Praeguseks on patsiendikindlustuse ehk tervishoiutöötajate kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustuslepingu sõlminud juba üle 700 raviasutuse. Meedias ringleb aga hambaarstide vastuseis tervishoiutöötajate kohustuslikule vastutuskindlustuse süsteemile.

Algselt esitasid hambaarstid vastuväite, et kohustuslik vastutuskindlustus tõstab hambaravi hinda kümme protsendi. See ei vasta tõele. Võttes aluseks, et aastas on 12 kuud ja kindlustusmakse hambaarsti kohta on väidetavalt 2000 eurot aastas, ulatub võimalik kindlustusmakse ühes kuus 167 euroni. Kui 167-eurone igakuine kindlustusmakse tõstab hambaravi hinda kokku kümme protsenti, siis peaks see tähendama, et hambaarsti käive kuus on 1667+167 eurot ehk hambaarst peaks maksma töötajate palgad, kabineti üüri ja sisseseade 1834 eurose käibega kuus.

Tervise Arengu Instituudi 2021. aasta andmetel oli aga hambaarsti keskmine palk juba toona üle 4000 euro kuus.

Selle vaidluse puhul on kohane vaadata, miks hambaarstide kindlustamise hind on suurem kui teistel arstidel. Kindlustussüsteem on tegelikult oma olemuselt statistikale tuginev, vaadatakse, et kui palju konkreetne kindlustusvõtja võib kahjusid tekitada ja seeläbi arvestatakse välja kindlustusmakse.

Eesti hambaarstide riskide hindamisel on üheks aluseks tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni statistika. Nii näiteks esitati 2023. aastal vastavale komisjonile 164 avaldust, milledest konkurentsitult kõige rohkem kaebuseid ehk 27 kaebust, esitati hambaravi suhtes. Ülejäänud kaebused puudutasid muid eriarstiabi erialasid, mida on kokku 39.

Tegemist ei ole ühekordse anomaaliaga, ka näiteks 2022. aasta statistikas oli 178 kaebusest enim, ehk 33 kaebust, esitatud hambaarstide suhtes. Veelgi hullem on aga statistika, kui me võrdleme seda, et millises ulatuses vastav komisjon leidis, et hambaarstid on teinud vigu võrreldes muude menetletud kaebustega: keskmiselt 37 protsendil juhtudel tuvastati hambaraviga seotud kaebuste puhul vajakajäämisi.

Järelduvalt on Eestis kättesaadava statistika kohaselt hambaarstid kõrgema kindlustusriskiga kui teised arstid. Paratamatult toob see kaasa ka kõrgemad kindlustusmaksed.

Ka muudes eraõiguslikes kindlustusliikides kannavad suurema riskiga kindlustusvõtjat suuremat kindlustusmakse tasumise kohustust. Vastasel korral tekiks ju ebaõiglane olukord: miks peaks näiteks logopeed maksma kinni hambaarstide sagedamast kahju tekitamise riski? Toon ka teise võrdluse: kes meist oleks nõus tasuma kõrgemat kaskokindlustuse makset nende isikute eest, kes kihutavad ja tekitavad liiklusõnnetusi arvuliselt rohkem?

Kindlasti ei ole kohane võrrelda kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusmakseid eelnevalt osa arstide poolt kasutatud vabatahtliku vastutuskindlustusega, viimati nimetatus olid kindlustussummad väikesed ja patsientide huvid ei olnud piisavalt kaitstud, patsientidel puudus õigus nõuda kahju hüvitamist arsti kindlustusandjalt, mittevaraline (moraalne) kahju polnud hüvitatav jne. Teisisõnu ei kaitsnud vabatahtlik vastutuskindlustussüsteem patsiente.

Hindade osas ei ole ka kohane võrrelda Eesti ja Soome hindu, sest Eestis on tegemist süsteemi käivitamisega ja see on alati täiendavaid kulusid nõudev tegevus.

2022. aastal oli hambaraviasutuste käive 237 659 929 eurot (sellest 70 patsiendilt, 27 protsenti avalik raha Tervisekassalt, riigieelarvest, kohalikelt omavalitsustelt, ning kolm protsendi erakindlustus), kasum oli 19 338 800 eurot. Kasum jagunes 498 hambaraviasutuse kohta, milles töötab 1190 hambaarsti (töötavad isikud, jättes välja residendid ja erihambaarstid) ja täidetud ametikohti on 789. See teeb keskmiseks kasumiks hambaarsti kohta 16 251 eurot ja see arv kinnitab, et kindlustusmakse (ka 2000 eurot aastas) tasumine ei saa olla hambaarstidele ülejõukäiv.

Tegelikult mõjutab uus kindlustus hambaarstide ravihinda vaid mõne euro võrra patsiendi kohta. See tõstab tervishoiuteenuse kvaliteeti, kuna ka ravivigadest teatamine ja analüüsimine muutub lihtsamaks, aidates neid tulevikus paremini ennetada. Mis omakorda viib kindlustusmaksete alanemiseni tulevikus.