, ilma et sellega rikutakse kellegi põhiõigusi.

Siseministeerium omalt poolt ütleb, et seadust võiks muuta nii, et sideandmete säilitamine ja neile juurdepääs oleks tagatud kas riikliku julgeoleku või väga raske kuritegevuse, sealhulgas terrorismi vastu võitlemise eesmärgil. Aga kes see tark on, kes hindab, kas tegemist on raske kuriteoga, keskmise raskusega kuriteoga? Mis puhul see ligipääs andmetele peaks olema?

Selles mõttes on maailm ebatäiuslik. Kindlasti me ei saa leida täiuslikku süsteemi. Aga üks kaotus, mis meil oli, oligi riigiprokuratuuri kaasus Euroopa Kohtus – koeravorst, eks ole (Euroopa Kohus otsustas koeravorsti varastanud naise juhtumi põhjal, et Eesti kasutab lubamatult kohtus tõenditena sideandmeid – toim). Öeldi, et selle üle peaks otsustama kohtunik, kas ligipääs anda või mitte anda, sest riigiprokuratuur ei ole ise kriminaalmenetluses sõltumatu erapooletu organ.

Selle teadasaamiseks läks meil mitu aastat Euroopa Kohtus aega, kuigi oleks võinud vabalt lihtsalt minultki küsida.

Aga kui meil on seal kohtunik, siis järgmine on see, kuidas tõsiselt see kohtunik oma ametiülesandeid täidab. Ja kui talle piisavalt selgitada, et see on keskse tähtsusega küsimus, et need otsused võivad alluda mingile järelevalvele, siis on see üsna tehtav. Siis meil on vähemalt mingigi süsteem kontrollidest. Aga praegu öeldakse meile, et kuskil on olemas mingisugune müstiline logi, mis minu õiguseid kaitseb. Ma ei saa kuidagi mingit turvatunnet sellest.

Mingi aeg tagasi ma tegin ka vastavad päringud. Oli vist kuus ametiasutust, kellel oli ligipääs nendele andmetele. Küsisin enda ning kolleegide Allar Jõksi ja Kaupo Lepasepa telefonide kohta, et kellel on nendele andmetele ligipääs olnud ja kas seda on kasutatud. Vastused olid sellised, et ma ei saanud mitte midagi teada. Millel peaks siis põhinema see usaldus, et riik teostab ise oma järelevalvet?

Me tegime sarnase rännaku hiljuti läbi ühe üliõpilasega, kus me sukeldusime politsei andmebaasi POLIS. Seal oli avalikult öeldud, et pildid, mis kaamerad teevad, hävitatakse või hägustatakse. Ma sain sealt andmebaasist kätte oma venna ja tema pruudi pildi, ma sain oma alaealise lapse pildi, mis oli kiiruskaameratega üles salvestatud. Miks peaks politseil olema õiguskuuleka 14-aastase tüdruku pilt oma andmebaasis? Mis õiguslikul alusel, kui Euroopa Kohus ütleb, et isegi kurjategijate pilte ei tohi säilitada üle teatud perioodi?

Minu usk sellesse, et meie andmed on hästi kaitstud riigi poolt, on väga väike. Praegu ei toimu küll mingit massiivset kuritarvitamist, aga süsteemi peaks üles ehitama nii, et kuritarvitada ei saaks või vähemalt saaks järele valvata või kontrollida.

Et esimese astme kohtunik otsustab, kas tegemist on keskmise raskusega või raske kuriteoga ja kas on õigus küsida välja logiandmeid või ei ole?

Jah, mina olen seda meelt, et praegu esimese astme kohtunikel on kohustus seda omal algatusel juba niikuinii teha. Euroopa Liidu õigusest tulenevalt nendel on selle elektroonilise side reeglistiku, Euroopa Liidu õiguse rakendamise kohustus ja nad ei saa Eesti seadust rakendada põhiõigustega vastuolus. Neil on keeld seda teha. Kas ja kui hästi seda päriselt tehakse, selleni minu silmad ei ulatu.

Oktoobri alguses tühistas Tallinna ringkonnakohus määruse, millega Pärnu maakohus andis tänavu kevadel loa Suure-Lähtru ühe perekonna telefonikõnesid jälitada, et siis Maroko vanglas kinni peetud pereliikme asjus informatsiooni ja süüdistusmaterjali koguda. Tallinna ringkonnakohus leidis, et jälitusloa andmine polnud seaduslik. Aga kahju oli juba tehtud.

Jah, rõõmustagem selle üle, et kohus on lõpuks sinnamaani jõudnud. Teistpidi me võime seda lugeda niimoodi, et kuni aastani 2024 anti selliseid lubasid välja. Kontrolliti andmeid, mida ei tohtinud kontrollida, millega rikuti inimõigusi. Ja nüüd on üks kohtukoosseis võtnud ennast kokku ja öelnud, et paneme sellele koertepulmale punkti, mis kümme aastat nende andmetega on käinud. Ja irooniline oli minu arvates prokuratuuri vastus, et ega me neid andmeid juba kolm aastat ei kasuta, Aga kui te neid andmeid kolm aastat ei kasuta, siis jutt sellest, et nad on hädavajalikud, ei ole ka väga usutav.

Kas Suure-Lähtru perekonnal oleks õigus taotleda hüvitist moraalse kahju eest? Kui paljudel inimestel Eesti veel?

Me oleme aastaid üliõpilastega kogunud jõudu, et äkki läheks kohtusse ja prooviks selle asja ära. Aga kohtus käimine on selline erakordselt kurnav protsess, mis nõuab aega ja raha ja südamelihaseid. Mul on veel perekond ja lapsed ja muud väljakutsed.

Aga põhimõtteliselt iga Eesti kodanik võib öelda, et tema põhiõiguseid on rikutud sellega, et telekom on kogunud tema metaandmeid sellisel kujul. See on põhimõtteliselt kõikide õigus, kellel on Eestis mobiiltelefon taskus. Küsimus on see, mida tarka kohus sellega siis peale hakkab. Siin on kaks võimalust. Kas satub selline kohtukoosseis nagu selles Suure-Lähtru kaasuses, kus võetakse ennast kokku ja öeldakse, et jah, see on väljakannatamatu ja pikaajaline inimõiguste rikkumine. On ka teine võimalus, et riik vabandab ja kohus arvab, et sellest piisab ja advokaadikulud jäävad igaühe enda kanda.

Räägime Bigbanki suuromaniku Parvel Pruunsilla loost, kes on oma esindaja kaudu teatanud, et kaebab Eesti riigi oma sideandmete säilitamise pärast kohtusse ja taotleb õiglast hüvitist. Millised lahendused laual on, kui halduskohus võtab selle menetleda?

Mina arvan, et see on hea, et ta seda teeb. See ei ole minu klient ja minu kaasus, aga põhimõtteliselt nendel inimestel, kel on võimekus aru saada, neil on kohustus tegutseda. Ja kui tal on võimekus aru saada ja tal on kvaliteetne õigusabi, siis vähemalt proovida seda õhku puhastada ja natuke öelda, et selline pragmaatilisus ei ole väärtustega pikas plaanis kooskõlas.

Ma kõrvalt jälgisin seda kommunikatsiooni. Ma arvan, et temal kindlasti on tuhandeid rikkumisi, tuhandeid andmepunkte, mis tema kohta on kogutud läbi pikkade aastate. Iga kord, kui keegi kogub minu kohta neid andmed ja paneb need kuhugi andmebaasi säilitamiseks, siis minu inimõigused on juba rikutud säilitamiskohustuse raames.

Võtame ajakirjanike vastased hagid näiteks, et on valeandmeid avaldatud. On üks valeväide ja teine valeväide ja kolmas valeväide. Iga väide kogumis läheb arvesse kahjuhüvitise suuruse arvestamisel. Kui ükskord läheb viltu ja vabandatakse, siis summa võib olla väike. Aga kui sul juba tuleb neid tuhandeid, siis võiks ju öelda, et põhimõtteliselt see kordade arv võiks olla selline kaalutlus, mida kohus arvesse võtab.

Teine kaalutlus, mida kohus peaks arvesse võtma, on see, kas Eesti riigil oli võimalik aru saada, et nad rikuvad seadust. Eesti riigil oli kindlasti võimalik aru saada, et nad rikuvad seadust. Meil oli tollal justiitsminister Urmas Reinsalu, kes ütles ju ka otse välja, et me jätkame seda.

Ma otsisin välja, et veel eelmise valitsuse ajal 3. juulil oli ERR-is uudis, et justiitsministeerium ei plaani sideandmete lauskogumist lõpetada. 3. juulil Eesti riik ütles justiitsministeeriumi näol välja, et me kavatseme inimõiguste rikkumist jätkata, küll eelmise ministri ajal. Aga mida see kohus peab siis arvestama? Kohus võiks ju siis arvestada, et tehakse meelega. Ja kas on võimalik öelda, et me eksisime kogemata, kui juba 2015 on inimõiguste kohus midagi öelnud, 2014 Euroopa Kohus, ka meie enda kohus. Mis siis Eesti riigi vastuväide on? Et rikkusin küll, aga natukene?

Ja halduskohus, nagu küsitud, võib selle otsuse teha nii, et kaebajale õigust ei anna?

Ma saan öelda seda, et õigusteadlasena ma näen, et kaebaja õigusteoreetiline konstruktsioon on mulle loogiline. Ja mulle tundub, et Euroopa Liidu õigusest tuleb talle kahjunõue. Selline kahjunõue peaks olema otse Euroopa Liidu õigusest tulenev, sellepärast, et rikutakse Euroopa Liidu õigust.

Meil on neli kriteeriumi. Üks kriteerium, et toimus seaduserikkumine. Teine, et on selle tagajärjel tekkinud kahju. Kolmas on põhjuslik seos. Ja neljas, et see rikkumine on olnud piisavalt jäme või selge. Nüüd see viimane kriteerium on minu arvates ilmselgelt täidetud, kui on magistritööd, ajalehediskussioonid, Euroopa Kohtu otsus. Ja kui sa ikka jätkad rikkumist, siis see rikkumine on selge. Järele jääb ainult kohtu diskretsiooni ulatus – see sõltub nüüd selle inimese siseveendumusest ja isamaa-armastusest, kui suur see summa lõpuks saab olema, mis siis välja mõistetakse. Seda Euroopa Liidu õigus ette ei kirjuta.

Aga Euroopa Liidu õigus ütleb seda, et kahjuhüvitis peab olema päris. Ta ei tohi olla näiv, ta ei tohi olla nii väike, et see on naeruväärne. Võib-olla me saame siis Euroopa Liidu õiguse ajalugu jälle kujundada, kui kohtunik kirjutab sinna 300 eurot, siis küsime Euroopa Kohtult eelotsust ja äkki saame vähe suurema summa. Need mõnesajaeurosed hüvitised on kindlasti näivad arvestades seda pingutust, mis läheb kohtus käimisesse. Käid mitu aastat kohut ja saad 300 eurot. Kahju täieliku hüvitamise põhimõtet see küll rikub.

Kas on võimalik, et Eesti halduskohtus alanud protsess lõpeb Euroopa inimõiguste kohtus?

Ta võib minna mitut rada. Täiesti võimalik on minna ka Euroopa inimõiguste konventsiooni raamides ja kaevata edasi ka riigikohtu otsuseid. Nelja kuu jooksul pärast riigikohtu otsust võib kirjutada kirja Strasbourgi ja tugineda inimõiguste konventsiooni artiklile kuus ehk õiglasele menetlusele või, ma ei tea, aule, väärikusele, millele iganes. Teine variant on see, et näiteks halduskohtunik võib küsida ise Euroopa Kohtult eelotsust. Näiteks selle hüvitise suuruse kohta, et millistele nõuetele ta peab vastama. Kolmas tee on minna riigikohtusse põhiseadusvastasusega. Aga seda pole vaja siin kasutada, sest põhiseadusvastasus on juba riigikohtu poolt mitu aastat tagasi tuvastatud. Et siin on ikka kaks teed Euroopasse. See on ülipõnev kaasus.

Eesti põhiseadust kiideti eelkõige sellepärast, et ta juba 1990-ndate alguses nägi ette väga põhjaliku põhiõiguste kataloogi ja paragrahvis 10 väga haruldase sätte, et põhiõiguseid võib tulla aastate jooksul juurde, ilma neid kirja panemata. Et neid võib lihtsalt tekkida juurde praktikas ja ühiskonna arengus. Euroopa Liit sai endale siduva põhiõiguste harta alles 2009 Nizza lepinguga. Selles mõttes Eesti oli Euroopa Liidule põhiõiguste tagamisel vähemalt kirjutatud õiguse mõttes eeskujuks isegi.

Aga see otsus, mis Luksemburgist võiks tulla, kas see on Eesti kohtusüsteemile kohustus?

Jah, see on niimoodi, et kui Euroopa Kohus annab meile õiguse tõlgendamise kohta juhised, siis see on Eesti kohtule kohustuslik. Meil on seda varem olnud ka ajaloos. Mõni kuulaja ehk mäletab suhkrutrahve, kus Euroopa Liidu laienemisel määrati suuremaid summasid. Seal toonane riigikohus ütles, et meie seadus rikub Euroopa Liidu õigust ühes asjas. Ja teises asjas kohtunik esimesest astmest saatis asja Luksemburgi ja Luksemburgi kohus ütles, et meie seadus on väga hea ja sobib suurepäraselt Euroopa Liidu õigusesse. Siis see uus juhis on kohustuslik sellele uuele kohtunikule, mitte riigikohtu oma.

Nende sideandmete juurde veel korraks tagasi tulles. Olen lugenud vandeadvokaatide seisukohta, et mitte keegi pole kunagi Eesti riigile öelnud, et sideandmeid ei tohi üldse koguda ega kasutada, aga see peab olema proportsionaalne. Kes otsustab, mis on proportsionaalne, mis ei ole?

See on natukene üldistus. Euroopa Kohus on ikkagi öelnud, et valimatu kogumise kohustuse panemine sellisel kujul on ebaseaduslik. Lõpuks, mis on see miinimumstsenaarium või mis on lubatav ja mis mitte, see on sajas detailis kinni.

Aga kui tahta sellest teemast hästi aru saada, siis see tuleb tükeldada kolmeks. Esimene on see, kuidas toimub andmete kogumine, milliseid andmeid üldse kogutakse. Teine on siis see, et kuidas neid säilitatakse ja kes neile ligi pääseb. Ja kolmas on see, et kui tagatud on, et nad lõpuks hävitatakse.

Sellel kolmel tasandil peab looma piisava tagatiste süsteemi ja siis võib neid sideandmeid ka koguda ja kasutada. Aga need tagatised, nagu ma eelnevalt rääkisin politsei andmebaasist. Miks seal on minu tütre pilt? Kus tekib usaldus, et nüüd neid andmeid ei kuritarvitata?

Kas seda saab seadusega?

Muidugi saab. Selles mõttes on andmete hävitamise kohustus ka väga oluline. Kui see kohustab kedagi midagi koguma, siis lõpuks tekibki selline "oma Facebook", kus võib minna 10, 15, 20 aastat tagasi ja vaadata, mida põnevat kõik juhtus. Aga inimesel on inimväärikuse põhimõttest tulenev õigus areneda, oma seisukohti muuta ja tegelikult ka iga päev mõnes mõttes omada uut elu võrreldes 20 aasta taguse minaga. Ma loodan väga, et olen ka ise 20 aasta taguse minuga võrreldes arenenud. Aga kui nüüd tulla välja sellega, mis telefonikõnesid või SMS-e või muud rumalust ma olen suust välja ajanud varastes kahekümnendates, siis kuidas see on vajalik või kuidas see aitab ühiskonna paremale kujunemisele kaasa?

See on mõnes mõttes nagu piits?

Jah, see on kiusuaparaat mõnes mõttes. Tegelikult võiks olla nii, et Eesti riik on üles ehitatud vabadustest lähtuvana ehk meil on selline kokkulepe. Me oleme Nõukogude Liidu taustaga, me teame, mis riik on see, kui vabadused on ära võetud. Me kirjutasime põhiseaduse niimoodi, et vabadused on kõige ees. Need ei ole kuskil taga, seitsmendas kohas või neljanda järguga ega tulnud aastal 2009. Me oleme kokku leppinud, et meie ühiskond lähtub vabadusest.

Ja nüüd vastuargumente tahame korrakaitses "kiiremini ja tõhusamalt". Need kaks argumenti minu jaoks ei eksisteeri üldse ühel skaalal selles mõttes, et me ei ole sellist kokkulepet ühiskonnas riigina üldse sõlminud. Rahvas ei ole kokku tulnud ega teinud sellist põhiseadust, kus igal pool on kaamerad, kõiki kogu aeg jälgitakse ja igavesti oled sa karistatav oma sõnade ja tegude eest ja pead kujunema selliseks inimeseks, nagu parasjagu tänane ühiskondlik kokkulepe ette näeb.

Paar aastat tagasi peeti täiesti normaalseks, et kõik istuvad kodudes ja on koroona tingimustes kinni peetud. Kui täna seda diskussiooni uuesti alustada, siis isegi valitsused ei ütle enam, et see oleks mõistlik lähenemine. Meeleolu on muutunud. Ainuke asi, mis meid selle eest kaitseb, on tegelikult vabadustepõhine ühiskond. Ja me kindlasti nõuame oma põhiõiguste kaitset ka siis, kui see on vastuolus selle "kiiremini ja tõhusamalt" mõtteviisiga.

Loomulikult on kõige kiirem ja tõhusam jälgida sinu liikumist telefoniga, määrata sulle liiklustrahve telefoniga. Meenub film "Demolition Man", kus sai juba ropendamise eest seina seest trahvi kätte. Millised inimesed sellises ühiskonnas lõpuks kasvavad, selle eest tänased otsustajad ei ole valmis vastutust võtma.

Tuleme isikuandmete kaitse teema selle osa juurde, millest te olete ka varem sõna võtnud ehk siis autode keskmise kiiruse mõõtmine kiiruskaameratega kaameratevahelisel alal maanteedel. Te näete selles ohtu, et liiklejaid hakatakse massiliselt skriinima.

Ütleme, et liikluses on olukord leebem. Kui ma olen kiriku all anonüümsete alkohoolikute koosolekul, siis võib-olla minu ettekujutus minu privaatsusest on erinev, kui ma olen linnaväljakul. Mõnes mõttes seal mingi erinevus ikkagi on.

Aga suures plaanis, kogu selle kaamerate teooria vundament on see, et inimene, keda jälgitakse, käitub teistmoodi, kui ta käituks muidu. Selle kohta on teadusuuringuid lõputus koguses. Ma otsisin välja, mis seal olid – sotsiaalne eraldatus, stigmatiseerimine, jälgimise väsimus, käitumise ja täitmise mõju, mõju vaimsele tervisele, jälgimise normaliseerimine, kõik need erinevad tegevused, mis kaasnevad kaameratega. See psühholoogiline sfäär on alahinnatud, mismoodi see mõjub inimesele, kes selles keskkonnas elab.

Selle asemel küsitakse, kas kihutamine on hea või et kiirus tapab. Aga see, et kiirus tapab, on selline slogan (loosung - toim.). Tal on oma tõde, ta on teaduslikult tõde. Aga ma olen seda ka varem öelnud ja me tegime päringud, et Eesti Vabariigil puuduvad andmed, et riigi põhimaanteedel kiiruse ületamine tavapärases olukorras vähem kui 20 kilomeetrit tunnis põhjustaks raskeid õnnetusi mingil arvestataval määral. Neid andmeid lihtsalt ei ole.

Olin just Dubais, kus kaamerad käivituvad sellest hetkest, kui kiirust ületatakse üle 20 kilomeetri tunnis. Seal on oma loogika, kui hakata inimlikult mõtlema, millisel hetkel see kaamera on nagu trahvimasin, millisel hetkel ta on kiiruse rahustaja ja millisel hetkel ta tegelikult inimeste õiguste eest seal seisab. Õigus elule ja tervisele ja niimoodi.

Nüüd meil on ühel skaalal inimeste käitumine, teadmine, et mind nüüd jälgitakse kogu aeg. Ja seda alahinnatakse kogu aeg, et õige hõlma ei hakka ju keegi jne. Aga hakkab küll.

Ühe keskkooliõpilastega kohtumise järel tuli mu juurde üks õpetaja ja rääkis, et temal oli selline kogemus, kus isa ja tütar hakkasid õhtul rääkima lugusid, mis kooli ajal kõik juhtus. Isa rääkis, kuidas ta mööda vihmaveetoru ronis oma pruudi juurde üles ja kuidas valvuritädi eest kõrvale hiiliti. Kui sa neid lugusid kuulad, siis ühel pool on see isa, kes on kujunenud väga lahedaks inimeseks ja kellel on lugu, mida rääkida. "Kiiremini ja tõhusamalt inimesed" aga ütleksid, et kas siis vihmaveetorusid mööda ronimine on hea? Või et reeglid on jälgimiseks, eks ole. Aga mis oli kõige hirmuäratavam: tütar oli täiesti hämmeldunud ja ütles, et nende olukord on täiesti teistsugune, sest neil selliseid asju ei juhtu, kuna neil on igal pool kaamerad.

See lugu tekitab väga suure segaduse. Kuidas me teame, mismoodi see keskkond mõjutab selle tütre kujunemist isikuks? Milline inimene temast oleks tulnud, kui neid kaameraid seal poleks olnud? Vastavalt teadusuuringutele mulle tundub, et see ikkagi mõjutab. See inimene käitub teistmoodi arvestusega, et ta peab käituma nii, nagu kaamerast vaatajale meeldiks või tunduks korralik.

Ma toon siin nüüd selle näite, mida niisuguste vaidluste puhul alati tuuakse. Kui Lõuna-Eestis varastatakse taludest kallist tehnikat, siis esimene soovitus on, et pange endale turvakaamerad, siis näete, kes käib, millal käib, mida varastab.

Jah, aga kui mina otsustan panna omaenda koju turvakaamerad, siis mul on selleks täielik õigus. Küsimus on, kui ma hakkan jälgima teisi.

Kujutame ette, et meile tulevad näiteks külalised – teed booking'ut või airbnb'd ja sa paned sinna kaamerad üles, aga neile ei ütle. Nemad teevad seal oma asju. Kas see tundub nende suhtes aus või õiglane või ilus, mida peaksime julgustama? Noh, nad võivad ju ka varastada riiulist raamatu või midagi muud teha. Seal ongi see küsimus, et millisest hetkest sa hakkad uurima teiste inimeste järele.

Kui sa iseennast tahad jälgida, anna minna. Aga näiteks mina oma kodus oma lapsi kaameratega ei jälgi, sellepärast, et ma arvan, et see ei mõju neile tervislikult kasulikult. Ma arvan, et see on neile kahjulik.

Kohtusime keskkooliõpilastega ja üks hästi tark tüdruk ütles, et temal on sellest jälgimisest täiesti ükskõik. Ma alguses ehmatasin, et kuidas siis nii, et ükskõik. Ja ta ütles, et tema vanemad on teda kogu aeg jälitanud: nad loevad sõnumeid, nad vaatavad asukohta, aga tal on sellest täiesti ükskõik. Ma jäin mõtlema, et kas see inimene on nagu rumal, aga siis küsisin, kas see on teda kuidagi mõjutanud ka? Ta mõtles natukene ja ütles väga siiralt, et jah, minust on saanud suurepärane valetaja.

Ehk siis nende vanemate soov tagada oma tütre turvalisus, nii nagu ühiskonna soov tagada turvalisus läbi kaamera jälgimise, on viinud selleni, et inimene on lihtsalt väga oskuslikult õppinud neid petma. Ma ei tea, kasutab teisi telefone või jätab telefoni sõbranna juurde või kirjutab mingeid võltssõnumeid, et ema tähelepanu kõrvale viia. Ja kui vanemad oleks ette teadnud, et nad kasvatavad läbi kaamerate hoopis lapse valelikkuse oskust, siis ma arvan, et äkki mõni oleks loobunud sellest projektist ja oleks pigem ehitanud oma kasvatuse suuremale usaldusele ja mõistlikule järelevalvele.

Ühiskonnas kaamerate kasutamine hästi lihtsal viisil on vajalik ja selle võib välja kannatada, aga lõputu soov neid kogu aeg juurde panna viib meid valelikule ühiskonnale inimestena. Tagantjärele seda kõike ümber teha on ülikeeruline.

Ma olen nõukogude ühiskonnast läbi tulnud ja see aeg õpetas mind selliselt, et ma ei kirjuta ega ütle telefonis ühtegi lauset, mida ma ei suudaks hiljem ära kaitsta, kui vaja on. Aga ma ei valeta.

Jah, aga kui palju asju jäi ütlemata, millest oleks ühiskonnas võinud väga palju kasu olla. Meie ühiskond saab kujuneda julgete mõtete väljaütlemiste ja eksperimenteerimise tulemusena. Ma julgen esitada väljakutse olemasolevale olukorrale ja üritan leida mingeid paremaid lahendusi ka vastanduda. Seesama Covidi olukord, ma kuidagi vastandusin sellele, sest ma arvan, et ei ole õige kõiki kogu aeg kinni pidada pärast kuut kuud, kui me teame, et see ei toimi. Et äkki siis lõpetaks ära.

Sul peab olema õigus ja julgus seda välja öelda. Aga jälgimisühiskond kui selline võtab selle julguse ära.

Ideaalne näide on korteriühistud. Meil oli just hiljuti suuremat sorti vestlus, kus inimene tahtis teada, et mis nende kaameratega ikkagi on, et auto kraabiti ära. Nüüd meil kaamerat ei ole, mis nüüd saab? Ütleme, juristina, sa oled selle vestluse juba kaotanud, sest inimese jaoks, kui tal on auto ära kraabitud, siis teda ei huvita mingi inimväärikus või ühiskonna tulevik ja kuidas inimesed kujunevad. Auto on kraabitud, ta tahab teada, kes seda tegi. Ta jõudis jutuga sinna, et trepikoda ei ole ju ka avalik ruum. Kui sa juba trepikotta satud, siis tegelikult võiks ju olla seal ka kaamerad.

Siis ma hakkasin naerma ja ütlesin huumoriga, et kujuta nüüd ette, et tahad hiilida naabrinaise juurde, see on olnud läbi aegade inimeste elu üks osa, ja nüüd korteriühistu juhatus istub ja jälgib kaamerate juures, kus sa käid ja kus sa oled ja kas naabrinaine on ikkagi väärikas daam või ei ole väärikas daam. Ja mismoodi siis kujuneks nii tema kui ka sinu elu, võrreldes siis selle trepikoha turvalisusega? Ta jäi mõtlema ja ütles, et seal on mingi iva sees, et võib-olla tõesti ta ei tahaks sinna koridori neid kaameraid.

Aga Venemaa võttis sellise süsteemi kasutusele. Neil on võimalik ühendada korteriühistu fonoluku süsteem otse politsei andmebaasiga, ja politsei sellega korjas näiteks koroonarikkujaid. Kujuta ette, et sa tahad nüüd Venemaal ehitada opositsiooni. Nad teavad, kes kellega magab, kus keegi koguneb ja sul ei ole mitte mingit järelevalvet.

Aga kui ma lähen praegu oma korteriühistu koosolekule ja ütlen, et kuulge, politsei pakub sellist võimalust, saate tasuta fonoluku ja see on otse ühendatud kurjategijate andmebaasiga, ma arvan, et see hääletus läheks läbi. Ma usun, et väga paljud korteriühistud võtaksid selle pakkumise vastu, sest nemad ei oska mõelda, et see ohustab demokraatiat ja poliitilist mitmekesisust või jumal hoidku, inimese õigust käia oma armukese juures või kujundada uut armusuhet. Või ma ei tea, lapsi vaatamas, keda sa ei ole julgenud üles tunnistada. Siin on väga palju asju, mis sellest samast fonolukust tulevad välja. Ja nüüd meile öeldakse, et ülihea mõte oleks panna maanteedele veel sellised kaamerad juurde, mis teavad, kust sa tuled ja kuhu lähed.

Te väidate, et rohkem kaameraid ei võrdu rohkem turvalisust?

Ta võib võrduda rohkem turvalisust selles mõttes, et kui riik teab igal hetkel, kus sa oled, kellega sa oled ja kui kiiresti sa liigud, siis kindlasti on võimalik sind kiiresti ära viia igale poole, kui vaja on. Hästi turvaline on. Teistel on väga rahulik. Niipea kui sa muutud ebasobivaks või kuidagi valesti käitud riigi arvates.

Lihtne näide on mu enda elus olnud kogemus, et murdeealine laps suitsetab või veibib tänaval. Kujutage ette, et politsei saab teada, et ta veibib seal tänaval, tuleb patrull ja viib ta minema kuskile keldrisse, hoiab teda seal mõnda aega kinni. Kas ühiskond on sellest nüüd turvalisem, sest suitsetamine alaealise poolt on ju õiguse rikkumine? Seekord seda tegid turvamehed. Aga kas riik on sellepärast parem, et turvamehed korjavad tänavalt suitsetanud murdeealise ja viivad kuskile kinnipidamisruumi, hoiavad teda seal tunnikese, et anda ta politseile üle, kes ta siis kohe lahti laseb? 

Aga kui tegemist on narkokuritegudega?

See ongi küsimus, kas see aparatuur tuleb ehitada üles niimoodi, et teeme nagu Stalin, et leiame inimese, leiame paragrahvi? Meil on praegu piisavalt palju paragrahve, et igale inimesele midagi leiaks.

Te olete võtnud ka sõna sel puhul, kui maksu-ja tolliametil oli plaan hakata ettevõtete pangakontosid jälgima, et avastada maksudest kõrvalehoidmist. See idee vist ei läinud lendama?

See oli halb kommunikatsioon selles mõttes, et kui maksuameti eesmärk on teada saada, kui palju raha käib minu kontolt läbi mingi perioodi jooksul, siis ta ei pea mu kontot vaatama. Ta saab panga käest küsida, kui palju raha selle perioodi jooksul seal kontolt läbi käis. Sellest täiesti piisab selleks, et nad saaksid oma menetlust alustada ja kontrollida, kas ma peaksin olema käibemaksukohustuslane või mitte.

1995. aastal avaldati "Kodanike riigi manifest" ja Siim Kallas rääkis sellest, millist riiki tema soovib. Reformierakonna algusaastatel ei tahetud ehitada riiki, kus maksuamet käib ja surfib sinu pangakontodel ja vaatab, mis seal toimub. Või magamistoas või mingil muul viisil jälgimisühiskonda üles ehitab.

Aga üsna tihti on meil nüüd nii, et käib "kiiremini ja mugavamalt". Et kui ma saan kontodele ligi, siis ma saan igasugu huvitavaid asju vaadata ja saan selle numbri ka kätte. Aga see ongi see proportsionaalsus, millest kolleegid enne rääkisid. Et sul alati ei ole sinu ülesannete täitmiseks kõike seda infot vaja. Nii nagu politseil ei ole vaja minu tütre pilti politsei andmebaasis hoida. Maksuametiga sama lugu, nad saavad ilusasti teada, kes on käibemaksukohuslane, kui nad küsivad need summad välja ja keegi ei protesteeri.

Aga kujutage ette, et see õigus oleks neile antud ja siis mul on konto peal ärisaladus, kust ma ostan, mis hinnaga ostan, kellele maksan, kustkohast ma selle seadme sain, mille ma olen kokku ladunud. See kõik on mu konto peal olemas. Ja kui raske on siis üks ametnik ära osta, kes selle info üles pildistab ja üle annab..., kui me räägime suurest rahast.

Siis ongi, et teiselt poolt avaneb ärisaladuse risk, privaatsuse risk. Armukesed kõik tulevad rivis välja seal kontode peal, kes ja kus puhkusereisidel käisid. Väljapressimisrisk. Ja vastukaaluks saame mida? Kiiremini ja tõhusamalt maksulaekumise.

Kirjeldage palun oma tavalist tööpäeva.

Minu tavaline tööpäev on korralik hullumaja. Ma olen aastast 2000 olnud advokaat, aastast 2003 õppejõud. Ehk mul hakkab veerandsada asjadest täis saama. Natuke on hirmuäratav, kuigi ma olen 46 ja on tunne, et oled optimistlik ja noor. Viimastel aastatel olen üritanud rohkem magada, sest väga tihti selle ameti juures sa ei saa magada. Sul on vaja hommikul vara kuskile sõita, kohtuistungile, välismaale. Kui ma saan, magan kaheksani, kui hästi õnnestub, üheksani!

Julgelt kolmandik päevast läheb kommunikatsioonile, erinevate asjade tapmisele: e-mailid, sõnumid, Teamsi teated. 20 protsenti ajast vaatad mingisuguseid mustandeid üle või täiendad või teed mingit kirjatööd. Ülejäänud on siis lihtsalt telefonikõned, kohtumised, telefonikõned, kohtumised. Selline tunne, nagu kunagi oli, et lõpetad ülikooli ära ja mõtled, et oled juba kuhugi jõudnud ja saad aru, et järgmine on surm. Et ülejäänu vahepeal on lihtsalt selline korralik tornaado ja kaos. See võtab kõige paremini kokku minu tavalise päeva.

Aga homme (intervjuu salvestati möödunud nädala keskel - toim.) on mul suurepärane päev, ma saan üliõpilastega kokku. Ma saan nendega kolm tundi järjest rääkida, siis ma olen sunnitud oma telefoni välja lülitama ja kõik teavad, et see on püha hetk, kus mind ei tohi segada. Vaatad noortele otsa ja teen neile proaktiivset ajupesu, et nad oskaksid väärtuste ja vabaduste põhiselt ühiskonda näha. Ja hoian võib-olla ära mõne sellise hulluse aastakümnete pärast, kus keegi tahab jälle kuhugi kaameraid juurde panna. 

Kui palju mahub ühe vandeadvokaadi kuusse või nädalasse teatrietendusi, kontserdil käimisi või sellise kirjanduse lugemist, mis ei ole erialane? 

See sõltub sellest, millises faasis sa oma elus oled. Mina olen öelnud inimestele alati, et teatris käimine on kasulik ja mulle endale väga meeldib käia. Aga sa pead alati arvestama, et võib juhtuda nii, et sa sinna teatrisse ei jõua. Ehk planeeri ja unista, aga lihtsalt lepi sellega, et kohati jääb sul minemata.

Aga mulle ei meeldi Eesti teatripiletite müügisüsteem, kus peab öösel varitsema selleks, et saada Draama- või Linnateatri pileteid. See on minu jaoks alandav. Ma arvan, et võiks rahulikult teha kas rohkem etendusi või kallimaid pileteid või mida iganes.

Ja raamatutega – Ülle Madise ütles kuidagi ilusasti, et tal on elus juba piisavalt palju draamat, et tal ei ole vaja seda kuskilt raamatust juurde lugeda või teatrit vaadata. Mitte päris nende sõnadega, aga mul on täpselt sama tunne. Mina vaatan sarju ja loputan sellega oma aju puhtaks sellest stressist ja murest, mis mul seal juba ees on. Ja ma ei käi vaatamas mingit sellist asja, mis mind kuidagi veel kurvemaks või kurnatumaks teeb. See on põhitõde, mis mind edasi viib.

Mul oli üks raamatusoovitus ka, aga ma olen selle vist ära kaotanud. Sellest jälitusühiskonnast ja kõigest sellest on kirjutatud väga huvitavaid asju. Ühes raamatus oli väga ilusasti välja toodud, et kui sinu kodu läbiotsimiseks on vaja kohtu luba, siis sinu sideandmete ostmiseks kohtu luba vaja ei ole. Riigil on see lubatud ilma kohtu loata. Aga üldine arusaamine on see, et sinu telefonist saab sinu kohta palju rohkem teada kui sinu kodu läbiotsimisel. Selline huvitav küsimus oli raamatus esitatud, et miks siis ikkagi läbiotsimine vajab kohtu luba, aga sinu täielik profileerimine elektrooniliste andmete põhjal kohtu luba ei vaja. 

Seadus on lihtsalt maha jäänud elust.

Jah, aga tehnoloogia areneb edasi. Näiteks britid on testimas tehisintellektil põhinevad kiiruskaamerat, mis vaatab sulle autosse sisse. Vaatab, kas kannad turvavööd, millega sa rooli taga tegeled. Ühtlasi võimaldab ka teada "liiklusvoogude planeerimise eesmärgil", kuhu sa autoga lähed ja kust tulid. Tehnoloogia areneb edasi. Viimane tehnoloogiainfo oli, et autorehvide rõhumõõtjatel on raadioandurid, muidu see auto ei tea, et sul rehv läheb tühjaks, aga et nendel on individuaalsed koodid ja sellega on sildade all Ameerikas kasutusele võetud raadiovastuvõtjad, mis suudavad auto teekonda jälgida ka nende samade autorehvide järgi.

Lihtsalt huvitav, kuidas tehnoloogia areneb ja see ei ole mingisugune ulmetehnoloogia, vaid see on täiesti tavaline. See, kes tahtis teada, kas rehvid lähevad tühjaks või ei lähe tühjaks, tema ilmselt sind jälitada ei tahtnud. Aga põhimõtteliselt, kui sa telefoni koju jätad, siis autorehvide järgi saadakse ikka teada, kus sa käisid. 

Kui te olite suvel Pärnu muusikafestivalil ära kuulanud ühe Eesti helilooja teose esiettekande, siis võtsite selle kokku lausega, et inimestele meeldib melanhoolsus. Mille põhjal te kujundate oma arvamuse ühiskonna meeleoludest?

See kindlasti ei ole empiirilisel uuringul põhinev, see on minu aastatega kogunenud kogemus. Mulle tundub, et inimesed, kes teevad palju ja huvitavaid asju oma päeva jooksul, kes muretsevad, vaatavad uudiseid, jälgivad, mis toimub ühiskondlikes protsessides, nende elu on piisavalt põnev ja nad võib-olla seda melanhooliat hädasti ei vaja.

Aga kui vaadata meie vabariigi aastapäeva tähistavaid etendusi aastast aastasse, siis läbi üksikute erandite on läbiv ikkagi selline kaamos ja masendus ja kurbus. Et lõpuks me sureme kõik ära. Ja mingil põhjusel need on välja müüdud ja kõik käivad seda kogu aeg vaatamas. Mul on teooria, et äkki see on mõnevõrra seotud sellega, et inimese enda elus on liiga vähe vahetut kontakti päriselu valudega. Et ta peab seda kuskilt nagu lisaannustena juurde ostma või on see siis tõesti soov ennast veelgi kurvemasse seisu viia pimedal ajal, kus oksad on raagus ja lehed lendavad.

Mul on selline tunne, et inimesed piinavad ennast nagu meelega, vaadates selliseid tõsiseid asju. Mine vaata midagi rõõmsat. Päev on raske, haigused on, meil elus juhtub õnnetusi, mina olen haiglas istunud pikalt 38-aastasena. No ei teki kuidagi tunnet, et tahaks kurbust veel juurde enda ellu. Kuigi Linnateatri etendus "Ma armastasin sakslast" siiamaani väga meeldib. Oli kurb küll.

Te olete valinud endale elukutse, mis toob teie juurde inimesed siis, kui nad on hädas ja teie peate nad välja aitama hädast. Kuidas see teid ennast on mõjutanud?

See on meie amet. Mitte ainult advokaadiamet, vaid ka õppejõu või sotsiaalteadlase amet üleüldiselt on selline, et kui sa tahad oma tööd hästi teha, siis sulle peab inimene korda minema. Mis sotsiaalteadlane sa oled, kui sul inimene korda ei lähe? Alati ei tulda meie juurde muredega, aga üsna tihti küll. Ma usun, et psühholoogil on sarnased ülesanded ja mured.

Me oleme üle keskmise empaatilised ja kogu aeg see sisemine raskus ongi, et kus sa siis selle oma valu ja tema valu eristuse ikkagi suudad saavutada. Hästi raske on, kui sa oled sinna sisse läinud ja tunned, et sellel inimesel on õigus ja talle tehakse liiga, aga kui jõuad menetluse juurde, siis mida riik vastu pakub? Kas sulle satub vastu empaatiavõimega, töökas inimene? Aga võib ka sattuda ükskõikne küüniline inimene. Või keegi, kes on väsinud.

Ja siis on meie üks raskemaid ülesandeid tõlkida seda süsteemi ebaefektiivsust sellele inimesele, kes on tulnud kallisse advokaadibüroosse. Me ei saa ju ka halvasti rääkida kolleegidest. Minule tekitab meelehärmi politseis, prokuratuuris ja kohtus empaatia puudumine. See väljendub üsna tihti väljenduses, et meil ei ole ressurssi ja koormus on suur. Ehk siis peidetakse selle sildi taha omaenda väärtusotsus mitte hoolida. Kui sa hoolid ja teed oma tööd hingega, siis on näha, et asjad liiguvad ja pakutakse lahendust. Minu soov oleks, et Eesti riigis, nii politsei kui ka kohus, pakuks me inimestele ikkagi Eesti Vabariigi nimel hoolt, mitte menetlust.

Võib-olla me kunagi jõuame selleni.

Me oleme rahvusvahelisel skaalal ikkagi üliedukad. Et kui sa võtad mõõdikud ja kõik muud asjad, millega me Euroopas saame ennast teiste riikidega võrrelda, siis koos taanlastega oleme ikkagi üsna eesrindlikud. Ja kui ma olen oma muredega kohtus näiteks Hispaanias, siis olukord on ikkagi märkimisväärselt hullem. Ehk siis relatiivsel skaalal on meil kõik hästi.

Aga mis on meie nõrkuseks saamas – empaatia vähenemine on tunnetatav. Seda, et ressurssi on puudu, see on alati olnud. Raha juurde andmine ei lahenda suhtumist. Ta leevendab valu, aga ta ei lahenda suhtumist. Et me ehitame Baltikumi parimat majandust, et me ehitame Euroopa parimat kohtusüsteemi või Euroopa parimat politseid – seda ma tahaks näha rohkem ja rohkem.

Aga võib-olla vanemaks saades tekibki selline tunne, et kõiki lahinguid ei jõua üksi ära vedada ja siis tahaks, et neid lahingupidajad oleks rohkem. Need digitaalsed andmed, millest me täna rääkisime, kui palju oli kõneisikuid, kes ütlesid, et see on jama ja et nii ei tohi teha? Ma arvan, et kui hästi otsida, äkki kümme saame kokku.

Tahtsin lõpetuseks ära nimetada tänavu suvel lahkunud kohtuniku Uno Lõhmuse artikli aastast 2021, kus ta täpselt samamoodi ütles, et sideandmete kasutamine süüdistuse toetuseks on täiesti lubamatu.

Just, tegemist on endise vandeadvokaadiga, endise riigikohtu presidendiga, inimesega, kes oli Euroopa Kohtu kohtunik ja kes oli ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik. Ja kui tema ütleb, et see on ebaseaduslik, see on juba ebatavaline. Et kui nii tark inimene ütleb midagi, aga sellele järgneb ministeeriumi selle aasta 3. juulist seisukoht, et kõik on okei, jätkame samas vaimus, siis siin ongi seesama empaatia teema, millest ma just enne rääkisin. Võiks olla piinlik ja võiks mõelda, et kui see tark inimene suu lahti tegi, et siis kuulaks äkki. Ärme mata seda tavalisse pragmaatilisse mudamaadlusesse.