Nii Donald Trump kui ka Kamala Harris on teile hästi tuttavad. Olete mõlemaga kohtunud. Ameerika ajaloos pole seni olnud niisuguseid valimisi, kus on kaks nii erinevat vastast. Kui nüüd seda tulemust vaadata, siis kas see oli ootuspärane?

Selles mõttes oli üllatus, et on ju arvatud, et Donald Trumpi toetajad igas seltskonnas ei tahtnudki tunnistada, et nad on Donald Trumpi toetajad ja see valimistulemus justkui seda hüpoteesi nüüd siis kinnitab. Ise olen tõesti
Donald Trumpiga kindlasti palju rohkem kohtunud kui Kamala Harrisega.

Miks Kamala Harris ei suutnud valijaid veenda?

Ei oska seda täpselt öelda. Aga kui ta on olnud ju Bideni asepresident ja Bideni presidentuur on olnud kahvatu ja ta on võib-olla isegi selles kontekstis olnud veel kord tagaplaanil, siis selle mõne kuuga raputada see taak maha, öelda, et nüüd on hoopis teistsugune, palju aktiivsem, palju tugevam Kamala Harris, võib-olla oligi pisut keeruline.

Kui nüüd Donald Trump on kindel valimiste võitja, siis mis on meil siin Euroopas kaalul?

Nii nagu on. Tegelikult valik oli ju mille vahel? Meie seisukohast kõige olulisem küsimus täna on suhtumine Ukrainasse ja julgeolekusse. Me ei ole tegelikult rahul sellega, kuidas Biden on Ida-Euroopat kohelnud. Mõtleme kasvõi selle peale, kui palju meil oli kohtumisi Donald Trumpi, Mike Pence'i, tema rahvusliku julgeolekunõunikega. Kolme mere kontekstis käidi siin, ise käisime väga palju seal. Tundus, et see oli hästi pidev ja püsiv koostöö, mida siis Ida-Euroopa riigid,
Balti riigid, Poola, said teha tolle administratsiooniga.

Selle administratsiooniga me ei tunne, et meil oleks olnud selline koostöö. Ja tegelikult Bideni administratsioon on olnud tagasihoidlik ja ettevaatlik. Sellelt foonilt võib isegi äkki olla natuke optimistlik, et Trumpiga on ettearvamatus väga suur.

Aga tõepoolest – tsiteerisite enne minu tsitaati Fox Newsile, mis on Donald Trumpi tsitaat meie pressikonverentsilt: "We have never let you down, we shall never let you down" ("Me ei ole teid kunagi alt vedanud, me ei vea teid kunagi alt"). Ja ma arvan, et seda tuletatakse talle nüüd ka meelde, et kui tugev ta tegelikult oli oma esimesel presidendiajal. Ta tõepoolest tegi Euroopa idatiiva riikidega väga palju koostööd ja oli selge, et see usaldus selle seltskonna vastu ka läbi Kolme mere initsiatiivi, mida Eesti siis vedas, oli kuidagi tajutavalt suurem, kui võib-olla meie Lääne-Euroopa kolleegide suhtes see oli.

Nii et ma oleksin ettevaatlikult optimistlik, mööndes siiski, et Donald Trumpi puhul ei saa kunagi teha tulevikuennustust mineviku põhjal. Ettearvamatus on kindlasti suur, aga ei ole seis selline, et kindlasti nüüd läheb halvasti. Me ei tea seda täna üldse, sest see on nii ennustamatu. Aga möönan, et püüdes siiski vaadata, kuidas need suhted varem on olnud, teades, et ka Zelenski ja tema meeskond on teinud kõvasti eeltööd, kasutades ka Trumpile lähedalseisvaid isikuid, et nii-öelda pugeda sellele uuele tiimile naha alla, siis ma siiski julgeksin mitte langeda
sügavasse pessimismi.

Samas valimiskampaanias ei mainitud Ukrainat sõnagagi.

Sest see ei ole Ameerika inimeste jaoks tõepoolest täna väga oluline.

Käin ka ise töö pärast päris tihti Ameerikas ja väljaspool think tanke tõepoolest, see ei ole täna primaarne teema. Ma arvan tõesti, et ka enne Ukraina agressiooni tuleb veel ka Palestiina-Iisraeli küsimus, Taiwani-Hiina küsimus kindlasti sealsetele inimestele tänavalt enne pähe ja siis alles jõuame me selle küsimuseni, kuidas siis täpselt on Ukrainaga. Ja meie ülesanne kogu aeg on olnud näidata, et see on üks sõda, kus on kurjusetelg Iraan, Venemaa,
Põhja-Korea vargsi toetatud Hiinast, aga võib-olla ka mitte nii vargsi ja et see on üks sõda. Eks siis seda rada tuleb nüüd astuda edasi.

Te ütlesite, et Ameerika inimest see Ukraina tegelikult ei huvita. Trump on lubanud pöörata pilgu rohkem Ameerika siseasjadele, ränne on üks suur küsimus. Kas see ikkagi võib tähendada, et Euroopa jääb natuke kõrvale?

Aga taas kord, mis oli see väärtus nendel Bideni suurtel sõnadel? Ta ütles Kiievis oma rahvusliku julgeolekunõuniku Jake Sullivani suu läbi, et tal on jäänud mõned kuud veel olla ja et president Biden on lubanud sellel perioodil astuda eriti tugevaid samme Ukraina toetuseks. Mis oli nende sõnade väärtus? Meil on küll lubatud justkui väga suurt tuge, aga see kontseptsioon, mis 2022. aasta agressiooni alguses Valges majas tekkis, see, et Venemaa must suffer strategic loss (Venemaa peab saama strateegilise kaotuse ), ei ütle seda, et Ukraina peab võitma. Ja nad jäid sellele poole tee strateegiale tegelikult kindlaks. Nii et me ei saa öelda, et asjad olid seni hästi. Nad oleksid võinud kindlasti olla veelgi hullemini. Aga ma ei näe, et see administratsioon oli kohutavalt näoga meie ja välispoliitika poole. Vaatame, mis saab edasi.

Mis on need Donald Trumpi tugevused poliitikuna? Praegu, valimiskampaania ajal ta käitus pigem nagu meelelahutaja. Väga ühekülgne pilt oli temast ka
valimiskampaania ajal.

Ega ma tõesti ei oska välja tuua tema tugevaid külgi muud, kui seda, et mul on olnud paar korda võimalus temaga vestelda mõnest tema päris tugevast välispoliitilisest sammust. Nagu see, mis juhtus Süürias ja seal ta oli ju tõesti kõvem. Obama sättis seal punase joone ja ei pidanud sellest kinni, aga Trump tegelikult oma kaitseministri ja NSA (rahvuslik julgeolekunõunik - toim.) nõuandel astus tõsiseid samme. Ma küsisin kunagi, et why were you so strong (miks te astusite nii tugevaid samme) ja siis ta ütles – tead, nad gaasitasid lapsi.
Kahjuks on ukrainlastel päris palju võimalust näidata, milliseid jõhkrusi on venelased toime pannud. Ehk et tema baasolemuses tegelikult, kui sa jõuad sinna kohale, on seda kaastunde hetke võimalik tekitada ja tabada. Ja ma arvan, et sellega on ka meie sõbrad ukrainlased kindlasti tegelenud. See on võib-olla tema kõige positiivsem omadus.

Aga kõik see ettearvamatus, et tegelikult me kunagi ei tea, kas peale jääb asepresident Vance'i arvamus või Mike Pompeo arvamus. Ma olen Mike Pompeo käest seda Kiievis küsinud, aga ta ei osanud ka midagi arukat vastata. Ma ise modereerisin tervet suurt paneeli, kus oli kongresmene nii vabariiklaste kui ka demokraatide poole pealt. Tegelikult kõik oli tühi jutt, sellepärast et ega demokraadid ei julgenud öelda, et nad lähevad tugevamaks ja vabariiklased ei teadnud, mis nad tegema hakkavad. Nii et ettearvamatus on muidugi klassikalises diplomaatias alati halb. Aga kas olukord on klassikaline, seda ma ei tea.

Samas Trumpi ettearvamatus võib olla ju ka tema suur tugevus.

Just nimelt. Ega ka Putin ei tea, mida Trump nüüd siis mõtleb. Aga ma olen kindel muidugi, et kindlasti üritavad need inimesed, kes tahaksid Trumpi kallutada Putini vastu, talle selgitada ka seda, kuidas toimus sekkumine valimistesse ja muu sarnane. Ei kujuta ette, mis need muud argumendid võivad seal veel olla, millega teda kallutada üritada. Aga millegipärast ma siiski arvan, et Trump mäletab ka seda, mis oli tema positsioon Ida-Euroopas eelmisel korral. Jah, siin võib küsida, et kui Poolas on nüüd teistsugune valitsus, kas see püsib. Aga on siis neil seal nüüd nii selget vahet, president on pealegi Poolas veel sama mõnda aega.

Te mainisite juba ka asepresident JD Vance'i. Kohati valimiskampaaniate ajal on ta väga hästi pead tõstnud. Kas ei ole siin ohtu, et võib-olla hoopis tema on see, kes on kael?

Ma ei usu. Ma mäletan, kui Donald Trumpi ja Mike Pence'i meeskond töötas, siis Mike Pence ütles alati niimoodi, et ma rääkisin sellest asjast presidendiga ja ta palus teile edasi öelda... Ma arvan, et Donald Trump tegelikult on inimene, kes hoiab need niidiotsad selgelt enda käes. Aga vastab tõele, et ta toetub oma asepresidendile ja tema asepresident eelmises ringis oli küllalt aktiivne ka
väljaspool Ameerika Ühendriike, olemata seejuures mingisugune välispoliitika ekspert.

Euroopa riikidest on kõlanud sõnavõtte, et Trump on justkui nagu ärimees – mina annan sulle seda, mida mina vastu saan.

Nii võib öelda. Ka meie see uks, mida kaudu me saime lähedaseks Donald Trumpi administratsiooni ja tema meeskonnaga, oli Kolme mere initsiatiiv. Kolme mere initsiatiiv, millel võib-olla ei ole nii palju majanduslikke järelmeid tingimata olnud, kuigi minu arust ta aitas Ida-Euroopal iseennast selgemini ka
koostöövõimelise majandusruumina defineerida. See oli see, mis avas meile päris palju Valge maja ust. Tuleb leida need kohad, kus sa saad teha koostööd.

Aga nii on see ju iga administratsiooniga, lihtsalt vaadeldes praegu Bideni administratsiooni ja Balti riikide või Euroopa idatiiva koostööd, siis see ei ole üldse nii tihe, kui oli Trumpi ajal.