Halva mängu juures hea näo tegemine kuulub poliitikutel nii-öelda palga sisse. Ometi on kummastav lugeda rahvusvahelist elu üsna hästi tundvate Eesti kolleegide mõtteavaldusi selle kohta, et Donald Trumpi Valgesse Majja naasmisel puuduvat oluline mõju Atlandi-üleste suhete ja Euroopa julgeoleku tulevikule, kuna tema eelmisel ametiajal "polevat ju midagi eriti dramaatilist juhtunud".

Mõni arvaja läheb veelgi kaugemale ja väidab end uskuvat, et Eesti võib Trumpi administratsiooniga sisse seada pisikese positiivse "erisuhte" ja seeläbi segastest aegadest koguni kasu lõigata.

Tegelikult on Euroopas väga vähe neid, kes peaksid USA valimistulemuste üle heameelt tundma ja ees ootavale neljale aastale siira optimismiga vastu vaatama. Usun, et ka valdaval osal ameeriklastest ei ole põhjust ülearu rõõmustada, aga vähemalt saavad nemad rahvajutust tuntud vanapagana kombel öelda: kes tegi? Ise tegi!

Toon allpool vaid paar näidet Trumpi valimislubadustest, mille täide viimine transatlantilisi suhteid pingestaks ja Euroopa julgeolekut ning heaolu märkimisväärselt kahjustaks. Ja neile, kes väidavad, et lubadused on vaid lubadused ja et iseäranis Trumpi puhul oleks ennatlik eeldada, et need ka päriselt poliitikateks pööratakse, tahan ma meelde tuletada, mida Trump oma eelmisel ametiajal päriselt tegi või teha üritas.

Ukraina

Trumpi kampaanialubadus lõpetada presidendiks saades sõda Ukrainas "kahekümne nelja tunni jooksul" on tekitanud Kiievis mõistetavat ärevust. Trumpi avalikkusega jagatud tegevusplaan Ukraina osas on tavapäraselt detailivaene, kuid on raske ette kujutada, et selline "rahule sundimine" saaks sisaldada muud kui survet Ukrainale nõustuda osa oma suveräänse territooriumi loovutamisega agressorile.

Meie Euroopas mõistame hästi, et "rahu", mille hinnaks on Ukraina territoriaalse terviklikkuse põhimõttest taganemine, ei anna Ukrainale ega teistele Venemaa lähinaabritele mingit püsivat turvatunnet ning on pigem kutse järgmisteks vallutussõdadeks.

Kas Trumpi ja tema lähikondsete varasemad teod annavad alust loota, et kampaaniarajal räägitu jääb üksnes sõnadeks ja tegelikult jätkatakse Ukraina abistamist senises või suuremaski mahus? Paraku mitte.

Meenutagem kasvõi kurikuulsat telefonikõnet 2019. aasta suvest Trumpi ja äsja Ukraine presidendiks valitud Volodõmõr Zelenski vahel. Muuhulgas rääkisid kaks presidenti Valge Maja poolt pikalt blokeeritud USA abipaketist, mille lahti külmutamisele seadis Trump ühe eeltingimuse: Ukraina võimud peavad alustama uurimist endise asepresidendi ja tulevase demokraatide presidendikandidaadi Joe Bideni ja tema perekonna suhtes.

Ameerika rahvuslike julgeolekuhuvide seadmine oma isikliku valimiskampaania teenistusse tõi toona mäletatavasti kaasa president Trumpi esimese tagandamiskatse kongressi poolt.

Venemaa täiemahulise sissetungi ajal Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ei olnud Donald Trump enam president. Siiski ei anna ka Trumpi ja tema kaasvõitlejate viimaste aastate sammud Ukraina toetamisel erilist alust loota, et Kiievi jätkuvat abistamist nähtaks USA esmase ja vahetu julgeolekuhuvina.

Nii ütles Trumpi tulevane asepresident JD Vance hiljuti, et ameeriklased on Ukraina toetamisel juba küllalt teinud ega peaks seda "igavesti kestvat sõda" kauem finantseerima. Vance oli üks vabariiklastest senaatoreid, kes hääletas oma fraktsiooni juhtkonna vastu ega toetanud 60 miljardi dollari suuruse Ukraina abipaketi heaks kiitmist. Seejärel jäi too pakett pikkadeks kuudeks toppama kongressi vabariikliku enamusega esindajatekotta.

Kaubandus

Trump on kampaania vältel korduvalt kinnitanud, et kavatseb tööstusettevõtete ja töökohtade USA-sse tagasi toomiseks kehtestada tollitariifid kõigile imporditavatele kaupadele. Hiina puhul on juttu olnud koguni 60-protsendilistest tariifidest, Euroopa puhul on Trump nimetanud arve kümnest kahekümne protsendini.

Lisaks töökohtade Ameerikasse meelitamisele loodavad Trumpi majandusnõuandjad ilmselt vähendada ka USA hiiglaslikku väliskaubandusdefitsiiti, kuid vähemalt lühikeses ajaperspektiivis tooks taoliste sammude astumine kaasa tuntava hinnatõusu Ameerika tarbijate jaoks, aga ka märkimisväärse surve paljudele Euroopa tööstusettevõtetele. Samuti pole mingit kahtlust, et vihane tollisõda USA ja Euroopa vahel pingestaks ka USA ja Euroopa Liidu poliitilisi suhteid.

Kas võime loota, et tollitariifidega ähvardamine jääb üksnes kampaaniaretoorikaks? Loota ju võib, aga...

Meenutame, et 2018. aasta suvel kehtestas Trumpi administratsioon imporditavale terasele 25- ja alumiiniumile 10-protsendilised tariifid, millele Euroopa Liit vastas omapoolsete vastumeetmetega.

2022. aastal asendas Joe Bideni administratsioon nimetatud kaitsetollid osaliselt kvoodisüsteemiga, mis sätestas "lae" Euroopast tollivabalt imporditavatele terase- ja alumiiniumtoodetele, Euroopa Liit omalt poolt aga peatas ajutiselt USA kaupadele kehtestatud kaitsetollide rakendamise.

Kui Trump sedapuhku tõepoolest lubatud kõikehõlmavad kaitsetollid kehtestab, ei ole Euroopal muud võimalust, kui ennast kaitsta, sest küsimus ei ole abstraktses ideoloogilises lähenemises vabakaubanduse kontseptsioonile, vaid hiiglaslikes investeeringutes ja kümnetes tuhandetes töökohtades, mille kadumisel oleks laastav mõju tervetele majandussektoritele ja Euroopa tööstuse globaalsele konkurentsivõimele.

Kliima

Trumpi läbivaks valimislubaduseks on olnud fossiilsete kütuste tootmise jõuline eelisarendamine. Kampaanialoosung "Drill, baby, drill!" (puuri, beibi, puuri!) on kujunenud suisa meemiks.

Trump ei ole kunagi varjanud oma skepsist nn rohepoliitikate suhtes. Meenutame, et juba esmakordselt Valgesse Majja asudes deklareeris ta kavatsust Pariisi kliimakokkuleppest lahti öelda, ehkki juriidilistel ja protseduurilistel põhjustel võttis leppest lahkumine õige mitu aastat ning sai ametlikult teoks alles 2020. aasta novembris. Joe Biden teatas vahetult pärast presidendiametisse asumist 2021. aasta jaanuaris, et USA naaseb kliimakokkuleppesse.

Sellesuvisel debatil Joe Bideniga nimetas Trump kliimalepet katastroofiliseks ja USA huve kahjustavaks ning tema kampaania kõneisikud kinnitasid, et Trumpi valimisvõidu korral on teistkordne leppest lahkumine on tõepoolest plaanis.

Kuivõrd USA süsinikuheitmed moodustavad globaalsest emissioonimahust enam kui kümnendiku, võib ameeriklaste lahkumine seada ohtu kogu kliimakoostöö tuleviku, seda enam, ka mitmel pool Euroopas on kliimamuutuste ohjeldamise vajadust eitavaid parteisid viimastel aastatel saatnud märkimisväärne edu.

Üks oluline teema, mis on viimastel aastatel olnud ameeriklaste ja eurooplaste poliitiliste vaidluste keskmes ja mis paikneb rohe- ja kaubanduspoliitika piirimail, on niinimetatud inflatsiooni vähendamise seadus (IRA).

See Bideni administratsiooni algatus, millega investeeritakse rohetehnoloogiate arendamisse sadu miljardeid dollareid, on USA esimene suur samm kliimaleppe eesmärkide suunas, aga samal ajal on mitmed Euroopa rohetehnoloogiate tootjad väljendanud muret, et olukorras, kus Euroopa riigid ei saa ega suuda USA föderaalvalitsuse poolt pakutavate stiimulite ja subsiidiumidega võistelda, satub nende konkurentsivõime tõsise löögi alla.

Ehkki Trump tunneb rohetehnoloogiate vastu varjamatut ebasümpaatiat, on siiski kahtlane, kas ta soovib IRA-d täielikult tagasi pöörata, kuna see on toonud või toomas märkimisväärseid investeeringuid ja uusi töökohti muuhulgas ka "vabariiklikesse" valimisringkondadesse.

Kahepoolsed erisuhted?

Mõni Eesti poliitik on leidnud, et vaatamata prognoositavatele erimeelsustele Trumpi administratsiooni ja Euroopa Liidu vahel mitmes võtmetähtsusega poliitikavaldkonnas leidub endise ja tulevase presidendi südames eriline koht Ida-Euroopa jaoks ja nii võime me loota, et ka transatlantiliste suhete üldise jahenemise korral püsib Eesti - USA kahepoolne side endiselt tugevana.

Paraku ei ole olemas ühtegi ratsionaalset argumenti, mis seda usku toetaks. Trumpi vastastikune sümpaatia Viktor Orbániga ei baseeru mingitel USA strateegilisel erihuvidel Ungaris, vaid on osa üldisest imetlusest, mida Trump tunneb kodumaal võimutäiust nautivate autoritaarsete liidrite suhtes.

Kahepoolsete erisuhete loomine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võiks Trumpi administratsiooni vaatevinklist teenida vaid üht huvi, milleks on Euroopa ühtsuse lõhkumine valdkondades, kus ühtne Euroopa pakub USA-le konkurentsi või vastukaalu.

Sama vähe on meie julgeoleku tagamisel põhjust loota Trumpi müütilisele "ettearvamatusele", mis pidavat Putini-taolisi autokraate heidutama. Tegelikkuses oli Trump oma esimesel ametiajal küll ebakonventsionaalne, ent mitte kuigi ettearvamatu. Vastupidi, tema isiksuslikud iseärasused – vastuvõtlikkus meelitamisele ja komplimentidele, imetlus "jõuliste liidrite" suhtes – olid kõigile hästi teada ja mõnigi läbirääkimispartner suutis neile nuppudele vajutades Trumpi üle mängida,

"Täiskasvanud toas" vs Trumpi uus õukond

Jutt sellest, et Trumpi presidendiaastatel ei juhtunud midagi sellist, mis peaks panema meid tema naasmisse ettevaatusega suhtuma, sisaldab niisiis võrdsetes osades valikulist mälu ja soovmõtlemist. Siiski oli üks oluline faktor, mis aitas Trumpi esimesel ametiajal hullemat ära hoida. Selleks olid niinimetatud täiskasvanud toas ehk kogenud ja missioonitundega riigiametnikud ja kõrgemad sõjaväelased, kes aitasid hoida USA poliitikat enam-vähem stabiilsel ja kindlaks kujunenud rajal.

Me ei tea veel kõigi president Trumpi tulevaste nõunike ja tema administratsiooni ministrite nimesid, ent on enam kui kindel, et erinevalt eelmisest ei koosne Trumpi uus administratsioon inimestest, kes näeksid oma rolli selles, et kaitsta USA põhiseaduslikku korda ja demokraatlikke institutsioone presidendi halvimate instinktide ja impulsside eest.

Tulevase administratsiooni liikmete olulisim isikuomadus saab olema jäägitu isiklik lojaalsus Donald Trumpile ning neilt ei maksa oodata presidendi vaos hoidmist, vaid pigem julgustust kompida ja venitada oma võimu piire.

Mõnedest "põnevatest" nimedest on siiski juba räägitud. Ma usun, et Trumpi lubadus usaldada Ameerika Ühendriikide tuumarelvade eest hoolitsemine endise profijalgpalluri ja ebaõnnestunud senaatorikandidaadi Herschel Walkeri kätesse oli kõigest kampaanianali.

Kavatsus anda konspiratsiooniteoreetikule ja vaktsiiniskeptikule Robert F. Kennedy juuniorile võimutäius USA tervishoiupoliitika kujundamisel on naljast hoopis kaugemal. Siiski on seegi eeskätt ameeriklaste siseasi, mille Atlandi-ülene mõju on kaudne, ehkki mitte olematu.

Kui aga planeedi rikkaim inimene Elon Musk peaks otsustama asuda Trumpi administratsiooni mõnele võtmepositsioonile, võivad sellel olla märkimisväärsed järelmid USA ja Euroopa koostööle andmekaitse ja suurte tehnoloogiahiidude tegevuse reguleerimise vallas ning veel õige mitmes muus poliitikavaldkonnas.

Euroopa peab olema valmis USA globaalse juhtrolli nõrgenemiseks

Ameerika demokraatia kaitsmine on mõistagi ameeriklaste, mitte eurooplaste töö ja seetõttu ei peatunud ma eelpool pikemalt neil ohtudel, mida kätkeb endas Trumpi tagasitulek USA ühiskonna sisemisele sidususele ja institutsionaalsele toimimisele. Küll aga on selge, et üleilmsel areenil saab USA olla demokraatlike riikide lipukandjaks vaid juhul, kui ta ise suudab püsida demokraatia kursil.

Eelpool kirjeldatu sisaldab üksnes väikest osa neist teemadest ja poliitikavaldkondadest, kus Euroopa ja Trumpi juhitava USA teed võivad lahkneda. See ei tähenda, et Euroopa peaks loobuma püüetest USA poliitikaid mõjutada, kokkuleppeid sõlmida ja kompromisse leida. Veel vähem tähendab see, et peaksime lusika nurka viskama ja meelt heitma.

Küll aga tuleb Euroopal olla valmis toetama Ukraina võitlust Vene agressori vastu ja oma territoriaalse terviklikkuse eest ka ilma ameeriklaste abita. Meil tuleb olla valmis kaitsma Euroopa töökohti, investeeringuid ja kaubandushuve ka senisest enesekesksema ja agressiivsema USA kaubanduspoliitika eest ning võidelda inimtekkeliste kliimamuutuste kahjuliku mõju ja hukatuslike tagajärgedega ka siis, kui USA oma kohustustest taganeb.

Me peame suutma kaitsta Euroopa huve ja väärtusi selgi juhul, kui ameeriklased oma senised väärtused ja huvid ümber defineerivad või neist sootuks lahti ütlevad.

Optimism on elus tihtipeale edasiviiv jõud. Reaalses maailmas ja eriti rahvusvahelises poliitikas aitab kriisidest edukamalt läbi tulla olukorra ja ohtude realistlik hindamine ja valmistumine võimalikuks halvimaks, mitte parimaks stsenaariumiks.

Ehkki mu eelpool toodud prognoosid põhinevad empiirilistel tõsiasjadel, loodan ma siiski väga, et ma oma ennustustes eksin ja et kirjeldatud ohud päris elus kunagi ei realiseeru. Ent siiski on parem, kui laseme geopoliitilistel sündmustel ja arengutel ennast positiivselt, mitte negatiivselt üllatada.