Patsiendi vastutuskindlustuse idee on suurendada tervishoiutöötajate kindlustunnet ning kaitsta patsienti võimalike ravivigade eest, et tekiks mehhanism, mis võimaldab vigade hüvitamist ilma pikka ja kurnavat kohtuteed läbimata.

See on tervishoius oodatud ja kiiduväärt muudatus. Paraku on Eesti süsteemi teostus algusest peale lonkama hakanud. Lootus, et turule tuleb palju kindlustuspakkujaid, on kustumas, sest ligemale pool aastat on teenus toiminud, aga turg on sundseisus ja kõik tervishoiuteenuse pakkujad peavad sõlmima lepingu ainsa pakkuja tingimustel.

Vastutuskindlustuse kehtestamise eelduseks oleks pidanud olema kindlustusturu valmisolek, riik oleks enne tervishoiuteenuse pakkujatele sunni rakendamist pidanud veenduma, et kindlustusturul on olemas reaalne konkurents. Lootusest ei piisanud, et turg toimima hakkaks. Kindlustusettevõtted on väljendanud, et nende ootus oli, et riigil on kogutud valdkonna kohta andmeid, mille baasil oleks olnud võimalik teha arvutusi.

Kui alusandmed on puudu, satuvad turule tulijad raskesse seisu. Õiglane hinnakujundus eeldab kahjususe teadmist, see aga on hetkel sisuliselt võimatu. Nüüdseks on paraku selgunud, et ainus pakkumisi teinud kindlustusandja ei jaga ka praegu kogutavat infot.

Sisuliselt on turg lukus ja konkurents ei ole lihtne tekkima, kuna kindlustusandjad ei kujunda tavaliselt hindu pimeduses. Lisaks on patsiendikindlustuse pakkumisel kindlustusandjal kohustuslik luua võimekus sisestada andmed infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu terviseameti peetavasse tervishoiukorralduse infosüsteemi, mis seab välisettevõtetele tingimuse, mida nad ei soovi ega pea mõistlikuks täita.

Kui ei ole toimivat turgu, ei ole ka turuhinda

Ka tervishoiuteenusepakkujad on sundseisus. Leping tuleb sõlmida nendel tingimustel, mis ainuke pakkuja esitab, vastasel juhul võetakse tegevusluba ära. Ja tingimused ei ole sellised, nagu oleks võinud loota ja oodata. Summad ei ole teenuseosutajaid arvestades tühised. Mõned näited (riigihangete andmetel): Tartu Ülikooli Kliinikumile on aastane kindlustuskaitse läinud maksma 476 601 eurot, Viljandi Haiglale näiteks 123 000 eurot ja Tallinna Kiirabile 170 000 eurot, mis on võrreldav näiteks ühe uue kiirabiauto maksumusega.

Enne seaduse jõustumist prognoositi Soome kogemuse baasil vastutuskindlustuse turumahuks 2,5–4 miljonit eurot, esimeste pakkumiste pealt 7,2 miljonit eurot aastas. Raske on leida infot, kui suur on kõikide tervishoiuteenuse pakkujate kogukulu poliisidele, kuid see on kindlasti suurem summa kui sügisesed pakkumised. Hinnanguliselt on see umbes 10–12 miljonit eurot. Riigi vigaste prognooside ja plaanide kohta saab mh infot nt oktoobrikuisest riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungilt.

Süsteem, mis küll kaitseb patsienti, on tegelikult tekitanud tervishoiuteenuse osutajatele märkimisväärse lisakulu ning pigistab niigi väga pingelisi eelarveid. Et tervisekassa kompenseerib teenuseosutajatele osaliselt vastutuskindlustuse maksumuse (mitte rohkem kui 50 protsendi ulatuses ja aastatel 2024–2025 planeeriti selleks summaks 2,5 miljonit eurot), on see ka otsene koormus tervisekassa niigi puudujäägis olevale eelarvele.

Riigi huvides peaks olema olukord lahendada, sest konkurentsita ja läbipaistmatu süsteem suurendab ebamõistlikult tervishoiukulutusi, koormab tervisekassat ja seeläbi ka maksumaksjat, seades lõpuks ohtu nii teenuste kättesaadavuse kui ka kvaliteedi.

Konkurentsita kindlustusturg ei teeni tervishoidu

See, et meil on "midagi olemas", ei ole tervishoiuvaldkonnas piisav. Vajame toimivat turgu, mis looks usaldusväärse, läbipaistva ja mõistliku süsteemi, kus nii patsiendid, tervishoiutöötajad kui kindlustusandjad tunnevad, et süsteem töötab.

Tervishoiuteenuste pakkujana näeme, et abi oleks sellestki, kui turule tuleks esialgu kasvõi mõni kallim pakkuja – ka see oleks edasiminek – ja nii oleks vähemalt alternatiiv ja tekiks konkurents. Praegu tuleb leppida ühe variandiga, mille tingimused ei ole ei läbipaistvad ega paindlikud.

Tervishoiuteenusepakkujad ootavad, et terviseminister, kes on ka ise varasemalt olnud vastutuskindlustuse teemal mõõdukalt kriitiline, võtaks olukorra lahendamise ette võimalikult kiiresti.

Oleme suhelnud kindlustusseltsidega, nad näevad valdkonnas tulevikku ja soovivad osaleda turul, kui süsteem muutub mõistlikumaks. Tagantjärele targana on hea öelda, et riik oleks pidanud statistikaga tegelema aastaid varem, kuid ka nüüd ei ole kõik kadunud, sest riik saaks kohustada ainsat pakkujat infot avaldama, et proovida turgu avada. Turg ei saa lukku jääda: riigi ülesanne on tagada, et tekiks kindlustuspakkujate vaheline konkurents.