Viimastel päevadel on politseitööd tõhustavate tehnoloogiliste lahenduste ja privaatsuse teemaline debatt taas tuurid üles võtnud. Nimelt kajastas ERR, et politsei- ja piirivalveamet (PPA) kavandab nn isemõõtvat politseisõidukit ning paralleelselt sellega riigiülest näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrku.

Uudises leidis märkimist seegi, et kavandatu on andmekaitse osas probleemne, konkreetsemalt tõi mõned murekohad välja seotud teemadel varasemaltki aktiivselt arvamust avaldanud vandeadvokaat Carri Ginter.

Probleemid ulatuvad andmekaitsest kaugemalegi. Mis peamine, kavandatud süsteemid on põhimõttelises vastuolus väärtustega, millele oleme viimased pea 35 aastat oma ühiskonda rajanud.

Plaan õõnestab ühiskonna usaldust riigi vastu

Eestis on alates taasiseseisvumisest ehitatud riiki, kus politseinikku või sinivalget autot nähes ei tekiks inimestes mitte hirmu-, vaid turvatunne. Selle tänuväärse töö tulemusel on Eesti inimeste usaldus PPA vastu uuringute järgi ülikõrge, 2024. aasta kohta avaldatud andmetel koguni 88 protsenti. Turvatunde loomiseks antud tohutu panuse taustal teeb PPA ja siseministeeriumi seekordne plaan nõutuks. Miks kortsutada kokku ja visata aknast välja kogu seni tehtud ühiskondliku töö tulemused?

Milliseid muid tulemusi saaks näha PPA esindaja väljendatud tulevikunägemusel, mille kohaselt töötaks tark politseisõiduk sisuliselt trahvirobotina – kui sõiduk on töös, fikseeriks see liiklusrikkumisi, mõõdaks automaatselt kiirust, genereeriks ja edastaks trahviteated PPA infosüsteemi. Samuti suudaks see fikseerida kõrvalisi tegevusi, lahtist turvavööd, fooritule vastu eksimist jne.

Huvitaval kombel omandab selle kirjelduse valguses üsna kõheda olemuse PPA strateegias välja toodud lõik "Politsei ülesanne on luua turvalisust, aga soovime sellest astuda veel sammu edasi, sest Eesti inimene väärib ja ootab meilt enamat.". Arvan, et sellisel kujul "enamat", nagu uudislõigus kirjeldatud, Eesti inimene küll ei vääri ega oota.

Täisautomaatse, järjepideva ja emotsioonideta järelevalve tulemusel tekib ühiskonnas praktiliselt vältimatult vastureaktsioon, mida usutavasti ei soovi tekitada PPA ega keegi teine. Kui inimesed hakkavad politseiautot abimehe asemel ennekõike karistusrobotina tajuma, hiilivad koos sellega tagasi ka politseid nähes ehmatusest võpatamine (sest äkki ma teen midagi valesti) ja muudki pigem nõukogude miilitsa ajale kui vabale riigile omased refleksid, millest lahtisaamine on olnud aastakümnete pikkune töö.

Pole rikkumist, pole probleemi. Või siiski?

Väited, et erinevad nutikad trahvisüsteemid ei riiva põhiõigusi, sest registreerivad ju ainult rikkumisi, on vildakad. Need taanduvad samale valemile, mis avalikes kommentaariumideski aeg-ajalt kohatavad: "Ära siis riku reegleid, kui trahvi ei taha saada" või "Kes korralikult käitub, sel pole midagi karta".

Selline mõtteviis on üksnes näiliselt ratsionaalne, tegelikkuses on tegemist ülimalt libeda ja ohtliku teega. Kui õigustame pidevat jälgimist sellega, et jäädvustatakse ainult süütegusid ja karistadagi saavad ainult rikkujad, siis võime eneselegi märkamatult hakata sama loogikat laiendama igale eluvaldkonnale.

Seda teed kõndides jõuame ühel hetkel küsimuseni, et miks ei võiks siis politsei sinu kodu või autot läbi otsida, kui sul midagi varjata ei ole. Teisisõnu on see mõtteviis kõigile lapsepõlvest tuttav "konna aeglaselt keetmise lugu" ehk täpselt sellise mustri ilming, mille vastu üks liberaalne demokraatlik ühiskond peaks seisma.

Kõik, mis on tehnoloogia abil võimalik, ei ole vajalik

Riigi esindajad näivad kaasaegsete jälgimissüsteemide võimalustest vaimustuses olevat: kõik see kvaliteet, kõik need võimalused, kõik see tark tarkvara, mis aitab tuvastada.

Võimalused on tõepoolest praktiliselt piiritud. Nii oleks põhimõtteliselt võimalik seegi, et PPA n-ö kaugloeks isikustatud kujul iga kodaniku nutitelefoni kiirendusanduri ja GPS-i andmeid ja saadaks trahvi automaatselt välja, kui isik neil andmetel maapinnal enam kui 120 km/h liigub.

Millisel põhjusel peaks inimene sellest kiiremini liikuma, ühelgi teel ju niikuinii kõrgemat kiirusepiirangut ei ole? Hea küll, välistame Audru ringraja, lennujaamad ja tekitame ka mõned kõrgusega seotud välistused, juhuks kui inimene lennukiga reisib. Kas selline mõttekäik on tehnoloogiliselt võimalik? Absoluutselt. Kas see on ka vajalik ja mõistlik? Kindlasti mitte. See näide oli ilmselgelt utreeritud ja keegi sellist tegevust ei plaani, aga see on üks viis päevselgelt demonstreerida, et liigume vales suunas.

Keegi ei vaidle vastu sellele, et tehnoloogia aitab süütegusid ennetada ja lahendada ning on näiteks piirikontrollis täiesti asendamatu vahend, see kõik on ääretult tänuväärne. Sellele vaatamata peab kuskil eksisteerima mõistlik piir, mis kaitseb tavakodanikku selle eest, et ta end pidevalt kahtlusalusena peaks tundma.

Selge see, et lihast ja luust politseinik ei saa olla alati ja igal tänavanurgal valves, kuid kas meil ühiskonnana üldse on ootus, et oleks? Kas peaksime tehnoloogia abil looma olukorra, mis sellist olukorda simuleerib? Minu arvates me ei ole niimoodi kokku leppinud.

Neid küsimusi ignoreerides on oht, et loome samm-sammult ise sellise ühiskonna, mille tekke eest end kaitsta püüame.