"Impulss": USA panus Eesti riigikaitsesse
Ameerika Ühendriikide mõju Eestile on raske ülehinnata. Kui president George W. Bush poleks otsustanud veidi enam kui 20 aastat tagasi Balti riikidele USA tuumaheidutust laiendada, oleks Moskva sihikul olnud ilmselt ka Eesti, kinnitavad eksperdid tänases ETV saates "Impulss".
"Selles võib täiesti kindel olla. Selles, et kui meil poleks õnnestunud 2004. aastal NATO ja Euroopa Liiduga liituda, et sellel oleks olnud tagajärg, ja selleks tagajärjeks oleks olnud Ukraina saatuse siia tulemine, selles võib täiesti kindel olla," ütles välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk täiendab: "Lehed oleksid sama värvilised kui praegu, aga muidu oleks ehk hallim. See tonaalsus. Ja inimesed võib-olla vähkreksid õhtuti rohkem."
Kuid USA panus meie julgeolekusse ei ole pelgalt geostrateegiline mõju, vaid algab nende otsesest rahalisest toetusest Eesti kaitsevõimesse. Viimase kümne aasta jooksul on nad selleks otsetoetust maksnud kokku ligi 650 miljonit dollarit.
"Ameerika maksumaksja raha panus Eesti kaitsesse on olnud pikaajaline ja vahetu ja ta on väga oluline. Ma nüüd peast ei mäleta neid protsente, aga me ei räägi siin sümboolsetest summadest," sõnas Vseviov.
Näiteks Javelini tankitõrjerelvad Tapal on USA otsene panus Eesti kaitsesse. Ukraina sõjas on samade relvadega hävitatud loendamatu hulk Vene tanke.
Üks lask Javelinist maksab ligi 80 000 eurot. Võrdlusena saab tuua näite, et hävitatava tanki hind võib sellest olla kümneid kordi kõrgem.
"Need on väga kenad asjad, jah. Kuus päeva enne suure sõja algust andsin need ise üle ja need mängisid ukrainlastele lahingus Kiievi pärast väga olulist rolli," nentis endine Eesti suursaadik Ukrainas Kuusk.
Samuti on ennast tõestanud ka HIMARS-i mitmikraketiheitjad, mille abil õhku lastud sadu laskemoonaladusid. USA toel siia jõudvatel relvasüsteemidel on Eesti kaitse seisukohast strateegiline tähendus.
Ligikaudu 300-kilomeetrise laskeraadiusega raketid on tuntud kui ATACMS-id, mida Eesti plaanib lähikümnendil osta sadade kaupa. Need võimaldaksid vajadusel hävitada kõik vastase platvormid, kust tulistatakse välja ballistilisi rakette, millega näiteks praegu rünnatakse Ukraina linnasid. Ameeriklaste panusega ostetavad HIMARS-id jõuavad Eestisse järgmisel aastal ning seni täidavad seda lünka USA enda mitmikraketiheitjad.
Ent need on vaid kaks näidet käega katsutavast rauast ja püssirohust. Ameeriklaste suurim panus meie julgeolekusse on hoopis õhus, maal, merel, küberruumis ja kosmoses tegutsevate väekontingentide kohalolu Euroopas ning n-ö tuumavihmavari, mida nad NATO-s pakuvad. Endise USA Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Ben Hodgesi sõnul suudetakse neid kiirelt liigutada üle kogu kontinendi.
Vseviov nentis, et NATO on ainukene tõsiseltvõetav julgeolekugarantii kõige tõsisemate ohtude vastu, mis Euroopas eksisteerivad. "Paratamatult seisab ta Ameerika Ühendriikide sõjalisel veenvusel, sellel usul ja teadmisel, et kui midagi tõesti hullu juhtub, siis seisavad ameerika sõjaväelased eurooplaste kõrval ja aitavad meil neid ohte likvideerida."
USA sõjaväelaste täpne arv Euroopas praegu ei ole avalik, ent Pentagoni väitel on see pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas tõusnud taas üle 100 000 võitleja.
"Ameeriklased on vast isegi suurendanud Ukraina sõja algusest alates oma kohalolekut Euroopas ja nihutanud seda kergelt ida suunas ehk siis tegelikult tulnud meile külla," ütles Kuusk.
Veel 80-ndatel oli Euroopas ligi 350 000 USA sõjaväelast, ent külma sõja lõpust alates on see järk-järgult langenud, jõudes madalpunkti eelmisel kümnendil. Praegune tõus arvudes on reaktsioon Ukraina sõjale.
"Me jõudsime ohtlikult madalale tasemele, kui ma olin alles saanud USA Euroopa vägede ülemjuhatajaks. Novembris 2014 oli meil Euroopas ainult 30 000 sõjaväelast. Seda on väga vähe ja nad olid paljudesse kohtadesse laiali pillutatud," kirjeldas Hodges, lisades, et õnneks otsustajad teadvustasid fakti, et sellest ei piisa ning aja jooksul on siia vägesid juurde toodud.
Hodgesi hinnangul tuleks vägede arvu suurendada ka praegusega võrreldes, et tugevdada logistilist võimet vägesid kiirelt ümber paigutada. Kuid küsimus on selles, millised on järgmise USA presidendi plaanid. Kas otsene relvaabi Balti riikidele ja USA kohalolu Euroopas jätkuks?
Demokraatide kandidaat Kamala Harris pole oma kavatsusi avaldanud, ent Bideni asepresidendi ja järeltulijana võiks eeldada senise poliitika jätkumist. Trump on aga öelnud, et tema kaitseb vaid riike, kes panustavad piisavalt NATO-sse ehk sellest vaatenurgast ei tohiks Balti riikidel probleeme olla. Samas soovis ta veel 2019. aastal vähendada USA sõjaväelaste kohalolu Saksamaal 12 000 võrra, mis ametiaja lõppemise tõttu tegemata jäi.
Eesti ametnike sõnul pole vahet, kumb võidab, sest lähedast koostööd tehakse mõlema kandidaadi administratsiooniga.
"Eesmärk ei muutu meie jaoks. Ameerika Ühendriigid on ülioluline liitlane, keda me tahame, et ta oleks koos meiega ja näeks ka asju maailmas sarnaselt meiega," ütles Kuusk.
"Eesti ja USA suhte või Euroopa-USA suhte olulisus ei ole mitte ideoloogilistest eelistustest või parteipoliitilistest eelistustest tõukuv vajadus, vaid strateegiline vajadus. Nii et me vaatame, kes Ameerikas presidendiks valitakse ja siis sellest lähtuvalt püüame suhet tugevdada," lisas Vseviov.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi