Ühiskonnas elades lepime me kõik teatud isikuvabaduse piiramisega, iseäranis selliste, mis teisi inimesi või nende vara kahjustavad. On igati õigustatud, et meil on keelatud kahjustada teisi ka keskkonna kahjustamise kaudu, näiteks ei tohi me mürgitada joogivett või hävitada kaitstud liikide elupaiku.

Sellised ootused on meil ka riigile ning seaduste kaudu ka siin tegutsevatele ettevõtetele. Paraku on laialt teada, et raha paneb rattad käima ja mis pole lubatud Jürile Vändrast, on lubatud rahvusvahelisele suurkorporatsioonile ametliku aadressiga Kaimanisaartel.

24. mail kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks ettevõtete kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiivi (Corporate Sustainability and Due Diligence Directive (CSDDD)), mille eesmärk on tagada ettevõtete (üsna minimaalne) vastutus, seades neile kohustuse tuvastada, ennetada, leevendada ja lõpetada keskkonnakahju ja inimõiguste rikkumised kogu oma tegevuse väärtusahelas.

Mitme aasta pikkustes poliitilistes läbirääkimistes olid Eesti seisukohad pidevalt direktiivi lahjendamise poolt, et mitte piirata ettevõtete vabadust liigsete ja ebaselgete kohustustega. Vastu võetud direktiiv kehtibki lõpuks vaid käputäiele Eesti ettevõtetest ning ärivabadus sõidab jätkuvalt üle mitmest muust põhivabadusest ja -õigusest.

Pariisi leppega on riigid võtnud endale kohustuse märkimisväärselt piirata kasvuhoonegaaside heidet ning üksikisikule seatavaid kohustusi ja piiranguid aina lisandub. Ka Eesti kliimakindla majanduse seaduse protsess näitab, et me saame aru inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kahjulikust mõjust ning üritame regulatsioonidega saavutada heite vähenemist.

Samal ajal emiteerivad 157 rahvusvahelist korporatsiooni ümmarguselt 60 protsenti globaalsest tööstuse heitkogusest, olles oluliselt vabamad oma tegevusega kahjustama nii keskkonda kui inimesi. CSDDD protsessi eesmärk oli tagada, et ka ettevõtted aitaksid aktiivselt kaasa säästvale arengule, edendades seeläbi õiglasemat ja keskkonnateadlikumat maailmamajandust.

Eesti riigiametnike vastuseis ettevõtete hoolsuskohustusele on olnud murettekitav. See on vastuseis väga fundamentaalsetele ning samas täiesti minimaalsetele reformidele, mille eesmärk on kaitsta inimõigusi ja keskkonda lühiajaliste ärihuvide eest.

Eesti ametnikud on toonud oma seisukohtade põhjenduseks direktiiviga seatavate kohustuste ebamäärasust ning halduskoormuse suurenemist ettevõtetele, samuti kohtuvaidluste riski. See seisukoht peegeldab lühinägelikku arusaama, et ärihuvid on olulisemad kui tugevast keskkonna- ja inimõiguste kaitsest saadav pikaajaline kasu. Ometi on just kliima- ja keskkonnakriiside ohjamine ja ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamine võtmetähendusega nii julgeoleku kui ka kestlikkuse tagamise vaatest.

Isegi kui lõviosa Eesti ettevõtteid on maailma mastaabis väikese mõjuga, viis nii Eesti kui mitmete teiste EL-i liikmesriikide vastuseis tugevale direktiivile lõpuks selleni, et suure mõjuga suurkorporatsioonidele hakkavad kehtima väga nõrgad reeglid ja kohustused, mis ei ole kindlasti piisavad, et kindlustada ettevõtete õiglane panus kliima- ja kesskonnakriiside leevendamisse.

Hoolimata sellest, kas ettevõte on suur või väike, peaks igasugune äritegevus alati mahtuma looduse piiridesse, järgima inimõigusi ja minimeerima keskkonnakahju nii meil kui mujal. Vastuseisuga direktiivile ei takistanud Eesti mitte ainult edusamme jätkusuutlikuma ettevõtlusmaastiku suunas, vaid õõnestas ka enda ja EL-i usaldusväärsust ja juhtpositsiooni vastutustundlike äritavade edendamisel.

Taas käivitunud fosforiidikaevandamise diskussiooni ning planeeritava kontsessiooniprotsessi valgel on eriti oluline tagada, et suurfirmad, kelle me ehk oma õuele kaevandama ja keskkonnakahju tekitama kutsume, järgiks seadusi, tekitaks minimaalselt kahju, maksaks töötajatele õiglast palka ning rikkumiste korral ka vastutaks ‒ kõike seda, mida oleks garanteerinud tugev hoolsuskohustuse direktiiv.

Ettevõtete tegevus peab vastama sellele, mida me ühiskonnas ootame iseendalt, kaaskodanikelt ja riigilt. Aina süvenevate põudade, suuremate üleujutuste ja sagedasemate tormide ajastul ei saa meie ootusi juhtida ettevõtete huvi kasumi järele. Majanduskasvu paradigmasse kinni jäädes, piiramata (suur)ettevõtete ebaproportsionaalselt suurt keskkonnamõju, ei ole võimalik tagada elamisväärset planeeti juba meie endi pensionieaks, rääkimata järeltulevatest põlvkondadest.

Vastutustundlik ettevõtlus on võimalik, seda näitavad ka mitmed Eesti ettevõtted, kes tegutsevad ringmajanduslikult, planeerivad kliimaneutraalsusele üleminekut ning võtavad vastutuse oma tegevuse mõju eest.

Ka Eesti riigil on aeg mõista, et Maa taluvuspiirid pole mitte abstraktne kontseptsioon, vaid reaalne oht meie elule ja heaolule. Mugavatest kompromissidest ei piisa ning on aeg ebamugavateks otsusteks, mis päriselt mõju omaks.

Halduskoormuse tõusu ja ärivabaduse piiramise pärast muret tundvatele suurettevõtetele soovitame aga mõelda, mis kasu on võimalik saada sellest, kui tarneahelad on läbipaistvad, sotsiaalne krediit positiivne ning valmis on mõeldud kriisiplaan olukorraks, kus kliimamuutused äritegevust ja kasumit reaalselt mõjutama hakkavad.